Elu Ollerupis kulgeb üsna rahulikult ja kopsupõletikuliselt. Tüdrukuid ja poisse, kes on penitsiliini- või morfiiniravil on meil nüüd küllaga. Olgugi, et uusi haigestumisi on vähemaks jäänud on tüsistused aina hullemad. Mu rütmikagrupis on paar tüdrukut, kelle olemasolu pole ma siiani märganudki, sest nad on koguaeg haiged olnud...
Tunnid jooksevad oma rahulikku rada, õpime ja harjutame, lõigume voodilinu, et eesootavaks peoks Sparta kostüüme teha. Südametunnistus kripeldab, aga kambavaimu vastu ei saa.
Internatsionaalid on nagu üks suur pere, hoiame ja hoolime. Akira läheb varsti koju, juba praegu on kõigil kurb... Väiksemaid intriige on koolis otseloomulikult ka, aga muidu olekski me mull liiga mull!
Olge mõnusad!

Väiksed imed toovad sära ja külmajudinad hinge ning ihule. Veider UNI õpetaja kiivalt hoitud rasedusest ja lokkis juustega pisipiigast, mis hiljem nelja silma jutus osutub hämmastavaks reaalsuseks- vähemalt titaootuse osa sellest. Alison Kraussi õrn ja voolav „When you say nothing at all”, mida ketraks ikka ja jälle vaatamata hilisest õhtutunnist.

Paitav päike, mis minu ja Aleksia põsed lõunapausil mõnusalt roosalt maalib. Valged lumikellukesed, mis oma nina vapralt lumega kaetud mustast maapinnast päikse poole upitavad. Pisike seebimull katkise otsaga pesugeelipudelist, mis vannitoa hämaras valguses vapralt sädeleb ja hõljudes end elul hoiab.
Märka & oska märgata pisikesi rõõmukillukesi...

Heips!

Palavikust sain jagu või siis andisn Maarjale, pole päris kindel, aga ühed terved, uued haiged- Ollerup!

Õnneks olin reedeks juba üsna heas olukorras ja sain Etsuste vastu võtta.

Laupäeval käisime Odenses ja ilm oli super. Tore päev turistina. Etsu ise ütles, et jäi oma reisiga rahule. Ma jääks ka, kui õpiksin ära saltode tegemise, mässaksin võimlemisega nii, et kael on kange ja põlv sinine ning iga õhtu vajuksin nagu kott väsimusest magama:)

Vahva!

Heihoo!
Ei ole meist keegi raudse tervisega, nii said haigusepisikud ka mind lõpuks kätte ja niitsid siruli maha. Hommikul tõusin küll ülesse, laulsime oma toanaabrile Linega sünnipäevalaulu ja lasime tal 20 küünalt ära puhuda ning peale hommikusööki ja eestlaste ära saatmist ronisin tagasi voodisse. Uffe juures panin end „haigete” nimekirja, milles oli enne mind ~ 20 nime. Uffe küll püüdis mind veenda teoreetilistes tundides osalema, kuid hilisem palaviku möötmine näitas, et see oleks rumal tegu olnud. Nii ma nüüd siis 2h kaupa magan ja siis taas köhin... Väga halb ajastus!
Õues sajab lund, maa on valge aga tundub, et lörtsine. Kahtlustan, et haigusepisikud sain OD-päevalt. Õhtul peale kõiki esinemisi pidime ID-halli ära koristama, mis hõlmas ju suurte tribüünide lahti võtmist ja jupp haaval õue veoautopelae viimist. Kuigi pusasid oli seljas 2 tuli meil õues vihmakäes oodata, et oma osa tribüünist autole laadida. Samas püstitasime koristamisega kooli rekordi, olime väga kiired. Päev ise oli huvitav, kuid samas üsna üheülbaline. Taani võimlemine on ülitugevate traditsioonidega ja pea kõik koreograafiad koosnevad samadest liigutustest. Ka riided on täpselt samast firmast ja ühe vitsaga löödud-kombekad, mille peal on kõrge värvliga põlvpüksid või hõljuvad kleidid. Kuigi taani võimlejad oskavad võimlemisvahenditega väga vahvaid trikke, siis sirutusest või vaba käe hoidest pole nad midagi kuulnud.
Neljapäeval oli meil farmipidu. Enne seda käisime üksmeelselt jääkülmas meres ujumas. Antud üritus oli üllatusena OD-nädala raames. Väntasime 5 km mere äärde oma ratastega, hüppasime merre, jõime kuuma kakaod ja siis 5 km tagasi kooli väntamist! Peoks riietusime teemakohastesse rõivastesse, mängisime bingo lotot päris auhindadega, tantsisime folktantse, muidugi laulsime ja sõime torti koos limonaadiga. Mõnus ja lõõgastav! Umbes pooled läksid veel linna edasi peole.
Eilses võrgutunnis sain õpetajalt kiita, et ma teen edusamme ning sõnapaar „Godt Kätri!” kõlab kui muusika mu kõrvus.
Eesti grupp jäi oma siinolekuga rahule. Osad tüdrukud on küll punaste allergipunnidega kaetud. Kahtlustame, et ujula klooriveest, sest nad ligunesid seal iga päev, kuid nende nägudelt peegeldus rahulolu.
Ma nüüd köhin edasi ja maadlen oma haigusega! Ärge te haigeks jääge...
Kata

Kogu tänase päeva ilus ja võlu varjutas õhtul juhtunu. Nimelt elab meie koolis jaapani tüdruk, kes käib lähimas linnas tööl ja on taanis vahetusprogrammiga giid. Täna töölt tagasi tulles astus ta bussi tagant teele ning sai vastu tulevalt autolt tugeva löögi. Kohal oli 2 kiirabi, politsei. Algul oli teadmatus, öhtusöögi lõpuks selgus, et see oli Mika ja koolis on üsna nukker meeleolu. Olukord on tõsine, kuid millised on vigastused on, me ei tea. Hoiame aga kogu kooliga pöialt, et ta ilusti paraneks.
Pisut helgema poole pealt... Käes on OD-nädal, kus teeme hulle asju nii nagu vanasti kombeks oli. Tänast päeva alustasime ühise suurpuhastusega- mina oma kambaga koristasin hüppekeskust (mattide puhastamine, seinte ja akende pesemine jne). Koolimaja on kohe palju puhtam.
Edasi oli kaks 90 min võimlemistundi. Esimene neist baasvõimlemine, kus primitiivseid liigutusi tegime elava klaverimuusika saatel ning teises hüppasime üle kitsede, turnisime varbseintel ja ronisime köitel, mille tagajärjel käed üsna rakkus on. Seda kõike ka vanaaegses riietuses, nalja oli palju. Viimane tund oli lõõgastav- kodukino vanaaegse taani filmiga, mille keelest ma kahjuks mõhkugi aru ei saanud.
Eestlased saabusid ka täna. Neid on 17, nii et koolimajas siblib nüüd palju noori pisikesi eesti piigasid ringiJ Käisime nendega ronimas, mistõttu peopesad ja käed veel teise korraliku võhma said... Aga tore on juJ