FRANKFURT!!!!

Kevad tüürib rahulikult kuid üdini sihikindlalt suve poole. Meil küll termomeetrit siin pole kuid tänane temperatuur oli kindlasti üle 20 kraadi. Õnneks on suurem töö esinemiskavade ja showga tehtud, nii et päikese nautimisele on õpetajate poolt antud roheline tuli. Lõunapaus on lausa kohustuslik välibasseini ääres või selle helesinises vees veeta, ise vettehüppeid tehes või teiste õnnestuvaid/mitteõnnestuvaid sooritusi kiigates. Tunnid, mida õues pidada saab, õues ka peetakse. Näiteks olime oma massazi ja venitusklassiga täna tiigi ääres ning sooritasime harjutusi konnade krookumise ning linnulaulu saatel. Loodusklassi õpetaja viis meid 1,5 tunnisele jalutuskäigule, öeldes, et tänase tunni teemaks on "Walk & talk":) Mis mulle siin meeldib, ongi seik, et õpetamist ja õppimist enamus ajast nauditakse. Kui oleme puhkust ja kiitust väärt, siis seda meile ka võimaldatakse. Näiteks oli meil nädalavahetusel vilistalse kokkutulek, mille korraldamine oli meie õlul. Esinesime neile nii koooriga, võimlemisshow kui ka tantsulavastusega. Saime endistelt tudengitelt palavad kiidusõnad ja direktor isklikult kiitis ja ütles aitäh! Jah, oleme küll suured ja kiituse nimel ei peaks asju tegema, kuid lihtsalt tore on teada, et sinuga rahul ollakse.Sel nädalal on veel viimased ettevalmistused Frankfurti Turnfestile minekuks. Õpime 2 uut kava ja paneme kokku pisemad grupid tänavaesinemisteks. Reede pealelõunal on suur peaproov ning südaöösel vastu laupäeva stardime Saksamaa poole.

Vilistlase kokkutulek oli vahva. Vanim vilistlane oli 99 aastane. Minu tuppa kiikas sisse tädi, kes olevat selles toas elanud 55 aastat tagasi. Mida kõike see koolimaja näinud pole:) Pidu oli seltskonna suhtes vahva, kuid bändiga astuti teist korda pange. S-peol oli sama bänd ja tõesti, see bänd rikkus tantsuisu...

Kooriga esinemine polnudki nii hull, kuid perfektsusest jäi asi ikka vääääga kaugele. Õnneks oli publik heatujuline ja meiega, õpetaja oli vist ise kõige enam närvis. Võimlemisshow võib ka kordaläinuks lugeda, kuigi hüppajad maandusid enamuse kordadest taguotsale ja õpetajatel oli nende spottimisega tükk tegemist. Splashdiving etteastel tegid Knud ja Morten hullu trikki 10 m pealt, mistõttu tuli nad basseinist teistel välja tirida. Nimelt maandusid nad velle õnnetult Knud selili, Morten ta peal kõhuli. Knud köhib ikka veel verd ja esimene hetk peale hüpet kui ta end liigutada ei suutnud, oli ikka väga hirmutav. Poisid ja hullujulgus käivad vist ikka käsikäes.

Kell tiksub üha enam magamamineku aja suunas, seega lõpetan ja ootan ikka tagasisidet: kadri.sar@mail.ee

Päikest!

Kolm võimlemis- ja tantuspäeva on seljataga. Trenn, võimlemine, trenn! Väsitav ja ka närve sööv, eriti minu jaoks, kes ma oma rühmvõimlemises ju ainus internatsionaal olen ja seega kogu päeva taani keele keskel olema pean. Viskab ikka üle küll...

Täna oli peaproov ja õpetajad polnud üldse rahul. Ma ka mitte. Kohtadega on nii palju jamasid ja esirea tüdrukud ei saa aru, et kui neil on ruumi, siis tagumisel 15 real ei pruugi ruumi olla:( Mõned piigad ei ilmu üldse välja kuid platsile tahavad esinemisel minna, mis teeb proovitegemise eriti närvesöövaks. Üks „kuubik” ronib alati mu kohel ja üritab põrandal üe minu rullida, kohe tahaks kaks „kaunist” sõna öelda. Ja proovis istub ta alati, sest varvas valutab. RRR. Kadri on vihane!

Kooriproovis tahtsin lausa nutma hakata- nii valjusti ja valesti kui taanlased laulavad, ei oska keegi teine. Seisan poiste kõrval ja nende meelest valjusti tähendab röökimist, viisipidamisest tasub unistada. Ma tunnen nii puudust Kreedost ja õpetajatest, kes oskavad olla ka kriitilised. Kas kõik viisitud peavad ikka koolikoori koosseisu kuuluma??? MA arvan, et homne esinemise saab üsna piinlik olema!

Portugali avastusretkelt olen ilusti tagasi ja nagu saarlastel kombeks, võiks kahe sõnaga reisi kokku võtta- KENA OLEMINE:)
Mis me tegime, kus ja kellega??? Alustan kus-ist. Kata ja Jon sõitsid kumbki oma asumaalt Portosse, kus Lagle meid sama päeva eri aegadel lahkelt vastu võttis. Portugalis olles külastasime veel ülikoolilinna Goimbrat ja viimased paar päeva veetsime Lissabonis.
Mis tegime? Tutvusime turistidele kohaselt kohalike vaatamisväärsustega, millest enim läks ehk hinge Ribeira linnaosa Portos, mis oma vastuolulisusega jääb pikaks ajaks meelde. Kõdunevad majad, sisemuseta hoonefassaadid, pesud kõlkumas aknast välja tõmmatud nööridel, kriuksuvad lillepotid ja solk, mille kraesse saamise eest tuli hoiduda, aga ka kõik kangialused, kitsad munakivisillutisega künklikud tänavad ja jõe äärne melu. Tunne, et oled püha lehm või puuris istuv pärdik, keda kõik vahivad või lahkelt üle tee lasevad, ise kelmikalt silma pilgutades ja õhusuudlust saates. Ei jäänud kuulmata ka autosireenid, hõiked ja vilistamised. Kogesin esimest korda elus, mida tähendab olla üks blond siniste silmadega piiga keset maurihõngulist Portugali. Esialgu oli naljakas, kuid lõpuks muutus see tähelepanu väsitavaks, eriti viimasel päeval kui üks päris must nooruke administraator hotellist mind minema lasta ei tahtnud ja mu koti toomisega hoiuruumist igakülgselt aega viita üritas.
Joonas oli pisikeste poiste keskel suisa hiiglane ning Lagle itaallasest korterikaase arvates on Eestis vaid hiiglased- pikad ja tursked.

Kellega? Üldine olemine kulges eestlaste (ühel hetkel oli meid korraga koos 10) ja erasmukate seltskonnas, kellega koos sai tudengiüritustel käidud ja õhtul baaris või korteripidudel varahommikuni aega veedetud. Goimbras nägin tudengiparaadi, millesugust minu silmad eales varem näinud pole- tasuta õlu, võileivad, kangem naps ja hordide viisi purjus noorukeid, kellest paljude jaoks lõppesid pidustused kahjuks kiirabiautos haiglasse maoloputusele sõites.

Ei jäänud meil Portveinimaal olles veinikeldris käimata. Saime degusteerida kahte erinevat veini ja nautida ringkäiku veinikeldris, mille suurimaks atraktsiooniks oli suures veinivaadist imetillukese ava kaudu jalad ees välja vingerdav kummiülikonnas onu. Tema tulekut saatis meie naerupahvak ja Peetri lause: „ Great work!” . Ilmselge, mismoodi sellesse firmasse töölisi otsitakse, õlgade laiuse järgi- kitsaste õlgadega onud on tünnipesijad ja laiaõlgsetest saavad veinivaatide üksteise otsa upitajad. Kahjuks jäi hiigelsuures veinivaadis suplemata, kuigi kiusatus sinna ronida oli ääretu!

No ja rand, otseloomikult koos ookeaniga, mille soolase veega tegin elus esmakordselt tutvust ja mille lainetega saavad sõbraks vaid ehk surfarid. Siiski olime me, kiljuvad ja kilkavad eestlased kohalikele parajaks vaatamisväärsuseks, sest püüdsime lainete eest plehku pista ning kui see ei õnnestunud, siis laine- ja liivamöllust taas oma tee kaldale leida. Lained niitsid meid kui kurikaid ja kui ise ka püsti jäid, siis tuli keegi ikka keeglikuuina ja niitis su jalust. Liiva oli meil tõesti hiljem kõikjal!!! Arvan, et Lagle vanni äravoolutoru on üsna ummistuse äärel.

Elamusi jätkus rohkem kui küllaga, hea on ju reisida, kui portugali keelt purssiv sõbranna ees ootamas on ja lahkelt oma abikätt ulatab!!!