Internatsionales Deutsches TURNFEST 2009 Frankfurt am Main:)
Kadri koos kogu Ollerupi seltskonnaga seal just käiski. Nädal aega uusi elamusi, põnevaid avastusi, kogemuste rohkeid esinemisi ja sotsiaalsust. Hea on siiski tagasi olla oma Ollerupi mullis:)

Meil on 2 suurt kooliesinemist, neist esimesel võitsime publiku poolepoiu 100%-liselt, võõrase inimeste kiidusõnad ja õlale patsutused olid nagu mesi keelele. Ise olime heas tujus ja rahvas lahkus tribüünidelt nägu naerul!!! Teisel esinemisel oli tegu platsile mahtumisega, sest meie 240 õpilasele on esinemisväljak ilmselgelt liiga kitsuke. Laval olles oli tõeline õlg-õla tunne, nagu silgud pütis! Direktor kiitis meid peale esinemist taevani ja aina noogutas publikule.
Väiksed lavaesinemised olid kõik isesugused. Minu rühma esinemine oli viimane ja õpetajad arvasid, et me lausa omasime lava-julged, säravad ja entusiastlikud:) Vigastusi tuli ikka ka ette, mõned põlved ja välja väänatud hüppeliigesed kuid õnneks ei midagi väga hullu. Mu põlv, mille ma 29. mai enne Saksamaale sõitu Nature Life tunnis üleni sohu lennates murdunud okste vastu ära lõin, muutus laupäevaks lillaks ja oli üleni paistes. Kaaskondsed ehmatasid seda nähes. Esmaspäeval kui ma lillat särki kandsin, siis visati nalja, et valin pluusi värvi põlve värvi järgi:) Pulmapäevaks loodan ülisuurest hematoomist lahti saada, juba nüüd võtab asi paranemismärke:)
Külastasime suuremaid vaatamisväärsusi, shoppasime, mõnulesime Main´i ääres salsat kuulates ja tantsides.
Igal õhtul oli Main´il suur vee-, valgus- ja helishow. Vapustav, mida kõike teha saab!!! 40min möödusid nagu linnutiivul, laserid, ilutulestik, purskav vesi jne.
Olles õigel ajal õiges kohas saime Maarjaga tasuta piletid Turnfest Galale, kus esinesid kõikide alade esindajad. Vau!!!- esimesed 20 min istusin suu ammuli ja plaksutasin vaid käsi. Hullud saltod, meeletud sportakrobaatika tõsted, lummavad tantsud, mustad poisid trummide ja hingematvate trikkidega, venelannast ämbliknaine, kes kõrgel laest võrgus alla tuli ja sealjuures igatpidi väänles!
Muidugi käisime ka erinevaid võistusi vaatamas- meie kooli teamgym´i esimene võistkond võitis kuldmedali, Tamiga vaatsime German wheele võsitlusi, Maarjaga rühm- ja iluvõimlemisvõistluste finaalile kaasa elamas. On mida mäletada!!!
No ja muidugi lihtsalt koosolemine oma internatsionaalperega, naljad, pisikesed riiud, lõputud kätelseisu võistlused ja naer:)

FRANKFURT!!!!

Kevad tüürib rahulikult kuid üdini sihikindlalt suve poole. Meil küll termomeetrit siin pole kuid tänane temperatuur oli kindlasti üle 20 kraadi. Õnneks on suurem töö esinemiskavade ja showga tehtud, nii et päikese nautimisele on õpetajate poolt antud roheline tuli. Lõunapaus on lausa kohustuslik välibasseini ääres või selle helesinises vees veeta, ise vettehüppeid tehes või teiste õnnestuvaid/mitteõnnestuvaid sooritusi kiigates. Tunnid, mida õues pidada saab, õues ka peetakse. Näiteks olime oma massazi ja venitusklassiga täna tiigi ääres ning sooritasime harjutusi konnade krookumise ning linnulaulu saatel. Loodusklassi õpetaja viis meid 1,5 tunnisele jalutuskäigule, öeldes, et tänase tunni teemaks on "Walk & talk":) Mis mulle siin meeldib, ongi seik, et õpetamist ja õppimist enamus ajast nauditakse. Kui oleme puhkust ja kiitust väärt, siis seda meile ka võimaldatakse. Näiteks oli meil nädalavahetusel vilistalse kokkutulek, mille korraldamine oli meie õlul. Esinesime neile nii koooriga, võimlemisshow kui ka tantsulavastusega. Saime endistelt tudengitelt palavad kiidusõnad ja direktor isklikult kiitis ja ütles aitäh! Jah, oleme küll suured ja kiituse nimel ei peaks asju tegema, kuid lihtsalt tore on teada, et sinuga rahul ollakse.Sel nädalal on veel viimased ettevalmistused Frankfurti Turnfestile minekuks. Õpime 2 uut kava ja paneme kokku pisemad grupid tänavaesinemisteks. Reede pealelõunal on suur peaproov ning südaöösel vastu laupäeva stardime Saksamaa poole.

Vilistlase kokkutulek oli vahva. Vanim vilistlane oli 99 aastane. Minu tuppa kiikas sisse tädi, kes olevat selles toas elanud 55 aastat tagasi. Mida kõike see koolimaja näinud pole:) Pidu oli seltskonna suhtes vahva, kuid bändiga astuti teist korda pange. S-peol oli sama bänd ja tõesti, see bänd rikkus tantsuisu...

Kooriga esinemine polnudki nii hull, kuid perfektsusest jäi asi ikka vääääga kaugele. Õnneks oli publik heatujuline ja meiega, õpetaja oli vist ise kõige enam närvis. Võimlemisshow võib ka kordaläinuks lugeda, kuigi hüppajad maandusid enamuse kordadest taguotsale ja õpetajatel oli nende spottimisega tükk tegemist. Splashdiving etteastel tegid Knud ja Morten hullu trikki 10 m pealt, mistõttu tuli nad basseinist teistel välja tirida. Nimelt maandusid nad velle õnnetult Knud selili, Morten ta peal kõhuli. Knud köhib ikka veel verd ja esimene hetk peale hüpet kui ta end liigutada ei suutnud, oli ikka väga hirmutav. Poisid ja hullujulgus käivad vist ikka käsikäes.

Kell tiksub üha enam magamamineku aja suunas, seega lõpetan ja ootan ikka tagasisidet: kadri.sar@mail.ee

Päikest!

Kolm võimlemis- ja tantuspäeva on seljataga. Trenn, võimlemine, trenn! Väsitav ja ka närve sööv, eriti minu jaoks, kes ma oma rühmvõimlemises ju ainus internatsionaal olen ja seega kogu päeva taani keele keskel olema pean. Viskab ikka üle küll...

Täna oli peaproov ja õpetajad polnud üldse rahul. Ma ka mitte. Kohtadega on nii palju jamasid ja esirea tüdrukud ei saa aru, et kui neil on ruumi, siis tagumisel 15 real ei pruugi ruumi olla:( Mõned piigad ei ilmu üldse välja kuid platsile tahavad esinemisel minna, mis teeb proovitegemise eriti närvesöövaks. Üks „kuubik” ronib alati mu kohel ja üritab põrandal üe minu rullida, kohe tahaks kaks „kaunist” sõna öelda. Ja proovis istub ta alati, sest varvas valutab. RRR. Kadri on vihane!

Kooriproovis tahtsin lausa nutma hakata- nii valjusti ja valesti kui taanlased laulavad, ei oska keegi teine. Seisan poiste kõrval ja nende meelest valjusti tähendab röökimist, viisipidamisest tasub unistada. Ma tunnen nii puudust Kreedost ja õpetajatest, kes oskavad olla ka kriitilised. Kas kõik viisitud peavad ikka koolikoori koosseisu kuuluma??? MA arvan, et homne esinemise saab üsna piinlik olema!

Portugali avastusretkelt olen ilusti tagasi ja nagu saarlastel kombeks, võiks kahe sõnaga reisi kokku võtta- KENA OLEMINE:)
Mis me tegime, kus ja kellega??? Alustan kus-ist. Kata ja Jon sõitsid kumbki oma asumaalt Portosse, kus Lagle meid sama päeva eri aegadel lahkelt vastu võttis. Portugalis olles külastasime veel ülikoolilinna Goimbrat ja viimased paar päeva veetsime Lissabonis.
Mis tegime? Tutvusime turistidele kohaselt kohalike vaatamisväärsustega, millest enim läks ehk hinge Ribeira linnaosa Portos, mis oma vastuolulisusega jääb pikaks ajaks meelde. Kõdunevad majad, sisemuseta hoonefassaadid, pesud kõlkumas aknast välja tõmmatud nööridel, kriuksuvad lillepotid ja solk, mille kraesse saamise eest tuli hoiduda, aga ka kõik kangialused, kitsad munakivisillutisega künklikud tänavad ja jõe äärne melu. Tunne, et oled püha lehm või puuris istuv pärdik, keda kõik vahivad või lahkelt üle tee lasevad, ise kelmikalt silma pilgutades ja õhusuudlust saates. Ei jäänud kuulmata ka autosireenid, hõiked ja vilistamised. Kogesin esimest korda elus, mida tähendab olla üks blond siniste silmadega piiga keset maurihõngulist Portugali. Esialgu oli naljakas, kuid lõpuks muutus see tähelepanu väsitavaks, eriti viimasel päeval kui üks päris must nooruke administraator hotellist mind minema lasta ei tahtnud ja mu koti toomisega hoiuruumist igakülgselt aega viita üritas.
Joonas oli pisikeste poiste keskel suisa hiiglane ning Lagle itaallasest korterikaase arvates on Eestis vaid hiiglased- pikad ja tursked.

Kellega? Üldine olemine kulges eestlaste (ühel hetkel oli meid korraga koos 10) ja erasmukate seltskonnas, kellega koos sai tudengiüritustel käidud ja õhtul baaris või korteripidudel varahommikuni aega veedetud. Goimbras nägin tudengiparaadi, millesugust minu silmad eales varem näinud pole- tasuta õlu, võileivad, kangem naps ja hordide viisi purjus noorukeid, kellest paljude jaoks lõppesid pidustused kahjuks kiirabiautos haiglasse maoloputusele sõites.

Ei jäänud meil Portveinimaal olles veinikeldris käimata. Saime degusteerida kahte erinevat veini ja nautida ringkäiku veinikeldris, mille suurimaks atraktsiooniks oli suures veinivaadist imetillukese ava kaudu jalad ees välja vingerdav kummiülikonnas onu. Tema tulekut saatis meie naerupahvak ja Peetri lause: „ Great work!” . Ilmselge, mismoodi sellesse firmasse töölisi otsitakse, õlgade laiuse järgi- kitsaste õlgadega onud on tünnipesijad ja laiaõlgsetest saavad veinivaatide üksteise otsa upitajad. Kahjuks jäi hiigelsuures veinivaadis suplemata, kuigi kiusatus sinna ronida oli ääretu!

No ja rand, otseloomikult koos ookeaniga, mille soolase veega tegin elus esmakordselt tutvust ja mille lainetega saavad sõbraks vaid ehk surfarid. Siiski olime me, kiljuvad ja kilkavad eestlased kohalikele parajaks vaatamisväärsuseks, sest püüdsime lainete eest plehku pista ning kui see ei õnnestunud, siis laine- ja liivamöllust taas oma tee kaldale leida. Lained niitsid meid kui kurikaid ja kui ise ka püsti jäid, siis tuli keegi ikka keeglikuuina ja niitis su jalust. Liiva oli meil tõesti hiljem kõikjal!!! Arvan, et Lagle vanni äravoolutoru on üsna ummistuse äärel.

Elamusi jätkus rohkem kui küllaga, hea on ju reisida, kui portugali keelt purssiv sõbranna ees ootamas on ja lahkelt oma abikätt ulatab!!!

Mu huvitav nädal on nüüd juba leheküljeks elulooraamatus. Märksõnadeks vahva, väljakutsuv, proovilepanev, väsitav ja ühendav. Meie internatsionaalpere on veel ühtsem, suhted põhjamaalastega soojemadJ
Gerlev, kus toimusid meie spordipäevad, on pisike ja armas spordikool Kopenhaageni lähedal. Seal on põhirõhk tantsul ja tantsu workshopidest osa võtsimegi. Õnneks tulid õpetajad vastu ja kuuldes, et osa meist pole nii „kodus” taani keelega, tegid nad tunnid inglise keeles. No ja ilmad olid ju superilusad, mis osaliselt kompenseeris külmal põrandal magamisest tekkinud paha meeleolu.
Aspirantstaevne toimus 2h sõidu kaugusel Gerlevist, Kopenhaagenist lõuna poole rannikul Solrod-is. 3 päeva täis võimlemist ja taani kultuuriga tutvumist. Ise olime laval laupäeva hommikul täismajale. Polnud just parim esinemine, sest teamgym ei olnud meiega ja seetõttu pidime programmis muudatusi tegema, aga õpetajad jäid rahule. Ma lennutasin rõngast ka korraJ
Õhtune pidu oli festivali teemaga, millest ma siiani pisut sokis olen. Taanlastel on ikka üliveidrad kombed... Kõnnivad saabastega laual toidu keskel, loobivad toitu, õllest kleepub põrand juba peale esimest peotundi. Ninatubakas kõikjal, paljad tüdrukud wc-s ühisest topsist alkoholi joomas. Masendav...
Nüüd tagasi tavarütmis ja magamas oma mõnusas voodis:)
Nautimisi!

Hullumeelsest nädalast pool on läbi saamas, aga teine pool ootab veel ees. Eilne selle semestri esimene ühisesinemine läks üllatavalt hästi, kuigi õpetajad olid parajalt närvis, sest vahetused said läbi mängitud vaid 2 korda. Rõngast ma õnneks ära ei lennutanud ja suuremaid apsakaid ei teinud, küll aga põletasin jalapealsete nahka kui põrandale laskuma pidin. Esinesime täismajale (2000in), kes põhiosas olid boardingschoolide õpilased. Tagasi kooli jõudsime Hardeslevist alles südaööks.
Täna hommikul seadsime väga varakult rattaninad Vestern Skerninge poole, kus meie internatsionaalgrupil tuli anda kehalise kasvatuse tunnid 5. ja 8. klassi õpilastele. Olime neile koostanud lihtsad aga vahvad hip-hopi koreograafiad ja vastuvõtt oli väga soe. Kõigile meeldis, meil oli tore, neil oli tore:) Ma sain nende kooliõues lapseks olemist taas proovida:) Õhtul suur esinemine koolis nendele lastele, kes siia kooli oma päeva veetma tulid. Esinemiskostüümid saime ka kätte, hellitavalt kutsutakse meid nüüd roosadeks põssadeks!

Homme spordipäevadele Gerlevi ja edasi Aspirantstavnele. Reisimist palju, kogemuste ammutamist palju.
Head!

Olla ja nautida...
Teate kui kütkestav on vaadata 6 vaprat poissi, kes üritavad rööbaspuudel kätelseisus olla, et aidata Norra filmitudengil meie koolist ja võimlemisest filmi teha. Mitukümmend katset, et saada valgus paikka, et tasakaalus püsida ja oi kui palju maandumisi kruusale ning üksteisele kaela. Aga tehtud said:)

Meie koolikompleksi vanim ja väärikaim hoone saab üsna pea uue rookatuse alla. 200 00 taani krooni, et majale uus pilliroost müts pähe punuda. Õpetaja on aga murelik, sest ka kõik maja seinatalad tuleb vahetada, selleks aga nüüd ja praegu raha pole.

Nädalavahetusele omaselt puhkasime ja mängisime täna. Hommikul kui enamus meie internatsionaalperest magas väntasin ma Svendborgi sisseostudele ning peale lõunast suundusimes oma seltskonnaga mere äärde, kus mujetada, õllekõhtu kasvatada ja päikest nautida. Tuulevaikset kohta tuli otsida, aga kui see leitud saime mõnuga sillerdavat merd ja seal silavaid paate ning laevu jälgida. Otseloomulikult andis mu tagumik õhtuks märku sadula kõvast pinnast, õtbkuigi 32 km ei ole teab mis suur distants.

Välibassein võtab ka juba ilmet, varsti on lootust sinna ujuma pääsedaJ Rannavolle on juba hoos nii nagu ka golf ja lendava taldriku lennutamine:)

Trenn, trenn, trenn, trenn, trenn!!!

Hullupööra raske kuid loodetavasti ülipõnev järgmine nädal, mis sisaldab spordipäevi, hunnikute viisis esinemisi, internaatkooli õpetama minemist ja ehk ka pisut kevade nautimist.

Aga vahva on!

Tagasi kevadises Taanis, mis minu äraolekul on ülekülvatud õiemerega. Seda peab oma silmaga nägema ja teiste meeltega tajuma, et täit rahulolu saavutada. Rohi on roheline ja ootab niitmist, puude hiirekõrvakesed sirguvad üha enam täidlasteks lehtedeks. Linnukesed laulavad akna taga päeval ja öösel.
Tore on taas oma siinsete sõpradega olla. Muljeid on vahetada miljoneid. Osad meist näevad välja kui Miki Hiired oma põlenud põskede ja ninaga, sest suusatamine Austrias lihtsalt pidi oma jälje jätma.
Kool läks täie hooha lahti, õhtuti on lisatreeningud, et järgmise nädala suurteks esinemisteks valmis olla. On mida oodata!!!

Aeg siin Ollerupis lendab lausa linnutiivul. Kevadisest semestrist on seljataha jäänud juba pool ja eesootav aeg on täis proove ning esinemisi, võimlemisfestivale ning laste õpetamist.
Möödunud nädal oli mõeldud eelkõige esinemiskavade õppimiseks ja ning laste tundide ettevalmistamiseks. Kõik ruumid koolis olid hõivatud, lõigati muusikaid, seati samme muusikasse, et algavaks nädalaks valmis olla. Umbes pooled meist lähevad praktikaele internaatkoolidesse, teine pool jääb kooli õpetama siia saabuvaid viienda klassi lapsi. On mida oodata...
Eile aga saime hakkama suurejoonelise internatsionaalpeoga, mille teemaks olime valminud „Kuulsused Punasel Vaibal” ning neid jagus meil küllaga. Peo ettevalmistus ja läbiviimine oli meeletult suur pirukas, kuid selle läbinärimisega saime üsna hästi hakkama ning mis enim heameelt teeb- peo tagasiside on olnud väga positiivne. Eile õhtuks olin omadega üsna läbi, eriti mu vaesed jalakesed, mis erilise vati said.
Nüüd on aga mu kogemustepagas palju rikkam- tean kuidas juhtida peo ettevalmistusi, olla õhtujuht, koostada lõbuprogramm, õpetada poistele koreograafiat, ning olla bändiga laval kui tehnika alt veab ning trummar teisi bändiliikmeid ei kuule:) Kõigest tuleb õppida!
Saime oma internatsionaaltiimiga hakkama meeletult suure asjaga, mis meid veelgi enam liitis. Ausalt me oleme nagu suur lastepere oma õpetajatest ema ja isaga. Me oleme internatsionaalid:)

Töörikas, kuid ülimõnus erinädal on nüüdseks seljataga. Rohkelt usinalt rassimist ja magus uni 9 tunniks öösel oli garanteeritud. Saime tunda nii päikest kui ka vihma võimu- neljapäeval leotas see viimane meid aluspesuni märjaks. Õnneks on meil õpetaja, kes väärib vaid kiidusõnu ja kes külmetavale Kataluusile oma naise ülisooja kombeka selle peale selga andis. Täna jõime tööde lõpu tähistamiseks õlut ja limonaadi, sõime ise tehtud hot-doge, kolmapäeval küpsetasime snowbread-e ja üleüldiselt tundime end murjamitena väga hästi. Meie tööd on käinud uudistamas inimesed koolist aga ka ümberkaudsed elanikud, kes siirast rõõmu uue puhkekoha üle tunnevad.
Mis me siis lõppkokkuvõttes valmis ehitasime?
Kaks varjualust magamiseks (5x 3m), kuivkäimla südamekujulise poti ja ukseavadega (+linnupesade kohad räästasse ja prügikast nurka), lõkkekoht veeveetmiseks vajaliku sõrestiku ja istepinkidega, rattahoidla, puukuuri, grillvarraste hoiukoha, punutud prügikasti ja kivimonumendi meie töö tähistuseksJ
Mõnus tunne on oma kätetööd vaadata ja õppida turvalises keskkonnas uutmoodi riistadega töötama. Olen endaga rahul!

Kevadehakul tunneb Luusiste ennast taas hästi. Täna käisime „Hojskole pa kanten” nädala raames (see küll algab järgmisel nädalal) õpetajal abis onnide ehitamiseks ettevalmistusi tegemas. Mis oleks veel parem laupäeva veetmise viis kui värskes õhus linnulaulu saatel palke koorida ja taani-inglise segakeelest üllatavalt palju juba aru saada. Seejuures süüa õpetaja naise poolt küpsetatud kodusooja saia koduse põldmarjamoosiga ning pugida kodust kooki. Kõik nn kodused hetked on siin Taanimaal nii meeldejäävad ja mõnusad- vahel piisab tõesti nii vähesest.

Kasvõi sellest kiisumiisust, kes mulle palki koorides vägisi sülle ronis ja nurrudes oma pea mu käe alla pressis. Kiisu, kes mulle 15 minutit oma suurte silmadega otsa vaatas ja pingsalt paisid lunis:) Lumikellukesed ja krookused on pea kõikjal ja see teeb mu uue nädala ootuse veelgi suuremaks.

Vahva, kui kõik kuivkäimla peale itsitavad ja puuküttega ahjul toidutegemist kunsttükiks peavad, tunnen end natuke erilisena... Mu puukoorimisoskuse peale küsis õpetaja täna, kas ma olen seda varem teinud--mhmh ja üsna märkimisväärses koguses.

Eile käsime Gregori sünna puhul linnas bowlingut mängimas. Mu isiklik treener on Eestimaal, mistõttu oli mu mäng veidi lüklik, kuid mis peamine, Marianole, kes igas palimängis k..i osav on, sain ma pähe tehtud. Õhtu oli vahva- bowlingukuulid veeresid õhtu edenedes aina rohkem koos poistega, sest nad ei saanud märgukese rüüpamisel enam õigel ajal kuulist lahti lastud:)

Eesti laulu valikuga jäin rahule ja usun, et uni tuleb täna värskest õhust tingituna magus!

Ikka juhtub, kuid viimasel aja eriti palju just basseinis ja ujumistundides. Eelmisel nädalal tõi õpetaja basseinipõhajst välja Raphaeli, kes sukeldus, aga 3m sügavusest enam üles tulla ei osanud. Ta õppis alles siin ujuma (neegripoiss Beninist) ja ainus stiil, mis ta oskab, on krool. Õnneks köhis ta natuke vett ja pisut hiljem oli kõik taas ok. Eile aga järjekordna äpardus, kui mängu ajal tõukas Gregor Toket õlast nii, et viimase õlg liigeset välja tuli ja haiglasse sõit ette võeti. Muidu poleks ju hulle, aga Toke teine käsi on küünaliigsest saadik amputeeritud ja nii on ta teine käsi ka rivist väljas, mistõttu ei jäänud tal muud üle kui paranemiseni koju minna, sest nüüd vajab ta kõrvalist abi pea kõiges... Loodame, et ta on varsti tagasiJ

Ilmad on palju keavdisemad. Eile õhtul jalutades näitas temperatuuriks 6º. Ootangi, et ilmad ilusamaks läheksid, sest järgmine nädal on metsa minek. Hakkame ehitama, ehitame 2 varjualust magamiseks, kuivkäimla, lõkkekohad ja istekohad matkalistele. Õpetaja seletas pikalt laialt kuivkäimla põhimõtet, kõik olid hämmingus ja siis ma piiksusin vaikselt, et ma olen sellest süsteemist teadlik, sest mul on kodus ka selline käimla- oleksite pidanud nägusid nägema, ma olin tol hetkel kui teiselt planeedilt!

Võimlemises hakkasime esinemiskavasid õppima ja see on nii tore. Üks tuleb kurikatega. Täna tundsin end juba palju kodusemalt nendega, paljud trikid tulevad välja:) Ise olin uhke ja õpetajal oli ka hea meel.

Muide, täna oli meil loeng, kus käis rääkimas Punase Risti liige, kes tuli just Gaza sektorist. Kuigi jutt oli taani keelne ja me sellest palju aru ei saanud, siis pildid rääkisid omaette. Palju verdtarretamapanevaid operatsioonipilte, kohutavad kaadrid maalihetest ja lastest, kes ühe jalaga värkpalli mängivad. Au ja kiitus sellistele tublidele inimestele. Ta ütles, et ühes kuus opereeris ta oma meekonnaga 2900 patsienti!!! Peale seda longut oma maailm taas natuke teistsugune...

Aaa ja muidugi nädalavahetus. See oli külaliste päralt, igaüks meist võis tuua 1 külalise, seega oli koolis pea 400 inimest. Mitmesugsued tegevused ja laupäevaõhtune S-pidu, kus meie, Internatsionaalid olime SPARTAD. Olime riietusega palju vaeva näinud ja lõime teisi pikka puuga:)

Elu Ollerupis kulgeb üsna rahulikult ja kopsupõletikuliselt. Tüdrukuid ja poisse, kes on penitsiliini- või morfiiniravil on meil nüüd küllaga. Olgugi, et uusi haigestumisi on vähemaks jäänud on tüsistused aina hullemad. Mu rütmikagrupis on paar tüdrukut, kelle olemasolu pole ma siiani märganudki, sest nad on koguaeg haiged olnud...
Tunnid jooksevad oma rahulikku rada, õpime ja harjutame, lõigume voodilinu, et eesootavaks peoks Sparta kostüüme teha. Südametunnistus kripeldab, aga kambavaimu vastu ei saa.
Internatsionaalid on nagu üks suur pere, hoiame ja hoolime. Akira läheb varsti koju, juba praegu on kõigil kurb... Väiksemaid intriige on koolis otseloomulikult ka, aga muidu olekski me mull liiga mull!
Olge mõnusad!

Väiksed imed toovad sära ja külmajudinad hinge ning ihule. Veider UNI õpetaja kiivalt hoitud rasedusest ja lokkis juustega pisipiigast, mis hiljem nelja silma jutus osutub hämmastavaks reaalsuseks- vähemalt titaootuse osa sellest. Alison Kraussi õrn ja voolav „When you say nothing at all”, mida ketraks ikka ja jälle vaatamata hilisest õhtutunnist.

Paitav päike, mis minu ja Aleksia põsed lõunapausil mõnusalt roosalt maalib. Valged lumikellukesed, mis oma nina vapralt lumega kaetud mustast maapinnast päikse poole upitavad. Pisike seebimull katkise otsaga pesugeelipudelist, mis vannitoa hämaras valguses vapralt sädeleb ja hõljudes end elul hoiab.
Märka & oska märgata pisikesi rõõmukillukesi...