Tahaksin olla veel helesinistes tunketes tuugalt pähe tõmmatud mütsiga kollase labidaga kruusa kühveldav väikene inimene nagu hetkel see ligi 3 aastane mu akna all. Ma vaatan teda ja mõtlen kui vähe on naerul näoks vaja. Kuidas suuremast kruusahunnikust saab natuke pisem selle kõrval ja kuidas ta seda kõik suurema hoole ja armastusega teeb kui paljud meist oma igapäevatööd!!! Sest mäng on ju väikeste inimeste töö... Ma ei mäleta enda tegemistest selles vanuses just palju, seega ei oska vaagida ka oma tollaseid muresid. Ehk olid need midagi sülle saamise ja emme/issi kaissu pugemise vahepealset. Aga tema tundub küll hetkel nii muretu ja muhe. Lihtsalt läheks ja kallistaks teda aga siis saaksin vist lapse ahistamise süüdistuse kaela... Tema ei pea muretsema kellegi enesetunde või hakkama saamise pärast, ei mõtle ta ka tühjeneva pangakonto või otsas laevapiletite peale. Mina seda teen ja arutlen oma ette, kas ma kõike mitte liiga südamega ei võta ega üle ei mõtle. Mina ei tea!!! Aga ma tahaksin olla tema asemel või siis vähemalt tunnikese KOOS temaga seda kruusa siin akna alla kühveldada ja mitte millegile muule mõtelda...

Paari viimase päeva jooksul olen õppinud natuke ratastoolisporti, võitnud ratastoolikorvapallis T-särgi, püüdnud käsijalgratast ohjata, ratastooli vibuheidet harjutanud, mõned uued manuaalsed oskused omandanud, närviteste õppinud ning Pilatses tunnis nõrgad kaelalihased avastanud... Eriti sisutehedad need päevad polnud, aga ega kõik ei peagi ju alati nii kiire ja organiseeritud olema.

Eile õhtul saatsime Julia tagasi Saksamaale, tema ei tahtnud veel minna... Tutvusin ühe vahva soome tüdruku ja prantsuse posiga.

Täna hommikul püüdsin küll magada und rahulikult täis aga kui sa jagad korterit kreeka tüdrukutega, kes on otsustanud hommikul 9.30 mööblit lohistama ning nõusid kliristama hakata ja kes oma poisssõbra kõnesid eiravad neid ka 10. korral vastu võtmata, siis sa EI SAA magada. Mina ei saanud.

Käisin linnas, ilm oli ilus. Püüdsin mingisse vaatetorni minna, aga kuna seal tegutses sellel kõrgemal korrusel baar ja kõik lauad olid akna all täis, siis ma ei näinudki midagi. Stockmani hulludel päevdel käsin ka aga see pole minu jaoks. Mina ei tunne end rahvamassis ja tunglemises hästi ja hinnad olid ka ikkagi kallid, lasin sealt ruttu jalga. Nüüd saabus meile hetke 3 kreeklasele teine sama palju juurde, nii et varsti ma hullun siin kreeka keele ja kreeka intriigide keskel!!!!

Ehk siis Katal pole täna just parim tuju...

Teate, et Soomes võid omandada nii palju tasuta kõrgharidust kui süda ihkab ja indu jagub?!?!? Pole siis üldse ime, et üks meiega täna tegelenud tädidest oli peale 15 aastat muusikukarjääri oma elus kannapöörde teinud ja füsioterapeudiks õppinud. Ta lihtsalt tahtis nii... Ja teine neist oli esmalt 3,5 aastat füsiot õppinud ning otse 4 osteopaati õppeaastat lisaks.

Ega see OMT-kliinik nüüd oma varustuselt hiilanud, aga kui nimega arvetsada, et see manuaalse ortopeedilise füsioteraapiaga tegeleb, siis ongi nende põhivarustus patsient ja terapeudi käed. Uskuge mind, et need käed olid üsna osavad... Mina tahaks ka nii osata, aga ei oska... Ehk siis veel kord mõistmine, et õppida on tohutult!

Hommikul eksisin ainult ühe korra ära...

Mina ei saa aru, lihtsalt ei saa aru..... Vahel on neid „miks”- küsimusi peas nii palju, et kõige targem ei oskaks ka enam vastata. Tunnete virr-varr lõi lõkkele peale vestlust Joonasega ja kestab ja kestab ja kestab... Peab uskuma ja lootma!!! Ma usun ja loodan, usun ja LOOOOODAN!!!
........

Ilmad on fantastiliselt soojad, inimesed paterdavad juba plätudes ringi, ise tahaks ka, aga üks tark mõte peas ikka veel keelab. Põhjamaainimeste soojavajadus... Minul ka! Hommikul tõustes piilun kohe ribikaardinate vahelt õue, kas päike teeb mulle pai või ei, 3 viimast päeva on ta kohe palju paisid teinud... Mingigi lohutus. Kuna selle nädala esimesed päevad koolist priid olid, siis magasin hommikul une rahulikult täis, sõin hommikust ja püüdsin väga ühepoolselt Dimitrisega suhelda. Ma tõesti usun seda tema väidet, et ta magas inglise keele tundides. Tõesti magas, sest sealt tunnist pole tal just eriti palju külge jäänud. Pole hullu, õnneks mõistan ma teda ka nende väheste sõnadega, mis ta inglise keeles öelda oskab ja nende sekka lisab ta kreeka keelseid ka. Igatahes eile, kui ma küsisin, kus ta töötab, siis vastus kõlas nii: „I, big house, näpuga osutamine mööblile ja köögitehnikale, kreeka keeles vist töötama, help”. Sellest ma järeldasin, et ta töötab suures kaubanduskeskuses saalitöötajana inimesi abistades. Katerinalt hiljem aru pärides sain jaatava vastuse. Ma arvan, et ega ta minust vist eriti aru ei saa ka, kuigi ma nii püüan lihtsaid ja selgeid sõnu kasutada ja lühikesi lauseid moodustada.

Igatahes on vahelduseks päris tore, et mees majas on ja hoolitsetud mees pealekauba. Et meie korterisse astudes tungib ninna mehe lõhnaõli ja õhtul on kuulda mehe häält. Katreiina on nagu väike päike, nägu naerul, suunurgad kõrvuni...

Päeval õpin hoovis, loen oma matrejale päikese valguse ja soojuse käes. Nii saab mõnusa ja vajaliku ühendatud. Trenni olen ka teinud, tunnised kepikõnnitamised tahaks juba 1,5 tunniseks venitada, aga siis hakkavad lihased minuga riidlema, siinne maastik on ju mäest üles/alla. Pepulihased paar päeva olid mu peale pisut tigedad, aga nüüd oleme vaherahu sõlminud;)

Kui ma oma laua õue tuulevarjulisse kohta viia saaksin, arvuti pikendusjuhtmega stepslisse ühendada võiksin, siis kirjutaks ma oma lõputööd ka õues. Olude sunnil, aga olen seda nüüd mitu õhtut toad teinud ja midagi olen ikka valmis ka saanud. Eks paistab, mis Doris mu esmastest jõupingutustest arvab... siiski pikk-pikk tee on veel ees...

Segaduses ja lootuses Kadri

Minust saab spordihoolik, Helsingis kohe kindlasti! Päike säras täna taevas nii kõrgel ja soojalt, et patt oleks olnud sellisel päeval toas konutada. Õue ma end seadsingi ja avastasin veel oma kodukanti, suund üle metroorööbaste. Super, mis ma leidsin!

Kaks kõrgelt mäge, mis talvel arvatavasti on vallutatud kelgutajate, suusatajale ja lauatajate poolt. Mäe otsas tervisemonumet, millel neli külge ja igal neist erinev lause, ehk siis näiteks. „Armasta oma südant!” Mina armastan teda!!! Mägede kõrval skatepark ja rulluisurajad, eemal koertepark, miniglofi- ja korvpalliväljak. Kõik need vaba-aja atrakstioonid on siin väga hoolega läbi mõeldud. Kui meil Eestis tuleb spordirajatisi tikutulega otsida, siis siin on igas linnaosas vähemalt üks totaalne spordikompleks, mis on just mõeldud tervisesportlastele ja lihtinimestele. Lisaks kõigile neile rajatistele on siin veel asfalteeritud ratta ja rulluiusteed, killustikuga kaetud jooksu ja kepikõnnitamise teed. Kogu see teedevõrgustik on suurtest teedest eraldatud ja möödub igapäevaselt vajalikest kohtadest. Nii lahe-- ja inimesed teevad siin tõesti sporti!!! Aga eks võimalusi ole ka, sest kui ma Kivikko poolt lugema hakkan, siis tuleb järjest: täismõõtmetes jalgpalliväljak, mis talvel on täismõõtmeis hoki- ja uisuväljak, skatepark, tennise-ja võrguväljak, laste mänguväljakud, kus atraksioone kiikhobustest karussellideni ja edasi juba ülal loetletud atraktsioonid. Sellel alal on Eestil küll veel oi kui pikk tee areneda. Kui meil hoovis korvirõngad üles pannakse, siis lõhutakse need suht järgmisel nädala, siin seda ei ole. Inimesed ei passi pühapäeval nelja seina vahel, vaid liiguvad looduses, kõnnivad kasvõi teokiirusel (vanad inimesed rulaatoriga), aga nad LIIGUVAD!!! Igaüks omal moel, oma tempos... Peale oma treeningut haarasin raamatu ja läksin seda hoovi lugema, et samal ajal päikse käes mõnuleda... MMMM!!!

Katerinale saabus poiss-sõber Dimitris täna Kreekast külla. Kõik Kreeka meestenimed pidavat lõppema s-tähega:) Dimitris on 26 aastane, tõmmu 192 cm pikkune mees, pisut halli juba juustes ja mereroheliste silmadega. Pisut tagasihoidlik ja uje, aga kauni naeratusega. Sõime kõik koos Eftichia vamistatud õhtusööki, keel läks alla ahjukartuleid ja kana pugides. Me ei suutnud Eftit ära kiita:) Katerina ja Dimitris sõid üksteist silmadega ka. Iga puudutuse peale läks neil nägu särama ja nüüd nad end oma tuppa lukustasidki. Oh seda armastust!!! Dimitris jääb terveks nädalaks, Kateriina õnneks!!! Kingituseks tõi Dimitris Kateriinale kaua ihaldatud Miki Hiire sussid ja väga seksikad roosipunased stringid, ning Kateriina ema oli saatnud veel suure karbitäie kodus valmistatud pirukaid ja kooki. Pirukad olid küll oivalised!!! Nii, et täna oli meie korter naeru ja naeratusi täis, ootusärevus oli õhus. Varem sai kokku lepitud, et Dimitrise närvide säästmiseks ei ole Kateriina ühelgi peol käinud ja ta ei tunne siin absoluutselt ühtegi poissi peale Jarkko ja Georgeose. Armukadedus... Kuna Dimitris eriti inglise keelt ei räägi, siis ma ei pea vist kartma ka, et ta mulle ülekuulamist korraldab;)
Ilm on tõesti kevadine ja soe. Mulle meeldib!!!

PAID!
K

Lihtsalt üks veider päev.
1.Hommikul keeldus metroo normaalse kiirusega sõitmast, mille tulemusena Kadri bussist maha jäi:(
2.Teine buss tuli küll 10 minuti pärast, kuid see jäi rahvamasside tõttu 7 minutit hiljaks:(
3. Õnneks jõudsin kooli minutise täpsusega, aga närvirakke kulus liiga palju. Plaanitud oli ju jõuda 25 minutit varem...
Mul on justkui tunne, et Helsingi tahab mulle viimase siinoleku kuu hakul näidata ka oma mitte nii meelidvaid külgi. Transport näitab.

Peale loengut ja raamatukogus lõputöö jaoks materjali kogumist, suundusin keskusse tagasi. Hetkel, mil bussiistmele prantsatasin, hakkas minuga vastakuti istuv vanem härra midagi soome keeles vuristama. 5 eurot olid ainsad sõnad millest aru sain. Lolli näoga teda vaadates kordas ta mulle seda veel 2 korda. Lõpuks teatasin moka otsast, et ma ei oska nii hästi soome keelt, et vurinast aru saaks. Siis rääkis ta sama jutu saksa keeles ning lõpuks ka inglise keeles. Point oli selles, et kuskil kirikus saab 5 euro eest terve lõunasöögi... Ja siis ta enam oma suud kinni ei pannudki. Jutustas mulle 10 minuti jooksul pool oma eluloost ja hambaarstidest. Minu õnneks ta siiski lõpuks väljus bussist, aga kannatuste rada jätkus... Jube oli täna see ühistransport:(

Kuna Kadri kannatus katkes vetsu pirni ikka veel katki oleku pärast, siis loobusin HOASi remondimehe ootamisest ja asusin täna ise asja kallale. Eile õhtul õnnestus mul suure kangutamise peale pirn lambist välja saada, tegin sellest pilti ja täna marssisin fotokaga poodi. Valik oli üüratu, seisin täitsa nõutu näoga pirniriiuli ees ja mõtlesin, et kus mu need elektrikugeenid küll asuvad. Nägus meesmüüa tuli mulle lõpuks appi, seletas, et taolisi pirne enam ei toodetagi ja soovitas mulle mingit uut mudelit, mis peaks mu lampi sobima. TORE! Ja siis soovitas ta mul veel mingi jublaka osta, mis pirni eluiga pikendab. TEHTUD!

Kodus ronisin tooli otsa ja püüdsin kõiki oma oskusi rakendades pirni kohale saada. Jublaka sain küll, aga pirni isegi mitte peale korduvaid katsetusi. Mina küll elektriku lapselapse vääriline pole... või teine võimalus on ajada kõik lambi süüks;P Lõpuks loobusin katsetamast ja kutsusin meeshinge appi. Jarkkol see ka nii lihtsalt ei läinud, aga siiski peale 5 minutilist läbirääkimist lambiga saabus valgus!!! Jeeee... Eftihia ja Kateriina tänasid Jarkkot tubli töö eest ja lubasid paberile kirja panna, et ta on parim:)

Kreeka tsikid kolisid oma meigimajanduse tagasi vetsu ja mul on nüüd taas oma peegel!!!
Metsa all ei näita lumi veel taandumismärke, seega jalad veel kepikõnnitades lirtsuvad.

Plirts-plärts käes on märts!
Luusi

Täna Aunega kohtudes saime selgust tulevikuplaanidesse ja veendusime, et igav meil siin juba ei hakka. Saame käia veel nii paljudes kohtades. Järgmise nädala graafikus on eriti kõrgetasemelist füsiotreaapiat pakkuv MOT-keskus, kus töötavad vaid spetsiaalse väljaõppe saanud manuaalterapeudid. Ju ma tunnen selle järgselt taas, et olen madalam kui muru.
Ja siis on veel ortoosikeskuste külastused ning PCI –laste kooliga tutvumine, lisaks koolitunnid tegevustreaapia ja skeletifüsioteraapia vallast. LÕBUS!

Uued käimiskepid said täna ma-ei-tea mitme kilomeetrise ringiga ausalt ristitud. Kohati tuli lumega veel võidelda, sest metsa alla pole päikse oma kiirtega veel nii soojalt jõudnud, et killustik nähtavale tuua. Küll aga vulisesid ojakesed juba üsna kärarikkalt ja linnud laulsid hõiskaval häälel.

Kreeke tüdrukud said täna maki, võite üks kord arvata, kes saab põhjaliku ülevaate kreeka muusikamaailmast!?!?! Antud muusika erineb niiii tohutult meie omast, puha ballaadid ja keerutused, samas meloodiad ja heliefektid on head nagu ka kooskõlad ja hääletämbrid.

Aga tuba tahab koristamist ja õppepäevik kirjutamist...
Kevadväsimuse vastu aitab PÄIKE!!!

Neuroloogiline füsioteraapia hakkab minu huviorbiidis aina rohkem võimust võtma. See on põnev ja raske, kurb ja rõõmus üheaegselt. Nähes kõiki neid õnnetuid ja juba rõõmsamaid juhtumeid, teades, et sa ei saa just palju teha, aga proovima peab, et tulemused võivad tulla alles aastaid hiljem, aga nad tulevad!!!

Isegi kui silmanurgas väreleb pisar, sest sellest puha noorest vingest või juba elukogenud inimeset on niiiiii KOHUTAVALT kahju. Elu tetrapleegiaga on tõsine katsumus, su võimuses on vaid liigutada lõuaga nupukest, mis elektriratastooli juhib, kõik muu on sõltuvuses kõrvalabist.

Täna demonstreeriti meile, kuidas taolises situatsioonis 2 füsioterapeudiga patsienti tavalisse Volvosse tõsta. Hakkama said!!! Mulle tundus küll jube raske, kuid Paula ja Tommi kinnitasid, et kui raskust normaalselt jaotada, siis on üsna kerge. Tahaks loota!

Ratastooli käsitlemise õpinguid jätkasin ka täna. Ma eelistan ikkagi neid selg ees minekuid ja alla tulekuid, sest see on lihtsam ja valutum. ”Nokatõmbamine” nõuab harjutamist ja ikka meeletult head kehakontrolli, minus saab enne hirm liidripositsiooni, kui rattad vajalikule astmele upitan. Aga harjutamine pidavat meistriks tegema:) Ehk olen tulevas töös pisut parem õpetaja oma patsientidele, kui nüüd ja praegu põhinipid omandan. Tommi ise suudab ratastooliga kõike teha, ka treppidel liikuda, on vast osavus!

Jõusaaliga saime tuttavaks. Siin Soomes on üks vahva firma HUR, mis koostöös Synapsiaga lõi ratastoolikasutajatele mõeldes neile vajalikud treeningmasinad, ehk siis istmed on eemaldatavad ja jõudu saad teha oma toolis istudes. Lihtne ja loogiline, ometi aastani 2002 teostamata.
Mägironimine jäi kahjuks instruktorite kiire-kiire graafiku tõttu proovimata, ma küll niiiii tahtsin...

Unekata

Märtsikuu kahekümnes päev sai vääriliselt värvikas ja väärtuslik!

Kella 9-15.30 veetsin mõnusalt Synapsia neurorehabilitatsioonikeskuse seltsis. See on ülimoodne, kõrgtasemel ravi pakkuv asutus, mille sisemaailmaga oli mul au täna Hollandi füsiotudengite abil tutvust sobitada. Patsientideks põhiliselt lülisambavigastuse, insuldi ja ajukahjustusega inimesed, nii noore kui vanad. Nägime ratastooli käsitlemise õpetust ja saime isegi „nokatõmbamist” proovida. Hea, et see mingilgi määral lapsepõlves rattal praktiseeritud on, raske oli see niikui nii, aga hakkama sain. Ilma turvamiseta poleks ma muidugi takistusrada läbinud, aga ega see polnudki eesmärk omaette...

Peale praksipäeva asusin kultuuriprogrammile, sest ma tahan ju Helsingit väga hästi tundma õppida!!! Jalutuskäik tuli 3,5 tunnine, ilm oli super!!!
Töölönlahtis otsisin Sibeliuse pargist üles Eila Hiltuneni loodud Sibeliuse monumendi, mis avati aastal 1967. Park nimetati aga Jeani järgi aastal 1945, kuulsa helilooja 80nda juubeli puhul. Säras ja sätendas see 600 terastorust koosnev monument päiksese käes nii ahvatlevalt-lausa lust! Kahju vaid, et samal ajal Sibeliuse kuulsat Finlandiat nautida ei saanud.

Edasi jalutasin regatilahe juurde, tahtsin tribüünidele ronida, aga värvad olid ees. Samas oli ka see vaatepilt piisavalt hurmav. Pargis leidsin päikese käes puulehtede varjust terve trobikonna lumikellukesi, kükitasin nagu väike sotu keset parki pildistades ja nuuskides neid kauneid valgeid õisi. Ja siis on mul veel ettepanek nimetada Helsingi loomasõbralikuks linnaks, sest nii palju jänkusid, oravaid ja parte kui siin, pole ma varem kuskil näinud. Kõik on nad suht inimsõbralikud ja julged. Jänkud panevad vahel kiiresti plehku ka, aga ma arvan, et see on pigem nende peitusemänguvajadusest, kui nende argpükslikus iseloomust:) Igatahes on siin jänkusid suuri/väikesi ja nad kõik on ülinunnud!

Helsingi olümpiastaadion oli mu teine vallutusobjekt. Tribüünid ja olümpiatorn olid nii veetlevad, et mu jalad lihtsalt viisid mu sinna. Kompleks valmis aastal 1952 ja on sellest ajast saati olnud suurte tunnete ja saavutuste näitelavaks. Olgu mainitud, et Helsingi funktsionalistlikku olümpiastaadionit, mille projekti koostasid Lindegren ja Jäntti, peetakse maailma üheks kauneimaks olümpiastaadioniks. Olümpiatorni sai 2 euro eest ja ligftiga sai sõita 11 korrusele. Edasi tuli veel korrus jala minna. Kokku 72 meetrit-vau! Minu adrenaliiniannus on küll tänaseks kätte saadud! VÕIMAS!!! Vaade oli mega, ma tuuritasin seal üleval taevalaotuses uhkes üksinduses kohe mitu vaateplatvormi ringi, otsisin juba tuntud objekte ja veel vallutamist ootavaid kohti. Tuul puhus, aga mõnusalt, ta ei olnud külm, oli sõbralik! Mulle meeldis, staadionid tundusid sealt ülevad ka suured, seega tegelikkuses on nad ikka meeletud. Spordimuuseumi uksed olid paraku tänaseks juba suletud nagu ka talveaia uksed.

Mööda Töölönlahe kallast keskuse poole jalutades möödusin Alvar Aalto projekteeritud Finlandia paleest ja 1990ndate alguses valminud Rahvusooperist. Imetlesin vastaskaldal olevaid vanu puitmaju ja vee ääres paterdavaid pardikesi. Nostalgimaiuseks leidin üles parginurgakese, kus mõned aastad tagasi avalikult esinemise jaoks riideid vahetatud sai ja lava, millel ihukarva kostüümis soome tädide/onude rõõmuks Saaremaa valssi keerutatud sai. Mälestused!!!

Soome rahvusmuuseumiga läks õnneks. Piletiraha sai jätta oma rahakotti, väga õige ajastuse tõttu. Täna oli muuseum kõigile tasuta.Tubli Kadri!
Läbi juhuse kohtasin seal Eftichiat ja Katerinat ja koos me selle kauni juugendstiilis majaga tuttavaks saimegi. Ekspositsioonid tutvustasid Soome ajalugu eelajaloolistest aegadest tänapäevani. Mida korrus kõrgumale seda rohkem-„AAHisid” kostus. Hästi põnev oli. Mulle meeldis! Kahju ainult et torni ronida ei saanud. Nagu juba usinamad lugedjad mõistavad on mul pidev vajadus kuhugi kõrgele ronida;) Oh mind küll. Silmi ja kõrvu oleks mul täna veelgi jätkunud, kuid tühi kõht nõudis endast välja tegemist ja nii ma siis lõpuks kella seitsme paiku end metroole sättisingi.

Ise olen endaga hästi rahul, kultuuri täis:)

Kadri

Nädalavahetused lähevad alati kiiresti, eriti need ülitoredad... Olengi tagasi oma ühikas, toidumoon on kappidesse peidetud ja Eftihia/Katerinaga reisimuljeid vahetatud (nad käisid Lapimaal). Nende pajatusi elus esmakordest suusatamisest ja lumelinna nägemisest oli armas kuulata:)
Soomes on taas lumi maas ja merel oli suisa torm, lained kallutasid laeva ühele ja teisele poole. Minul oli ok, aga enamusel reisijatel mitte. Mida kõike ei anna saarlase taust:)

Kodus ei jõudnud pooligi asju teha, mida tahtsin. Küll aga sai emme tehtud liha pugitud ja arstiseriaale vaadata, miniteatri päevadel käidud, lihtsalt linnas ringi sõidetud, poodides käidud, siidrit joodud ja Divas pidutsetud. Peo järgne hommik oli muidugi unine, aga mis siis. Päeva peale saime kargud ikka alla ja isegi fotograafi juures perepilt tehtud. Õhtul lendasid kõik lapsed uuesti pesast välja, jättes endast maha koristamisrõõmu...

Praamile pääsemine oli õnnelik juhus. Ei juhtu just sageli, et järjekorras viies auto oma väiksuse tõttu just viimase koha praamil omandab ja osavkäpp Tarmo auto sinna ära ka mahutab. Üle istmete ronimine autost välja pääsuks on seal juures käkitegu, rõõmuhõisked panid aga ka laevameeskonna muigama. Rämpstoidu söömine praamil on lausa kohustuslik-uuh! Saaremurraku kuulamine paitab körvu!!!:)

Pühapäeva õhtuses Tallinnas vaatasin üle Tii/Andri ja Allari elamise. Allaril aitasin kaardinad akna ette riputada, hubasemaks muutus elamine kohe. Tüdrukutest sõbrad on kasulikud!!!! Kopli liinidel käisime ka ringi rallimas, kõige jubedam koht see polnudki.
Hiljem külmas korteris pugesin filmi ajaks küll hästi kaissu, et soojem oleks, aga lõpuks vandusin ikka külmale alla ja ronisin korrus kõrgemale puhuri poolt soojendatavasse tuppa kahe teki alla sooja. Und ei tulnud kaua, liiga palju mõtteid...

Hommikul oli see-eest und liigagi palju. Kaisust sundisin end välja ronima alles 13.56 ja hakkasin siis suppi keetma, et enne reisi veel kötu täis saada.
Kallistuste tagavara on mõneks ajaks olemas ja loodan, et tuju püsib ka üleval. Mis siis muud kui uuesti praksidesse!

Kui probleemi on võimalik sõnastada, on seda võimalik ka lahendada. (E.H. Land)

Ja olengi hästi kevadises ja mõnusas Eestis, kogu ootamine tasus end ära. Juba eelmine päev olin nii ärevil, et uinumisest ei tulnud suurt midagi välja ning hommikul olid klõps 07.02 silmad lahti ootusega juba minema hakata. Sundisin end siiski veel 2 tunnikest voodis vähkrema ja alles 10.43 võtsin oma painava kohvri ja asusin teele.

Ilm oli supersoe ja seetõttu sain naha ka kiiresti kohvrit lohistades märjaks. Metroos küsis mingi purupurjus soomlane mu ees Soome lippu lehvitdes, kas ma lähen MAAILMA, et mul nii suur kott on. JAH LÄHEN!!! Seekord ma kordagi sadama minnes ära ei eksinud, chek- in läks ludinal ja peale pisukest passimis passikontrollis seadsin end sisse ühes laeva nurgakese, mis veel vaba oli.

3 tundi meresõitu said sisustatud soome keelt õppides, korisevat kõhtu rahustades, soome bände kuulatesj a oma ette itsitades. Nimelt olid mu kõrval end sisse seadnud kaks vene kutti, kes kogu oma osavust proovile pannes mu tähelepanu püüda proovisid. Asjatult, kui Kata ei viitsi, siis Kata ei viitsi. Ei aidanud ka nende täpselt minu kõrvale istuma tulek. Nad tervitasid mind vene keeles, aga ma tegin kõige lollema mitte arusaamise näo üldse ja õppisin rahus edasi. Kui nad omavahel arutama hakkasid, et huvitas kust see tüdruk pärit on ja miks ta vene keelt ei oska, siis oli mul naljakas juba küll. Nende jõupingutused jätkusid sõbrale helistasmisega ja siis küsiti, kuidas kõlab Ilus tüdruk eesti keeles???:) Sõber ei teadnud, ma olin endiselt tumm ja nautisin oma oskust neist mitte välja teha. Palun vabandust kutid, polnud tuju!!!

Laevalt maha saamine on alati raske. Sest just siis otsustavad kõige paksemad soome onud ja tädid sind oma teelt lükata või laiaks litsuda. MA sain lausa kurjaks, on siis vaja viimasel hetkel hakata massile vastu liikuma ja just MIND oma jalge alla tallata!!!!! DEEEM. See selleks, ega neist ei saa ei üle ega ümber:(

Tallinn on lumevaba, isegi lume lõhna enam pole. Tänaval tuttavaid kohates jõudsin veendumisel, et ma olen EESTIS; KODUS!
Nüüd olen juba hästi palju eesti keelt saanud rääkida, uue ilusa korteri veemõnusid nautinud, mõnusal uuel rohelisel diivanil lebotanud, hunniku kallisid saanud, poiste toad puhtaks kraaminud, krabisalatit söönud, coolerit joonud ning lihtsalt kamina ees lebotanud. MÕNUS ON!!! JA homme SAAREMAALE:)

JEPIJEEEEE:)

Luusi

Kevad tuleb, salakavalalt ja hiilides, aga tuleb!!! Paksu salli olen juba kappi ära peitnud ja sukapüksid on ka mõned päevad puhkusel olnud, väga julgeks pole ma aga veel muutunud, sest nagu mainitud on kevad salakaval!
See kaunis aastaaeg on omaette nalkas, sest igal aastal tulevad siis hulljulged oma võimeid demonstreerima. Täna, kui ma oma vaprale pooleteisttunnisele jalutuskäigule asusin tuli mulle kohe vastu poiss suisa suveriietes, ehk siis T-särgi ja sortsidega ja pisut hiljem kohtasin veel paarikest, kel olid ka lühikeste varukatega plussid üll. No ma ei mõista. Lumigi pole veel lõplikku alistumist andnud ja juba kuulutavad mõned lausa suve. Jah, tasku peidetud mütsid, kindad ja paljad kaelad käivad tõesti kevade juuurde aga kas ka juba poolpajas keha ja lahtised suvekingad... Julgen kahelda!

Aga ilus on küll ja soe ka, kuigi õhema jope puudumisel olen siiani veel sulejopet kandnud:)
Tänasel jalutuskäigul võtsin sihikule kirde osa Kontulast. Marssisin soome keele sõnakaarte lapates mööda trakatsite poolt juba osaliselt killustikust puhastatud veel vesiseid tänavaid. Päike säras taevalael, päikseprillid olid väga vajalikud abimehed. Kontula kirdeosas on eramajade rajoon, pisiked aiad, väikesed enamuses ühekordsed majad. Aiad on LIIGA pisikesedL Teedel on lamavad politseid korda valvamas ja helkurpostid jalakäijaid abistamas. Ja siis järsku avastasin end fakti ees, et ületan just Helsingi linnapiiri ja olingi otsapidi Vantaas. Ma tean küll, et ma Helsingi kesklinnast kaugel olen, aga et suisa nii piiri ääres, poleks osanud aimata. Ega muidu polekski piiriületusest aru saanud, aga suur silt oli väljas:)

Vantaas jätkus eramajade rajoon, vahe oli vaid selles, et ühel pool teel olid kõik majad pruunid, teisel poole rohurohelised ja otse ees üle ristuva tee kärtspunased. Nad on niigi sarnase arhtektuuriga ja siis veel ühte värvi ka, naljakas.

Tagasi tulles käisin kivilahmakatel ronimas ja ojade vulinat kuulamas, jälgisin kuidas pisikesed põnnid lasteaia mänguaeda hoolega kühvlite ja ämbrite abil üles kaevavad, osad neist oma kilepükste või tunkedega muie näol lombis istumas. Pisut suuremad poisihakatised olid hävitustöö kuulutanud lasteaia vastas asuvale lumemäele, lapsed on lahedad. Juba avastatud Kontula osad tunduvad nüüd ilma lumeta hoopis teistsugused. Lume sulamisega paljanduvad kahjuks ka aga tohutud prügilademed, ehk siis kõik konid ja pudeli ja rämps, mis prügikastis oma kohta pole leidnud.... poleks ju nii raske oma jäätmeid konteineritesse panna!!!

Oma koduhoov on ka hoopis teise ilme võtnud. Näiteks vastasmaja ees ei ole tegelt teed, seal on muruplats, aga traktorid on terve talve sinna teed sisse lükanud:) Otse minu akna all on võrguplats... Ühesõnaga avastamine jätkub täistuuridel!

Olge mõnnad!
Kadri

Vajad pisut aega, et seda kõike lugeda:)

Pisut tühi tunne on... Meripihka praktika sai ka läbi ja seda just siis kui kõik nii omaseks ja mõnusaks saama hakkas. Kui patsiendid juba meid omaks võtnud olid ja meist hoolisid, kui me õppisime igasugu masinaid kasutama ja teadsime kuhu rätikuid riputada... Ja just siis kui meist füsioterapeutidele abi hakkas olema, pidime asjad kokku pakkima ja sealt ära tulema.
Praktika lõpetamine oli hästi armas ja soe. Istusime ümarlaua taha: mina, Siku ja meie juhedajad Mari ja Mimmu. Eelnevalt olime täitnud eesmärkide lehe ja omandatud oskuste lahtri ja siis saime mõlemad sõna, mida õppinud oleme, mis meeldis, mis mitte ja mis me üldse asjast arvame... Edasi rääkisid nemad ja ausalt me ei kuulnud nende suust ühtegi halba sõna. Saime kiita aktiivsuse, pealehakkamise, täpsuse ja julguse eest. Õppimine oli kahepoolne, koostöö suurepärane;) Ühesõnaga kahju oli ära tulla:(

Õhtul käisin ühel sünnipäevapeol, aga see polnud midagi erilist. Sünnipäevalaps ise saabus alles mitu tundi peale peo algust... Võite järeldused ise teha. Rahvast oli palju, uusi nägusid nii meeletult, et mul hakkas silme ees kihama. Kaua me seal polnudki, ei viitsinud rohkem.

Laupäev algas mõnusa voodis lebamise ja soome keele sõnakaartide lappamisega. Siis aga helistas Helsingisse saabunud Kaia-Liisa ja kutsus mind grillima. Ainuüksi Kaia-Liisa hääle kuulmine tegi juba tuju heaks!!! Ajasin riided selga ja Kaia uue märguande peale lippasin Kampisse, kus me kokku saime. Kaia-Liisal ja Kristjanil oli selleks ajaks shoppamisest nii villand, et võtsimegi suuna Otaniemisse riiete vahetamiseks ja edasi grillima minekuks. Vahepeal toimus veel aktsioon Kaia-Liisa telefoni leidmiseks. Õnnelikult leidime selle õuest auto kõrvalt lumelt lebamas. Vedas!!! Autos said kõik kõige tähtsamad uudised vahetatud, Alepas laadisime Kristjani ostukorvi head ja paremat täis ja siis me Ate GPRS-i järgi Nuuksiosse (Espoosse) orienteeruma hakkasimegi. Loodus oli super ja teedevõrgustik hästi arendatud. Suured kivikaljud, osad veel jäätunud, said meie imetlusobjekstideks ning üles-alla-üles-alla maanteed panid õhkama. Kõhust käib see naljakas tunne läbi kui auto nina taeva poole on ja mäeharjalt veel ei näe kui järsk on järgmine laskumine... Ühe suusa/laua lumise nõlva leidisme ka, mina sealt alla poleks tulla julgenud, see oli mega järsk!!!

Peale pisukest otsimist leidsime õige koha üles, parkisime auto, võtsime pagasnikust moonakotid ja asusime libedal matkarajal tasakaaluharjutusi sooritama. Kaia-Liisal ja Kristjanil olid mõlemal nii libedad jalanõud, et tippimine ja libisemine käisid käsikäes. Teekonna parim osa oli aga enne grillimiskohta jõudmist ronimist eeldav järsk ja libe mäeke. Saime kõht kõveras naerda kui me sealt üles ronima hakkasime. Kaia-Liisa läks esimesena, ikka üks samm üles ja 2 sammu tagasi alla libisemist;) Suundusime küll puude vahele teerajast eemale, et järsku lume peal ja puujuurte abil on kergem üles saada, aga mitte just eriti:9 Vaene Kristjan, tal oli veel mõlemas käes kilekott söögimoonaga, roni siis käte abita üles... Nalja sai ja üles saime ka. See oli justkui test, kas väärid grillvorstikesi või ei... Väärisime!!! Enne meid oli seal juba suht palju inimesi, Kristjani rahvusvaheline seltskond grillihoos. Lauad olid söögist, joogist lookas ja meie tõime veel lisa. Ate ja Kaiaga meisterdasime valmis värske salati, Kristjan päästis vorstikesi (neil oli liiga raske nimi, et ma seda mäletaks) kõrbemise eest ja muudkui laadis meie taldrikuid uutega. Kõht sai ruttu täis, aga me sõime ikka ja veel, sest tudengi kõht saab harva sellist lihanaudingut.

Kaia-Liisa Eestist toodud siidrid/ginid jõime kahekesi kiidusõnade saatel ära. Rumeeni viinakoktelid meisterdati meile ka. Märjukese rüüpamise tagajärjel tuli meil muidugi jalutuskäike pisut kaugemale teha, et loodust avastada ja kiruda, miks naised nii palju vaeva põie tühjendamiseks nägema peavad:) Kõige muu juures muudkui lobisesime ja lobisesime ja lobisesime ja laulsime trios „veidi veel aega minna on sellel teel...”! Osa seltskonnast suundus hiljem poolkülmununa sauna, kuna meil aga puudus saunatamiseks ka elementaare varustus ja vahepeal oli grillima veel rahvast lisandudnud, jäime meie neile seltsiks ja loobusime soojast saunast.

Kui pisut külm hakkas, siis pugesimegi poiste vahele tule juurde sooja. Kristjan oli õnnelik mees- kaks jalga, mõlemil neist üks plika istumas, sest tal tuli ju nii oma tirtsu kui ka sugulase tirtsu eest hoolitseda;) Nii oli kõige soojem (meil Kaia-Liisaga muidugi)!!!
Lõpuks pakkisime asjad ja suundusime tagasi linna. Mäest alla tulek oli oma ette ooper. Ate ja Kristjan leiutasid kohe mooduse, et lebomati peal istudes saab ehk kõige kiiremini ja paremini, läksidki!!! Me Kaiaga püüdisme siiski esialgu jalgadel tulla, aga mitte õnnestunult. Kaia-Liisa kükitas lõpuks lihtsalt maha ja hoog viis ta alla, see sama hoog muutus aga nii kiireks, et pidurdamiseks tuli pepu maha panna:) ja Kristjan pidi ta poole mäe peal kinni püüdma. Minule tuldi ka vastu ja kästi rongi istuma minna, et siis ikkagi kõik koos alla minna. Teate kui naljakas see oli!!! Hoog oli megakiire, Kristjan püüdis rongi koos hoida ja Ate seda mitte vette juhida, sest mäe jalamil voolas ojake. Alla me saime, küll märjade tagumike ja katki läinud lebomatiga...aga tühja sest!!! Matk autoni toimus kottpimedas metsas, meie Kaiaga ees, 2 teist Eesti pilkat, 2 Rummenia poissi ja Kristjan meie kannul. Me Kaia-Liisaga lootsime vaid, et ühegi metsloomaga kokku ei jookseks.

Parklas jagasime end ilusti kahte autosse. Kristjan lülitas istmesoojendused sisse ja koorimine võis alata. Kaia loobus eespingil märgadest püstest ja saabastest, mina saabastest ja jopest, ligedad püksisääred keerasin üles. Otaniemis jooksime tuppa ruttu riideid vahetama. Joni kingitud helesinisest sallist, mis päeval täitis kaelasoojendus funtsiooni sai kõige popim miniseelik üldse. Õnneks oli mu aluspesu kuiv, erinevalt Kaiast, kes totaalse riietevahetuse tegi. Küll me oleme ikka armsad!!! Edasime suundusme Ate juurde, kus meid ootas autos Kristjani ja Ate kihlveo tõttu Krisjani poolt võidetud punane vein. Tegelt oli neid veine lõpuks kolm!!! Piknikust ülejäänud toidumoona laotasime lauale laiali ja Ate „pure health” korrutuste saatel sõime enamuse sellest ära. Mingit rumeenia kodust ploomiviina degusteerisime ka, aga ma otsustasin siiski veini juurde jääda. Juttu jätkus kauemaks ja seltskond oli vahva!!!

Värske õhk oli paraku oma osa võtnud, me Kaia-Liisaga olime nagu võiksed unekotid lõpuks, lootes vaid magamada saada. Enne tuli meil aga Kadri kojusaamise küsimus lahendada. Küll mulle pakuti Kristjani diivanit ja Ate voodit ja madratseid, aga mina mõtlesin ikkagi, et tulen koju ära. Vahetasin veel ruttu riided, ütlesin kõigile sauka, sain Kaia-Liisalt kallistuse ja orientuurumine võis alata. Õnneks olen selle tee korra Joniga juba läbinud, seega polnud tegu pea ees vete hüppamisega. Laias lumesajus jooksmise abil sain bussid omavahel ilusti klappima ja teise bussi uksed sulgusid täpselt minu bussi astumise järel.

Mõnus päev oli, super mõnus!!! Lõkke lõhn mu juustel ja riietel levis üle kogu toa. Sees oli samasugun tunne, mis iga aastal peale esimest Käänul veedetud täispikka kevadpäeva... Hing rõõmustas!!! Kaia-Liisale saatsin veel sõnumi, et jõudsin ilusti koju ja siis saime mõlemad, üks Kivikkos, teine Otaniemis uneriiki peituda.

Tänane hommik üllatas mind ülikevadise päiksepaistega ja +7 soojakraadiga, mille kutsel ma üliheli kiirusel riided selga ajasin ja õue tormasin. Juba 30 meetrit hiljem kogesin „mats ja maa ühendust”, mis mind aga üldse ei kõigutanud ja vaid laulusõnad ”kui käpp on maas siis tuju hea!!!” huulile tõi:) Helesinised püksid võtsid veidi tumedama ja porisema varjundi nagu ka helesininsed potased, kinnud oli märjad, aga Kata tuju rohkem kui hea;) Jalutasin lirtsuva metsa all terviserajal kuni ka minu jalad potaste see lirtusid ja uue portsu külma vee lisandumisel vaid muie näole tuli. Pildistasin kõike vahvat ja kevadist, oli see siis porine vesi, voolav ojake, mäed, või rohelised murulibled... Ronisin kividel, imetlesin esimesi leitud pajukiisusid, peesitasin päikse käes ja üleni poriseid lapsi nähes mõtlesin, et ega ma neile eriti all ei jää:) Paratamatult kerkis mälusopist ülesse emme/issi igivana küsimus: „Ei tea kas tasubki teid puhtaks pesta, kergem on vist uued teha!”. Näed, siiani on issi/emme leppinud oma juba suureks kasvanud ja tavaliselt enam mitte nii väga hullude porikäkkidega:)Lõpuks suundusin üleni kevadet täis ühikasse tagasi teed jooma ja Kalevi küpsiseid pugima.

See ei loe mida keegi arvab ja näeb,
see ei loe mida ütleb mõistuse hääl...

Kadri

Kata on tubli olnud! Kata on pisut pusinud lõputööd kirjutada ja siis on ta veel soome keele grammatikast oma kangusega läbi närida püüdnud ja prkatikal on Kata ka käinud. Mis te veel lapsest tahate??? Tädi Silvi kook ja lihapirukad peaks olema auga ära teenitud:) Seda annab korraldada, ma arvan.

Koheva sabaga oravake lidus täna hommikul üle kihava autotee. Ma ei tea, mis tal silme ees oli, sugutung või surmahirm aga niiii kiiresti vudis, et minu pöidlad olid sekundimurdosaga pihus, et ta autorataste alla ei jääks. Pääses see pisike kullake, ronis siis puu otsa ja puuris mind oma tillukeste silmakestega! Kes nüüd arvab, et ma ehtsas loomaaias elan, eksib, aga ilus on siin küll!! Eriti veel nüüd, kui päike oma soojade kiirtega päiksepoolsed mäenõlvad lumekattest vabastanud on ja esimesed rohelised rohulibled nähtavale ilmuvad. Lumikellukesi on siin veel vara otsida aga küllap ka see aeg saabub:)


Praktikal läheb hästi. Täna saime taas täitsa omapäi tegutseda ja suht rahvusvahelisele seltskonnale rühmatundi anda. Keel läks vahepeal pisut sõlme, kuid enamus meie patsiente on nii mõistvad ja heatahtlikud, et vaid naeravad ja naeratavad keelevääratuste peale. Ja kuna igas sadamas ja linnas on vähemalt üks eestlane, siis täna leidime ta üles ja puhusime ilusat eesti keelt. Tädi oli niiiiiii õnnelik! Kui vähe on õnneks vaja...
Tunni lõpus saime taas kiita ja rahuloelvate nägude nägemine on parim tasu nähtud vaeva eest!!!

Mõned vahvad eesti poisid tegid mu naistepäeva ilusaks. Soomes kahjuks naistepäeva tähistamise komme levinud pole ja lilledest rääkimata ei tule ka see lihtne lause neil üle huulte... Paraku!

Seega kuulen vaid teiste pajatusi lilledest ja kaetud õhtusöögilaudadest...

Tänaseks aitab küll!
Kaunist naistepäev õhtut!!!

Luusi

Linnud laulavad, hommikul ei pea enam kaheksaks praktikale minema võib ka üheksaks minna, Kadri parema käe nimetissõrmel on haav, mis segab trükkimist, Kadri voodi ragiseb endiselt, keegi pole radikat parandamas käinud, nohupoiss tahtis külla tulla, aga Kadri ajas ta ära.

KIH, tegelt läheb hästi! Valimised vaadatud, hea meel, et reform võitis. Delfi abil hoian end Eesti poliitikamaastikul toimuvaga kursis.

Esmaspäeval sai koolis lõõgastumise loengusari läbi ja nüüd peaks mingid ainepunktid soolas olema, kodused tööd saatsin õpetajale juba ära.

Praksis ei ole nii palju rabelemist, valin endiselt ise patsiente ja täna võtsin nunnu 10 kuuse plikatirtsu ja saladusloori all võin öelda, et sain teda pisut väntsutada ka:) Minu enda süda hakkas kohe piust kiiremini põksuma ja kui ma midagi rääkima oleks pidanud, siis oleks mu suust vaid ninnu-nännu pudikeel tulnud:P Pisipiigale püüdsime retsiprookset roomamistehnikat ja käputamist õpetada, ta oli üsna usin õpilane ja nii koostöövalmis.

Vastukaaluks käisime päeva lõpus vanadekodus kodufüsioteraapiat tegemas. Soome vanadekodu on selline hubane ja soe, jätab koduse mulje. Igaühel on oma miniatuurne ühetoaline korter, asukad naerusuised ja külalislahked.

Hoopis teisel teemal jätkates leidsin Delfist mõtlema paneva kirjutise A. K sulest:

”Loomulikult ja paratamatult saame kõik ükskord suureks ja peame hakkama oma tegude eest vastutama- ei saa enam koos kursavendadega kell viis hommikul üle kaarsilla jalutada või muid rumalusi teha- pole enam aega… Ometi näib mulle, et see „prõks” meis käib liiga kiiresti ja kardinaalselt ja praeguse ilusa elu asemele tulevad vaid „oh, lõpuks on nädalavahetus, läheks välja” haledad tööpinge maandamised, enam mitte kesknädalal sõbrannaga öö läbi kõige suurematel ja kõige tähtsusematutel teemadel rääkimine, enam mitte vaimustusega lähenemine uutele teadmistele, tutvustele.

Vahel on mul tunne, et see on lihtsalt mingi eestlastele omane kompleks. Nii, nüüd ma kasvan suureks ja igasugustel lollustel on lõpp- nagu ei võikski elu enam siis midagi pakkuda. Liiga tihti kuulen kõikjalt, kuidas on imelik vanemate kulul elada, kui oled juba kakskümmend või keskkooli lõpuga võiks juba ka load käes olla või midagi muud selle taolist.

Pidevalt räägitakse meile, et peame keegi olema ja kellekski saama, end kellelegi tõestama või näitama, oma koha eest maailmas julmalt võitlema …”

Kui sul on aega olla veel laps ja tunda rõõmu väikestest asjadest, siis kasuta seda võimalust!!!

Kata

Ilm on vesine, lörts ja lombid, saabastel valged randid ja varbad märjad. Eestis on valimised, tähtis päev, hoian pöidlaid pihus...

Eile (laupäeval) sain vahelduseks praktikal tuuritamisele end korralikult välja elada ja rahvusvahelises seltskonnas elurõõme nautida. Erasmuse päevana välja kuulutatud üritus algas ühest päeval kui me Kaisaniemi uisuväljakul kokku saime ja end 5 liikmelistesse seltskondadesse jagasime. Minuga ühes grupis olid Siku, Burhan Hollandist, Emily USA-st ja Marta Hispaaniast. Ülesandeks oli kaardi abil orienteeruda 4 erinevasse paikka ning leida tuutor. Jube vahva oli, tuutorid olid kohati peitu pugenud ja nende leidmisks tuli näiteks ooperiteatrile ring peale joosta. Ning kui lõpuks tuutor leitud saime ülesande. Esmalt siis lühinäidend, kus sees sõnad „tuutor”, „kirik” ja „sa oled nii kuum”. Tuutorid said paraja portsu naerda kui Katale korsett selga haagiti ja Burhan kõige süngemat kirikuõpetajat mängis, aga võitlus käis ju mõisa peale;)

Järgmises punktis, mis asus oivalises Helsingi talveaias pidime piltide järgi ära arvama Soomele iseloomulikke asju ja kuulsaid inimesi ning lisaks vastama Soomet puudutavatele küsimustele. Mõtlesime kavalad olla ja sealsete külastajate käest pisut aru pärida, aga ämber seisnes selles, et esimese küsimusena unustasime paarikese käest küsimata, kas te olete soomlased... Me küsisime kõike muud ennem ja saime vastuseks vaid. „ We do not know that!”. Kolmandas vahepeatuses pidime iseäralikul moel talverõõme nautima, ehk siis kõik koos viiekesi mäest alla tulema „kelkudena” kasutuses kilekotid, pappkastid ja lume asemel suurelt jaolt lirtsuv lörts. Mhmh, pepud saime märjaks ja naeruteraapia peetud, heliefektid olid vägevad:)
Ning lõpp-punktis veel maavõistlus pesapallis. Siis lirtsusid mu jalad saabaste sees juba üsna korralikult ning ainsa mõttena mu peas vasardas kuum duss...

Ühikas ma selle võtsingi, kõtu sain makaronidest lihaga täis, tegin end ilusaks ja metrootasin linna tagasi. 20.00 suundusime ühise sumiseva mesilasperena „Helsink club-i”, mis oli üle ootuste normaalne koht. Vahetusüliõpilasperes oli meid vist ligi 70, nii et „Hello, what is your name? Nice to meet you!”-tamist jätkust mitmeks tunniks. Näod vahetuvad kiiresti, kevadsemestri omad on nüüd enamuses kohal ja seega leidsime üles ka osad uued füsiokad- hispaanlased, hollandlased ja ma arvan, et viimased kaks olid portukad. Mnjaa, mõnus oli, kohati kõrvad küll protesteerisid seal sumina sees olemast, aga igal heal on ka omad vead!

Minu ja Siku tuutor oli seekord peol, ning meid nähes oli tema rõõm üüratu ning ta väljendas seda meile drinkide väljategemisega. See polnud küll tavaline drink, kõigepealt tuli klaasi tsäksiga soojendada, siis jook põlema panna, käega tuli summutada (mille tõttu Siku käe ära kõrvetas) ning siis see kuum vedelik kurgust alla valada tõmmates viimase tilga ninna! Puhhh, nii palju kui me ka selle viimase osa peale protesteerisime, ei õnnestunud meil ikkagi pääseda. Samas oli tore oma kukrus eurosid säilitada ja kellegi teise rahakotis pankrott korraldada... Tuomo ise jäi õhtu edenedes suht joogiseks ja käristas paljudele välja, minagi pidin veel ühe salmiakki koksile päkkasid näitama. Tantsu vihtusime üsna mehesti, kirusin vaid kõrgeid kontsi, mille tõttu mu jalad pidevaid istumispause anusid.

Rahvas oli heatujuline, Claraga jutustasin pikemalt. Clara on pärit hispaaniast (hispaanialasi ongi siin kõige rohkem) ja õpib pianistiks, seega võite ette kujutada, et jututeemasid oli meil rohkem kui küll. 1.00 ajal hakkasin koju ihkama ja Timothee ning Burhan võtsid mu sappa. Lisaks veel 2 limalakku täis tsikki, kes mul karvad turri ajasid. Poisid olid jube tublid, et nende koju saamise nimel mässata viitsisid ja kes nüüd arvab, et see oli vaid ühel kindlal eesmärgil, siis eksite. Lihtsalt inimlik hoolitsus! Aga jah, kaldun arvama, et nii mõnedki vahetusõliõpliastest plikad on siin pideva laksu alla ja selline käitumine ei saa olla tingitud vaid alkoholist... Ma ei mõista neid tüdrukuid, kuid pole ka minu asi neid nii odava käitumise ja eluviiside eest hukka mõista. Lihtsalt paha vaadata ja mõelda, et nad on tütarlapsed.

Efti ja Katerina olid selleks ajaks juba kodus, soojendasid fööniga;P jalgu ja kulistasid sooja teed. Tänaseks hommikuks köhivad mõlemad nagu hobused ja pole siiani midagi asjalikku peale kreeka kohvi joomise teha suutnud. Pühapäev olevatki nende maal selline lebo. Mina ei oska käed süles istuda, see on võõras, seega olen 3 masinat pesu pesnud ja terve elamise ära koristanud ning pisut soome keelt õppida pusinud.

Nii ma siis siin Erasmuse kihavas peres elangi ja siniste silmade eest pidevaid komplimente kuulan.

Olge mõnnad!!!
Kata