Portugali avastusretkelt olen ilusti tagasi ja nagu saarlastel kombeks, võiks kahe sõnaga reisi kokku võtta- KENA OLEMINE:)
Mis me tegime, kus ja kellega??? Alustan kus-ist. Kata ja Jon sõitsid kumbki oma asumaalt Portosse, kus Lagle meid sama päeva eri aegadel lahkelt vastu võttis. Portugalis olles külastasime veel ülikoolilinna Goimbrat ja viimased paar päeva veetsime Lissabonis.
Mis tegime? Tutvusime turistidele kohaselt kohalike vaatamisväärsustega, millest enim läks ehk hinge Ribeira linnaosa Portos, mis oma vastuolulisusega jääb pikaks ajaks meelde. Kõdunevad majad, sisemuseta hoonefassaadid, pesud kõlkumas aknast välja tõmmatud nööridel, kriuksuvad lillepotid ja solk, mille kraesse saamise eest tuli hoiduda, aga ka kõik kangialused, kitsad munakivisillutisega künklikud tänavad ja jõe äärne melu. Tunne, et oled püha lehm või puuris istuv pärdik, keda kõik vahivad või lahkelt üle tee lasevad, ise kelmikalt silma pilgutades ja õhusuudlust saates. Ei jäänud kuulmata ka autosireenid, hõiked ja vilistamised. Kogesin esimest korda elus, mida tähendab olla üks blond siniste silmadega piiga keset maurihõngulist Portugali. Esialgu oli naljakas, kuid lõpuks muutus see tähelepanu väsitavaks, eriti viimasel päeval kui üks päris must nooruke administraator hotellist mind minema lasta ei tahtnud ja mu koti toomisega hoiuruumist igakülgselt aega viita üritas.
Joonas oli pisikeste poiste keskel suisa hiiglane ning Lagle itaallasest korterikaase arvates on Eestis vaid hiiglased- pikad ja tursked.

Kellega? Üldine olemine kulges eestlaste (ühel hetkel oli meid korraga koos 10) ja erasmukate seltskonnas, kellega koos sai tudengiüritustel käidud ja õhtul baaris või korteripidudel varahommikuni aega veedetud. Goimbras nägin tudengiparaadi, millesugust minu silmad eales varem näinud pole- tasuta õlu, võileivad, kangem naps ja hordide viisi purjus noorukeid, kellest paljude jaoks lõppesid pidustused kahjuks kiirabiautos haiglasse maoloputusele sõites.

Ei jäänud meil Portveinimaal olles veinikeldris käimata. Saime degusteerida kahte erinevat veini ja nautida ringkäiku veinikeldris, mille suurimaks atraktsiooniks oli suures veinivaadist imetillukese ava kaudu jalad ees välja vingerdav kummiülikonnas onu. Tema tulekut saatis meie naerupahvak ja Peetri lause: „ Great work!” . Ilmselge, mismoodi sellesse firmasse töölisi otsitakse, õlgade laiuse järgi- kitsaste õlgadega onud on tünnipesijad ja laiaõlgsetest saavad veinivaatide üksteise otsa upitajad. Kahjuks jäi hiigelsuures veinivaadis suplemata, kuigi kiusatus sinna ronida oli ääretu!

No ja rand, otseloomikult koos ookeaniga, mille soolase veega tegin elus esmakordselt tutvust ja mille lainetega saavad sõbraks vaid ehk surfarid. Siiski olime me, kiljuvad ja kilkavad eestlased kohalikele parajaks vaatamisväärsuseks, sest püüdsime lainete eest plehku pista ning kui see ei õnnestunud, siis laine- ja liivamöllust taas oma tee kaldale leida. Lained niitsid meid kui kurikaid ja kui ise ka püsti jäid, siis tuli keegi ikka keeglikuuina ja niitis su jalust. Liiva oli meil tõesti hiljem kõikjal!!! Arvan, et Lagle vanni äravoolutoru on üsna ummistuse äärel.

Elamusi jätkus rohkem kui küllaga, hea on ju reisida, kui portugali keelt purssiv sõbranna ees ootamas on ja lahkelt oma abikätt ulatab!!!