Ma tean, et iga lõpp on uus algus, lahkumiskoorem on ikkagi raske. Kogu tänane päev on selline ilmelik rõõmuskurbrõõmuskurb tuju olnud, nii et ma ise ka ei saa lõpuks aru, kas olen siis rõõmus või kurb...

Loobuda ühika võtmetest, püüda oma nasvärki kohvrisse mahutada, koristada ja kraamida, küpsetada ja tuju üleval hoida... Ometi tead, et see on viimane päev, otsuseid lagetada, mida jätta, mida ei, teate kui raske see on??!!??!

Aga ometi on ka üks hea asi. Ma lähen siit ennem kui teised, mul on saatjaskond, kes mind teele saadab. Olen lõputult tänulik Efticiale, Katerinale, Anastassiale, Jennyle, Jarkkole, Georgeosele ja Modestasele, et nad mu viimase õhtu nii lõbusaks ja naeruseks tegid. Efti tegi mulle prantsuse maniküüri, soengu ja meigi, kuulasime veel Kreeka muusikat, sõime Jarkko poolt meisterdatud kooki koos Georgeose toodud jäätisega, tegime fotosessioone ja kirjutasime märkmikuisse aadresse.

Ometi on veel nii palju inimesi, kellele tahaks „Head aega” öelda... Nii vapper olin, pisarad silma ei tulnud, kallide pagasi sain hästi suure kaasa ja ma tean, et 12 tunni pärast olen tagasi Eestis, kus mind ehk veelgi suurem kalliralli ees ootamas on.

Kõik, kel teil võimalus välismaale minna on, MINGE!!! Ma ei kahetse, et ma siia tulin. Kõik vahepealsed segadused said lõpuks klaaritud ja selge see, et uues keskkonnas võib üksildus kergelt nahavahele pugeda. Ma olen keelt õppinud, teadmisi kogenud ja mis peamine KARASTUNUD!

JÄÄN MUIGEIL SUIL MEENUTAMA JA IGATSEMA!!!

Kadri

Iuuh, sees keerab, täiega...:( Pole vist kõige parem mõte õhtul peale 22.00 süüa. Tulin just Georgose nimepäeva väikeselt istumiselt, kus esmalt jäätisetorti pakuti, millest ma ju loobuda ei suutnud, siis jõin peale EEEE-dest koosnevad mahla, sõin palju kummikomme ja lõpuks jõin purgikese õlut ka. Puhh, kohutav kooslus!!!! Omad vitsad peksavad.

Nüüd käisime Katerina natuke jalutamas, et tema pahameelt lahutada. Ta on siin ühe nuntsiku peale hästi kuri... Püüdsin küll teda lohutada ja selgitada enda nägemust asjast, ga ega ta sellest rõõmsamaks ei muutunud. Eftichia on aga Modestasé juures ja pole veel koju jõudnud, see tüdruk on küll armumise piiramisrõngas;)

VARSTI;)

Totaalseks kontrastiks eilsele päevale, oli tänane ilm lihtsalt vapustav! Poole sellest magasin ma küll maha, ehk siis teki soojast kaitsvast varjust pugesin välja alles 12.45. Siis sain ülihelikiirusel riided selga ja söögi kõhtu, et Eftichia, Katerina ja Georgosega Seurasaari mõnusid avastama minna.

Koos oli meil vahva, mina ahvisin nende kreeka keelt, kui nad end unustasid, sõime kambakesi jäätist, jalutasime looduses ja nautisime päikese paitusi. Tänase päeva põnevaimaks kogemuseks oli aga see, kui sain oravale käe pealt süüa anda. Paneksin siia teile selle tõestuseks pildi ka, kuid see on Katerina digikas ja nii tema kui ka Efti toa uks on hetkel tuugalt kinni, sest armunool on neid tabanud otse südamesse ja mõlemas toas on üks ilus armas kutt:) Oh neid küll, Rootsi vahet sõitvad laevad on tõeliselt armastust täis, sest peale seda Stockholmi krusiisi on meie erasmukate kamp suht paaridess jagatud:)

Aga jah, meil oli täna ilus mõnus päev ja mina jäin väga rahule!!!

Kata

Eile õhtul käisin salsatamas. Ausalt, tegelt ma üldse ei tea, kuidas salsat tantsida, aga see ei keela sugugi hunnikul erasmukatel Hakaniemmisse laevarestorani salsaõhtule minna. Vihma ja tuult trotsides jõudsime teadjamate õpetuste abil kohale, kergitasime pisut kukrut ja peagi olime tantsuplatsil. Hispaania ja portugali tudengid möllasid täiega, nemad teadsid ju laulude sõnu ja neid oli meeleltult palju... Me ülejäänud kaasa laulda ei osanud, aga tantsu vihtusime küll;) Vahva oli, et aga hommikul värske peaga ärgata tulid Baltikumi piigad Kadri ja Katja teistest veidi varem peolt ära. Ööbussis püüdsime end jutuvadina saatel ülal hoida ja kui pea patja sain, magasin nagu nott!!!

Hommikul upitasin oma raske koti õlale ja rühkisin Katajanokka sadama poole, kus Eestist saabuvad turistid vapralt vastu võtsin. Suure koti peitsin päevaks hoiukappi. Ilm meid ei soosinud, kuigi vähemalt niipalju ilmataat halastas, et päris läbimärjaks me ei saanud. Kapuutsi leiutajale oleme me kõik neljakesi nõus Nobeli preemiat andma. Väike aga tubli!!! Tuule eest kaitses ta meie väikseid peakesi küll... Linna tähtsamad vaatamisväärsused said üle vaadatud, vanaema oli supertubli, luges trepiastmeid ja muudkui püüdis väledamate kannul püsida!!! Giid Kadri oli ajakava mega hästi paikka saanud, nii et kõik, mis vaja sai tehtud ja aege jäi veel ka lõõtsutamiseks...

Nüüd on mu turistikesed on tagasi laevas koos mu suure kotiga ja arvatavasti valivad poest paremaid komme ja lõhnu. Mina kaanin teed, et külmatundest vabaneda ja õige pea poen teki alla, sest Mati Unele on raske „EI” öelda...

Teie unine Luusi

JA ONGI LÄBI!!! 12AP või siis 18ECTS täitsa paistavad juba, eksam vaid veel... Hommikul oli küll veidi ärev tunne viimast päeva praktikale minna, aga sealt ära tulles küll mingit imelikku tunnet polnud, et nüüd edaspidi pean juba ise kõike oskama ja otsuseid langetama...

Jaakko tegi mulle täna suht eksami ka. Käisin tema patsiendi tundi vaatamas ja siis teraapia ajal hakkas ta mind soome keelsete füsioteraapiaalaste küsimustega pommitama. Uhh, siis olin küll õnnelik, et mu anatoomia õpetaja range tädi oli ja mind õigel ajal arvestustest läbi kutkutas, sest vähemalt nüüd ei sattunud ma piinlikku olukorda. Tensor facia lata asukoha vastasin ära, samuti selle passiivse ja aktiivse venituse, nii nagu ka kõik ülejäänud venitused peale ühe... Aga selle ajan ma natukene küsimusest mitte aru saamise süüks... Lihased, lihased, lihased... Igatahes sain Jaakolt kiita nii soome keele oskuse kui ka anatoomiaalaste teadmiste eest;) Ja mulle meeldib kui mind õigel ajal õiges kohas kiidetakse, tundugu see teistele nii lapsik kui tahes!!! Mul ei ole kiiret suureks saamisega ja kiitust vajame me kõik. NING kui keegi nüüd küsib, et kellele sa õpid, kas enda või teiste jaoks, siis vastangi, et nii enda kui teiste jaoks!!! Muide Jaakko oligi see füsioterapeut, kellest eile kirjutasin pikemalt.

Täna ei tundnud hirmsad ragistamised enam nii jubedad, kõigega harjub. Füsiodele mõtteainet--- siin kasutatakse teraapias väga palju selja tahapainutust, kaela ekstensiooni ja ka sirgete jalgadega ette painutust-- see olevat täiesti normaalne;) Uusi mõtteid sain küll!

Õues on meeleolu märg ja nutune. Toas on hetkel üsna hubane istuda. Hakkan kohe koristama ja asju kotti pakkima, mille homme kodustele kaasa sokutan. Ehk siis tänasest saab kahe käe näppudel siin olemiseks jäänud päevad kokku lugeda!

IGATSEN!!!
Kata

Meie hetke praktikariietuses tunnen end nii ebamugavalt ja koledalt, et lausa tuju rikub ära. Minu meelest on see kurb, kui mingi erafirma oma töötajatele korralikku tööriietust ei muretse... See roheline kulunud ürp, kuhu 3 Kadrit korraga sisse mahuks, on lihtsalt hirmus. Ja nimesildid oleks ka ikkagi teretulnud nähtus. Meil Sikuga käib päev läbi suur puzzle kokku panek, kes on kes ja kelle käest küsida, et järgmist patsienti näha... Täna nägime rohkem kui eile, aga kuna tudengid saavad vaadata vaid uusi kliente ja harjutusteraapiat ning meid on seal hetkel neli, siis teebki see päevas vaid mõned konkreetsed korrad, kus midagi asjalikku näed. Kahju! Samas ma arvan, et kui ma ikka 800 oma kukrust 40 minutit kestva vastuvõtu eest välja olen käinud, siis ma ei tahaks üldse, et mingi tudeng minu teraapiale tuleb. Aga no jah, meie õnneks on need kliendid siiski meile vastu tulnud;)

On sul kunagi olnud nii, et keegi võõras inimene meenutab sulle nii totaalselt kedagi sinu enda tutvusringkonnast. Ma tean, et Etsul on see kogu aeg nii;), aga teistel... Mina kogesin seda tunnet täna taas täiel rinnal. Terapeut kellega koos teraapiasse läksin oli nägus 30ndates viks ja viisakas onu. Treenitud, suure kehaehituse ja korralike riietega, raseeritud ning lõhnastatud. Absoluutselt kõik temas meenutas mulle üht vahvat inimest ja kõige naljakam oli see , et isegi lõhnavesi on neil sama--- rääkimata kõnemaneerist... MMM, näete nüüd kuidas Kadri praksid mööduvad;). Aga oma oskustelt oli ta küll super, uurimine käis kiirelt kuid põhjalikult, minu õnneks oli veel tegu inglise keelse patsiendiga, keelega sai ta megahästi hakkama ja teraapia ajal oli tal minu nägu nähes muie näol;) Nemad oskavad ju manuaalteraapiat ja täna seda meest raksutas ta ikka täiega... Kui ta kaela liigesliikuvust suurenda, siis see järsk pööramine tõi mulle lausa kananaha ihule... Aga nii põnev oli! Ma tahaks ka kõike seda osata, samas tunnistan ausalt, et meestel on paremad eeldused: rohkem julgust, jõudu, suuremad käed ja veenmisoskus...

Hmm ja siis sain täna proovida üht lahedat seljavenitusaparaati, kus kõlgud pea alaspidi vaid jalad konksudega toru küljes. Peale mind tuli sinna üsna kogukas mees, kes seda masinat korduvalt varem kasutanud on... Ma ei näinud külll seda momeni kui kukkumine toimus, aga kui ta juba pea peal maas oli, seda nägin küll. See palju testitud ja kasutatud aparaat läks keskelt lihtsalt pooleks siis kui ta pea alaspidi rippus. Õnneks midagi hirmsat ei juhtunud, vaid ehmatus ja sokk tudengitele, kes temaga tegelesid, sest suured metalltorud murdusid piisavalt aeglase tempoga, onu jõudis käed enne maha panna kui pea... süüdistada pole kedagi, masin ütles lihtsalt üles, aga miskipärast PEAB see alati tudengitega juhtuma...

Meil on märjad meeleolud...

PS: pildid on veel Suomenlinnas olekust;)
Kadri

No on alles päev!!!! Hommikul enne praksi minekut lippasin HOAS-ist (MTÜ, kust tudengid saavad ühikakoha) läbi, et oma rendilepingu kohta aru pärida. Nimelt on seal rendiaeg pandud pool kuud pikemaks ja ma ei taha kohe üldse maksta veel poole kuu eest ligi 2000 krooni... Läksin siis HOAS-i ja küsisin, kas seda saab muuta. Selle peale teatas noorik teispool lauda oma küüsi imetledes, et selleks pean koolist loa saama. K:” Ok, kes see inimene on, kelle käest?”. N:” Annamari”. K:” Ka te oskate öelda ta perekonnanime või kabineti numbri?”. N:” Ei no kust mina tean, kõik tudengid teavad, kes on Annamari, mine tema juurde!” Aga ma ei tea.....selleks hetkeks olin sellest tsikist nii tüdinud, et tänasin vaid viisakalt ja tulin tulema.

Peale praksi läksin kooli peahoonesse. See oli omaette ooper, kuna kopleks koosneb 4 suurest hoonest ja umbes 2x samapaljudest välisustest... No ma hakkasin lihtsalt algusest peale neid läbi käima, ehk mõni tuleb tuttav ette. Ma ikka kulutasin palju trepiastmeid ja oma närvirakke, aga üles ma selle õige ruumi leidsin, minu kahjuks rääkis aga fakt, et vastuvõtuajani on veel 2 tundi aega. Teeeeem, õnnetuna ja koriseva kõhuga lonkisin rannarajoonis kuni leidsin toidupoe. Ostsin kõhule lepituseks jogurtit ja banaaani, ning sõin neid pargipingil tuvide kaklust jälgides. Muide tuvide kaklus on sama nõme ja jõhker kui inimeste vaheline!

Lõpuks sain kooli vastuvõtule ja seal teatas tore tädi, et mingis andmeülekande süsteemis on viga tekkinud ja ta parandab selle kohe, ning helistas siis HOAS-i, kus perioodi lühendati. Lõpuks pidin veel tagasi HOAS-i kontori minema ja veel korra selle nooruki pirtsutamist taluma. Tema ei tea ikka asjast midagi ja neile pole sellist infot laekunud, nemad minu rendilepingut lühendada ei saa jne. Ma olin sama kange---- kuni ta lõpuks suvatses helistada kooli ja sealt ka juba antud loale veel korde kinnituse sai. Viimaks sain uue lepingu alkirjastatud ning nüüd peaks minu kukrusse pisut enam raha jääma. Süsteemi keerukus sesineb selles, et kui mina tahan lepingut lühendada ja mul on selleks mõjuv põhjus, siis peab kool ülejäänud rendi omast taskust maksma. Vot nii...

JA siis nüüd metroos vihastasin mingi jõhkardi peale, kes eskalaatorile jõudmiseks minust lihtsalt toore jõuga ette trügis, mind selleks lükates, ning siis minu ees olles veel 2 kätt laiali ajas, et ma kõrvalt üles ei pääseks. RRRRR, topakas!! Ise ei liigu , aga teisel ka ei lase.

Närvirakud olla kulla hinnaga, seega ma katsun neid täna enam mitte kulutada... Aga viimaste sündmuste põhjal tahan küll juba väga siit ära tulla...
K

Kuna mul laupäeval Suomenlinnast veel küll ei saanud, siis suundusin täna sinna tagasi. Melu oli vähem ja nägi ka selle linnakese argipäeva eluolu. Täna vahetati seal sildade laudu, värviti käsipuid ja maju, parandati munakiviteid ja viitasid. Jalutasin kahel pisemal saarel, kuhu laupäeval ei jõudnud. Meretuul näitas enda oskusi, pidin kindad kätele külmakaitseks peale tõmbama... Aga ärge arvake, et see tuul oleks rikkunud minu suure naudingu pehme metsamarjajäätise näol. Ooo-ei!!! Seda limpsisin ma täna kogu mõnuga, müüa oli veel eriti heas tujus ning pani mulle seda terve suuuuuuure torni, nii et tegelikult pidin vahepeal jäätist sööma, mitte limpsima, et see mu jopele ei kukuks;) nii mämma oli!

Istusin rannakividel ja koostasin laupäeval saabuvatele turistidele;) linnaekskursiooni plaani. Päike võõpas taas mu põski roosade toonidega ja tuul turritas juukseid. Hiljem tagasi mandril olles tuuritasin 3T trammiga mööda Helsingit ja nägin pealt trammis peetud kahe joodiku vahelist pitsasõda. Kohutavad on need joodikud ikka!!! Trammijuht kutsus peale nende väljumist remodimehe, kes pitsaga määrdunud istme käigupealt ära vahetas.

Vot nii on lood siin pool sood või siis Läänemerd tegelikult! Meil läheb taas külmaks nagu teilgi...

Nautige päikest ja sooja...
Kadri

Kata uni oli täna hommikul täitsa magus:), aga akna taga särav päike meelitas mind pool uniselt juba õue. Täna siis taaskordne retk Korkeasaari loomaaeda, kus eelmisel korral tohutu pakase ja ajanaapuse tõttu olek lühidaks jäi.

Lunastasin 3 eurose pileti ja kajakate kisa saatel marssisin vapralt üle loomaaia saarele viiva silla. Loomad, aga oleks justkui streigi korraldanud olles peidus või magades külastajatele varjuliselt põõsaste all. Selle peale ütles üks eesti kutt hästi: „ Milliseid loomi sa ikka 5 euro eest näha tahad, isegi õlu on kallim kui päev loomaaias!?!?!” Vahel on hea olla märkamatta ja teadmatta. Itsitada või muiata, kõigest aru saada, aga mitte välja teha... aga jah, enamus aedikuid olid kahjuks tühjadL. Käisin veel teisel saarel, kus aastani 2004 oli toiminud meremuuseum. Eksponaate seal eriti enam polnud, aga majakaid, ankruid, kila-kola ja huvitava arhidektuuriga maju küll.

Pehme jäätis jäi täna taas söömata, sest see oli kioskist otsa lõppenud. Tallinna loomaaed on minu arvates lahedam ja huvitavam, nii et minge sinna!!!

Katerina ja Eftichia loksuvad laevaga hetkel Rootsi poole, nii et saan veidi ise perenaine olla ja puhast elamist nautida. Selle rookimiseks kulus küll omajagu aega, aga lõpptulemus oli seda väärt.

Roosade põskedega Luusi

Kadri on täna täielikus iluehmatuses, midagi nii lummavat kui täna Suomelinnas kogesin pole ma ammu enam tundnud. Seda ei saa sõnades panna, seda peab ise nägema...

Eile olin koolis veidi hajevil ja mõtted vurasid peas ringi sama kiiresti kui metroo rööbastel kihutab. Mu pisikesse peakesse ei mahtunud mõte, et keegi meist sai 23 aastat vanaks! Ei mahu siiani--- kuidas aeg ikka nii ruttu läheb, ma hoiaks tal pisut sabast kinni ja sosistaks, et ta sammu aeglustaks...

Peale kooli jalutasime Sikuga kesklinnas kuni meie teed eri suundadesse viisid ja mina võtsin mereäärse rajooni vallutamise ette. Tuul oli kõva ja puhus juuksed sassi, natuke sain pilvepisaraid ka oma näol ja jopel kogeda, aga tähetorni vaateplatvorm oli seda kõike väärt:) Nägin Helsingi kuulsaima kase ära, mida üks onu mulle näitas ja sain kiita tubli Soome keele oskuse eest.

Täna, nagu mainitud olen looduse lummuses, Suomelinna jättis nii ülima jälje mu mällu. Praamisõit saarele oli elevust täis 20 minutit kajakate kisa ja lainete loksumise saatel. Meie praam oli nii mannetult pisike Viking Line´i ja Tallinki hiiglaste kõrval, aga palju armsam kui need kolakad. Suomelinna on 4 saarekesest koosnev maailma suurimate merekindluste hulka kuuluv kompleks. See rajati 18. sajandil, ning hetkel elab seal aastaringselt pea 900 helsinglast. Muide Suomelinna kindlus ja kaitsemüürid on ka UNESCO maailmapärandisse kantud, nii et tegu on tõesti väärtusliku saarestikuga.

Ma oleks tahtnud seal mingi 15 aastat tagasi käia koos issiga. Ta oleks saanud minuga kõik koopad ja käigud üksipulgi läbi kammida, lastele on seal turnimist rohkem kui küll. Kõigi pisikeste põnnide nägudelt kiirgus seal saarel puhas avastamisrõõm ja etusiasm. Mina tahtsin ka muudkui müürides turinda ja seigelda, aga üksi oli seal hundisuus tiba ( et mitte öelda tohutult) hirmus... Taskulamppi mul ka ei olnud. Aga kogu see ehituskunst ja käikude võrgustik, merele avanev vaade, ritta laotud kahurid, mille kuuliava on suurem kui minu peanupp- seda peab nägema, et uskuda! Klõpsutasin fotokat nii et sain vahepeal isegi akusid vahetada, siiski pilt on vaid koopia, originaal oli paeluvam.

Ilm oli ka täna justkui loodud minu retke soosima, sooja oli üle 15 kraadi, päike maalis mu põsed õhtuks ikka täitsa roosaks. Peesitajaid, kaisutajaid oli kaljulahmakate vahel hordide viisi. Mina tahtsin ka, et mul oleks see üks ja ainus hästi kallis kaasas või kui teda ei ole, siis kogu mu sõprade tropikond, kellega lendavat taldrikut koobaste vallutamise vahele loopida! Muide, kõik kaasaelajad, teil on veel viimane võimalus mulle külla tulla, järgmine nädal olen veel koolis kuid ülejärgmine on ka minul vaba, nii et kellel soov tulla on, siis anna aga teada, ma ootan:P

Igatahes olid õhtuks mu jalad üsna väsinud, aga turnimis-, roomamis-, hüppamis- ja jalutamisvajadus olid kõik rahuldatud! Meeled olid laetud positiivse energiaga, kirjandi kirjutjatele kaasaelamiseks olin juba enne 10 tõusnud ja valisin ise ka teemasid. Minu meelest on igati korda läinud päev. Et Edith ka päeva korda läinuks lugeda saaks, siis pean mainima, et ma lobisen temaga hetkel msn-is. Etsuke, oled nüüd rahul:P

Kui koju tulen siis, vaatame kõik koos neid tänaseid fotokaklõpsutusi ja ehk saate teie ka ahhetada:)

Ole mõnusad!!!

Iluehmatuses Kadri

Miks meile meie koolis ei õpetata tööfüsioteraapiat?!?!?!? Tänane loeng sellest oli ülihuvitav ja innustav, tahan rohkem!
Skeletilihasüsteemi füsioteraapias uurisime-puurisime sakroilikaal-liigest, kui õpetaja ütles: „ Farkut pois!” siis koorisid kõik teksad jalast ja seisid klassis rivis aluspükste väel. Võibolla on neid hoiatatud selleks, meid mitte, mina jätsin targu püksid jalga, sest minu pesu on palju napim kui nende oma.

Aunega said paberile pandud veel viimased teod ja kokku lepitud VIIMANE HINDAMISE tuutoritund. On ju imelik, et 3 kuud ongi möödas... Proovisime siin tehtud kooskõlatatult paberile panna, et sellele siis amtlik käik anda:)

Peale kooli otsisin üles kaljukiriku ja turnisin lahmakatel kividel, käisin postimajas, turisimipunktis matrejale palumas ja Rastila merelõhnalises lahesopis jalutamas. Lasksin tuulel oma juukseid sasida ja päiksel põski paistada, tolmul papusid määrida, lainetel kõrvadele laulda ja sillerdaval merel silmadele ilu pakkuda. Meri on minu lahutamutu kaaslane;)

Merelaps Kadri

Hei! Munadepühad on nüüd värviliste munadega selja taha jäänud ja Kata on omadega tagasi Helsingi valges, punaste rõdudega ühikas. Hommikune ilm meenutas küll pigem tusast vihma näkku pritsivat külma ja tuulist sügist, kui kevade kohalolekut, kuid nüüdseks on taevas pilvitu ja hele-hele sinine;)

Pühad said veedetud pere ja sugulaste keskel Ilusmäel, kus kamina ees diivanil vedelemine, hea parema pintsilisse pistmine, saslõki vintsutamine, Muhkliga möllamine ja kaisumine minu päevi sisustasid. Vapramad meist tegelesid puude langetamise, aia riisumise ja muude heakorratöödega, kust mina jube külma tuulega ilma tõttu eemale püüda hiilisin. Kui päike end näitas, siis aitasin minagi pisut muruääri tasandada, kuid lõviosa ajast tegelesin targu Muhkiliga:) Neil vapratel töötegijatel oli õhtuks külm nii kontides ja nahavahel, et ka pudelite viisi sisse joodud veinid ja pits konjakit ei aidanud ning alles saun aitas soojal võitu saada. Munad said värvilise rüü laupäeval, kui terve suguvõsa aktsioonis oli. Looduslikult värvitud munad on alati ilusad ja avastamisrõõmu jätkus kauaks. Pühapäeva hommikusöögil said tugevamad munad ja parimad koksermeistrid välja selgitatud!!!

Ülejäänud pühapäeva veetsi Mari uhkes häärberis, kus ise perenaine olla sain, sest Maril oli Unematiga tegemist. Jon tuli ööhakul mulle sinna järgi ning viimased poolteist päeva sain tema seltsis veeta. Esmaspäeval oli minul pühade raames veel vaba päev ja ega poisid ka üles saanud, vaid magasime kõik nagu kotid. Mõnus oli! Poolest päevast läksime natukeseks linna ning sealt tulles jäi issi Kalle külmkapp pitsa võrra vaesemaks, meie kõhud selle võrra rikkamaks ning roheline diivan oli justkui loodud pikutamiseks. Õhtul käisime minu algatusel Tabasalu pangal, kus tähistaevas ning kuuvalgel sillerdav meri oivalist vaatepilti pakkusid. Kunderisse jõudes olin nii väss, et vajusin jala pealt voodisse- uni sai minust võittu!

Teisipäeval pidin Soome tagasi tulema, kuid see on alati raske... Rosellal oli muidugi taas hordide viisi soomlasi, püüdsin kolme tundi sisustada päeviku kirjutamise ja soome keele õppimisega. Õnneks tuli mulle aja sisustamisel appi üks vahva eesti mees, kellega koos soomlaste karaokehullust kirutud sai ning mõeldud, miks neil purupurjus inimestel on vaja mikrofoni röökima minna!?!?!? Vestluse käigus selgus taas, et Eesti on väike ja tema parim sõber on Hannese toanaaber, nii et juttu jätkus kauemaks:) Igatahes läks aeg nii ruttu ja lõbusalt. Linna oli meil ühine tee, seega otsustasime koos minna. Olin nagu turvatud pritsess: oma kohvrit ma ise tassima ei pidanud, paksude purjus soomlaste eest kaitsti mind nagu kuldmuna, kõnniteel sain käia ohutumas servas ja kõik uksed avati minu eest. Politseid on lahedad:)

Ühikasse saabudes võttis mind vastu ligi 60 aastane mees, ma ei saanud üldse aru, mis toimub!!!! Siis tuli Eftichia ja tutvustas meid, tegu oli Efti poiss-sõbra Pabisega. Ma olin nagu nii sõnatu kui veel olla sai, pole nagu viisakas külalise ees küsida ka, et kle sa pidid 30 olema?????? No muidugi tõmbasid nad mind harki ja said mu pikaks veninud näo üle lahinal naerda, sest poiss-sõbra asemel oli meile külla saabunud hoopis Efti äiapapa, kes ametilt on õpetaja ja üsna muhe sell. Päris hea vahetus, või mis te arvate!??!!! Nii me siis siin elamegi.

Täna käisin väga toredas proteesikeskuses, kus meid taas soojalt vastu võeti ning 2 sisutihedat tundi pakuti. Mälestuseks saime kaasa väga hinnalised materjalid ning vahvad nokkmütsid:)

Nii palju siis minu tegemistest, aga väiksed laiskvorstid, ma tuletan teile meelde, et ma OOOOOOOOTAN KIRJU!!!!!

Kata