Nädalavahetused mööduvad liiga kiiresti. Eile oli koolis rekordite päev, kus kõigil on võimalus lüüa vanu rekordeid või püstitada mõned uued. Rekordeid oli palju, üks kreisimaid -Max kandis püstiseisvat Tami õlgadel ja nad kõndisid nii 2,4 km ümber koolimaja territooriumi. Natalia ja Fernanda tegid omavahel kokkuseotud jalgadega 106 spagaaditiiru. Mariano hoidis trompetil üht nooti 53 sekundit. Daniel hüppas 5 minuti jooksul kõhukaid. Kristoffer hüppas paigalt kõrgust 160 cm. Robin tegi 8 kordse horisontaalpöörde batuudil jne.

Päeva lõpetasime ühise rekordiga, milleks oli pikim lusikarivi. Selleks heitsime ID-halli põrandala külili, hoolega üksteise kehakõverustesse. Minu "Võileivapolleteks olid Dennis ja MAriano, ehk tuba number 35, kes arvasid, et nemad paevad olema need õnnelikud, kes eesti piiga enda vahele saavad. Kui rivi valmis, andis õpetaja meile käsu selles rivis 2m liikuda. Proovige, saate kõhutäie itsitada...
MUUSIKAPIDU
Algas 18.30 ühise õhtusöögiga. Edasi kolisime kella 21.00 elutuppa, mis oli muudetud pooliku vaheseinaga baar Bursteniks ja ööklubi Greizi Daisyks. Väga vahva lahendus ja väike ruum lõi hubase meeleolu. Kooriga laulsime ühe laulu. Olin sellele juba eos vastu aga teised ikka väga tahtsid esineda. Laul kukkus välja rohkem kui jube, sest paljud ei oska nooti hoida ja kohe alguses hakkas kamp plikasid valju häälega itsitama. Tahtsin häbi pärast läbi põranda vajuda...
Üks õpetajatest üllatas meid saksofonilugudega. Lühikeja lööv esinemine väga võluval pillil. Taani poisid tõid lavalaudadele kurikuulsa „Ecuador´i”. Kitarr, basskitarr, trummid, 2 poissi klaveril nimetissõrmega 3 nooti toksimas ja 2 tantsu”türdukut”. Itsitada saime oi-oi kui palju. Ning siis jõudis kätte meie internatsionaalbändi kord. Valmis olime meisterdanud 5 lugu. Esimene neist taani keelne Linedanser, kus mina sain hoolega klaverit mängida ja mille ajal mu parem jalg klaveripedaalil ainult värises. Kaks õpetajat seisid lihtsalt klaveri kõrval ja vaatasid kuidas mu näpud liiguvadJ Edasi juba rokk ja regge ja taas rokk. Rahvas elas usinalt kaasa ja laulis ka kaasa, tunne oli võimas! Kui minu kord laulda oli, siis olin täitsa rahulik, sest teadsin, et mul on nii tugev seltskond seljataga (Rua trummidel, Diogo basskitarril, Mariano kitarril ja Nina taustalaul), polnud üldse hirmus. Ja kui lõpuks minu kord basskitarri mängida oli ja me pillide vahetuse tegime, siis 4 poissi mu kõrval teatasid valju häälega, et nad tahavad seda näha. Nägid ka:) Aplaus oli meeletu ja hilisemad kiitussõnad tõid naeratuse huulile.

Edasi tants ja trall poole ööni. Arvan, et kõik jäid rahule, kuigi kuulsime Maarjaga umbes 7 korda kui hullud eesti piigad ikka on. Olemegi, mis siis...

Täna magasin une ilusti täis ja siis käisin jalutamas ning hüppamas. Mõnus puhkus!

Heihoo!

Täna sain hakkama umbes 100 "handspring´iga". Ehk siis salto läbi kätelseisu. Alates tänasest saavad kõik rühmvõimlemise ja tantsu piigad õppida 4 reedet saltosid ning kõik salto tüdrukud võimelda ja poisid tantsida.

Soojendus oli nii raske, et enamusel meil oli hing paelaga kaelas. Põhiosa oli aga palju lahedam. Peale esimest katset sooritada handspring võttis õpetaja mind endaga kaasa nagu palju teisigi. Meid lahterdati algajatesse ja alustasime lihtsamate harjutustega. Visa hing viis mind aga tunni lõpuks juba nende juurde, kes on heal tasemel. :=)



Nature Lifes õppisime täna ühe tikuga tuld tegema. Nii uskumatu kui ka see ei ole, on meie seas terve posu inimesi, kes täna esmakordselt kirvest käes hoidsid ja sellega puulõhkumist õppida püüdsid. Minu jaoks ennekuulamatu... Teisalt eks maailm muutubki ja kui inimene ei pea saunaahju tuld tegema, siis üsna tõenäoliselt ei oska ta seda ka teha. Igatahes tundsin end väga kogenud puulõhkuja ja tuletegijana!

Annegrete lõikas täna Kata katkised juukeotsad ära. Nüüd on juuksed palju kergemad ja pehmemad- mõnus kohe! Ta ei ole küll seda õppinud, aga saab väga hästi hakkama. Raha ta vastu ei võtnud, kui suurt Eesti sokolaadi nähes hakkasid ta silmad lausa särama!

Homme on rekordite päev ja õhtul pidu, aga sellest siis kui midagi rohkemat üelda oskan...

Lehva-lehva!

Heips!

Tagasi koolis ja tavarütmis. Lihased pisut haiged, sest trennid läksid ju taas täie hooga lahti ja armu ei anta, aga lõbus on.

Täna pidime pallimängude tunnis esitama oma rühma mängu, see oli lihtne ja naljakas, nii et enamuse aja saime lisaks kiiruse- ja osavustreeningule paraja koormuse ka naerulihastele:) Õpetaja oli meie tööga väga rahul.

Võimlemisõpetajaga põrkasin kokku enne tundi ja ta mainis, et ootab mind väga tundi. Ta olevalt selle nädala ajaga mind juba igatsema hakanud, sest ta tundis, et keegi on pidevalt puudu ja meie rütmikarühmast oli ju mina ainus, kes õppereisina Kopenhaagneisse mitte Stockholmi ei läinud.

Eile käis meile loengut pidamas taanlane, kes juba aastaid töötab Filipiinidel ja aitab sealseid tänavalapsi, andes neile haridust ja õpetades neid elus järge peale saama. See mida ekraanil nägime ja tema suust kuulsime tegi meid kõiki äga mõtlikkuks, lausa piinlik oli mõelda, et vahel oma elu üle nurisen.

Muidu kõik normis!

Iusat sügise algust:)

Reisi algus eelmises sissekandes...

NELJAPÄEV
Minu jaoks kaua oodatud päev, sest 7.20 maandus Jon Kopenhaageni lennujaamas ja 8.10 sain talle sülle joosta! Oi seda rõõmu:)
Naeratus mu näolt ei kustunud, sest teised võtsid Joonase ilusti omaks, ning nii saime kogu päeva koos veeta. Hommikul külastasime raekoda, mille torn on Kopenhaageni üks kõrgemaid. Joni rõõmuks oli sel päeval kavas ka „Cristiania- the free town” külastus. Kes veel ei tea, siis see on Kopenhaageni linnaosa, kus selle elanikud võtavad kõik otsused ise vastu, ehk üldised reeglid ja seadused seal ei kehti. Kaua võis sealt osta narkootikume, nüüdseks tunned küll kanepi lõhna ja näed pilves nägudega inimesi, kuid tänavalt narkootikume osta ei saa. Üldiselt meenutas see linnaosa vanaema tagaaeda, kus rohi ja nõgesed kasvavd omanuhti ja kus majad on kokku klopsitud kättesaadavast materjalist, kus lapsed kasvavad ise ja kus baari sööma minna väga ei tahaks. Olin üsna sokis, kuid mitte negatiivses vaid pigem positiivses. Jonile väga meeldis ja ta koliks sinna homnepäev... Igatahes väga huvitav kogemus!
Lõuna sõime Joniga koos pitsabaaris ja majandasime end väga mõistlikult. Pealelõuna oli vaba, selle veetsime Kopenhaageni kaubandusega tutvudes.
Õhtusöök ühiselt väga peenes rstoranis, kus saime valida mida hing ihkas, kuid valitav menüü pidi jääma 99 DKK sisse. Tellisime Joniga kahe peale suure kanaburgeri, millest saime mõlemad endale punnkõhud. Meie õpetaja pere oli koos meiega ja mina sain loomulikult kantseldada seda kõige pisemat, kes minu süles väga rahulolev oli ja alles siis nutma hakkas kui ta tagasi issile andsin.
TIVOLI!!! Preemiana TIVOLI, kõik koos- tõeline lasteaed:) Emotsioonid on siiani soojad ja hääl veel kaua ära. Ameerika mäed- 2x, algul esimeses pingis- VÄGEV! Vabalangemine 63m tornist- mul oli pea ja siis oli suur varvas, vahepealset osa minu kehast ei eksisteerinud- 2x. Mägiraudtee, puidust ameerika mäed, liikuv tuba, Skyflier, okseratas ja muidugi kogu melu, mis tivoliga kaasas käib!!!
Õhtul baarituur koos õlle ja elava muusikaga, õpetajad koos meiega. Me Joniga läksime varem ära, vapramad, kaasa arvatud õpetaja olid pidutsenud kella 6-ni hommikul- Taani kultuuriõhtu!

REEDE
Viimane päev. Hommikul pahurad toakaaslased kohvreid kinni pressimas, muidu aga ilus päev. Jalutuskäik kanalite ääres ja palju vaatamisväärsusi. Amalienborgis (kuninganna residents) vahtkonnavahetus, väike merineitsi oma lummuses.
Lõunasöök ja tagasi hostelisse, kus haarasime asjad ja kobisime bussi, kus õpetaja meile vaid hääd und soovis ja minutiga buss vaikseks jäi.
Tegin silmad lahti, just suure silla ületamisel, mida Jonile väga näidata tahtsin!
Kooli jõudsime ilusti ja tunne oli kodune. Jonile näitasin koolimaja, õhtul kook ja tee, ning laulmine.

LAUPÄEV
Peale hommikusööki tegime Jonsaga veel väikese uinaku ja seejärel sõitsime Svendborgi, et tolle linnakesega tutvust teha. Palju seal aega ei kulunud, nii et õhtuks olime ilusti tagasi. Ilmaga vedas. Õhtul tagasi Svendborgi ja seekord mõttega pidutseda ja kohalikku ööelu näidata. Meid oli 12 ja usun, et kõigil oli väga vahva õhtu- palju muljetamist, melu ja muidugi ölut!

PÜHAPÄEV
Magasime südamest poole päevi ja see oli väga mõnus. Hiljem hüppekeskusesse, kus Jon sai proovida batuute ja tegi oma elu esimese tagurpidisalto:) Nii uhke olen ta üle!!! Käisime ronimas ja vibu laskmas ning lõpetasime pinksiga, milles Jon mulle alati pähe teeb. Õhtul vaatasime kõik koos Scrubi esimest telehooaega ja siis tuttu.

ESMASPÄEV
Peale hommikusööki asjad kotti ja Kopenhaageni poole teele. Leidisme tee omal käel ilusti üle ja transpordivahetus kulges sujuvalt. Ilm meid ei rõõmustanud, seenevihm ja tuulL Suure koti saime poetada isa Kalle juurde Scandic Kopenhaageni hotelli, veidi soojenesime ja vahetasime muljeid, sest mina pole teda ju pikka aega näinud.
Edasi külastasime kuningakoda. Seekord oli teine giid, nii et mul oli väga huvitav, mis sest, et ruumid juba tuttavad olid. Ka Kopenhaageni esimese kindluse varemetele viskasime pilgu peale ning siis pugisime kõhud täis buffelõunat. Tagasi isa Kalle hotelli, kus sai tükk aega lobisetud ja siis tuli aeg minna pearaudteejaama, kus samalt perroonilt kuid erinavas suunas sõitsime üks Kopenhaageni lennujaama ja teine tagasi Olleruppi.
Kahju oli muidugi, kuid parata pole ka midagi. Lõppokkuvõttes oli aga Jon enne mind tagasi kodus. Mina istusin veel rõõmsalt bussis ja sõitsin kooli poole kui tema oma kojujõudmisest teatas... Vot nii veider on see maailm.

Oma nädalaga olen rahul ja ootan juba uusi külalisi:)

Kopenhaagen

Hei-hei!
Olen tagasi Ollerupis ja hakkan kirjutama kokkuvõtet oma mõnusast õppereisinädalast. Sellest tuleb üks pikk lugemine, nii et kannatust ja ajavarumist:)

ESMASPÄEV (15.sept)
Hommikusöögi sõime koolis ning lõunaks meisterdasime endale korralikud võileivad, saime puuviljad, vee ja mahla kaasa.
8.30 pakksisime end bussi, meie 29 internatsionaali, 2 õpetajat ja bussijuht. Pagasiruumi meie nasvärgi mahutamise võttis enda peale Hugo. See oli tõeline teadus, kuidas meie suured-suured kohvrid sellesse pagasiruumi mahutada. Mina olin nii palju kaval, et võtsin toanaabri tavalise pisikese spordikoti ja mahutasin kõik vajaliku ilusti ära. Igaljuhul oli Hugo oma ülesandega tasemel ja pagasiluuk läks lõpuks ilusti kinni:)
Kopenhaagenisse jõudmiseks pidime ületama Skandinaavia pikima silla -17 km. Megakaunis vaade. Muide selle silla alt peavad läbi mahtuma ka suured reisilavad, selleks tuleb oodata õiget veetaset ja lasta alla kõik võimalikud antennid. Oma teel külastasime Viikingiküla, Viikingilaeva muuseumit ja Roskilde Toomkirikut. Viimane oli tõeliselt suur kirik ja sinna on maetud enamus Taani kuningakoja liikmeid. Muide Roskilde oli enne 1167 aastat Taani pealinnaks.

Õhtuks jõudsime Kopenhaagenisse ning Danhostelisse, kus saime endale 6 inimese toad. Midagi luksuslikku see polnud, aga väga normaalne ööbimiskoht sellegipoolest. Kusjuures õpetaja küsis bussis, kas keegi oleks meist nõus ööbima segatoas, sest siis ei peaks kulutama raha ühele lisatoale, ma tõstsin käe, et mul pole selle vastu midagi ja Maarjal polnud ka, selle peale kostus bussis ühtne sumin- Eesti tüdrukud... Õpetaja oli nõus toa raha eest meile viimasel õhtul välja tegema, aga no lõpptulemusena otsustati ikka poisid ja tüdrukud eraldi tubadesse mahutada.

Õhtu veetsime linnaga tutvudes. Poisid lidusid baari, tüdrukud kohvikusse ja meie Maarjaga jalutasime 3 tundi jutti ja nautisime tuledes linna:) Armsaim hetk- tivoli karupood, kus saad päris enda karu meisterdada. Alustad keha valimisest, siis topid vatiini täis, võtad pisikese südame, soovid midagi väga armast ja paned selles siis karukese sisse. Kui karu valmis, siis saad talle valida garderoobi, kogu varustuse ja muidugi panna nime ning registreerida ta karumaailmas. Niii lapselik ja ARMAS!!!

TEISIPÄEV
Hommikusöök hostelis, väga pohmas näoga poisid ja kätekõverdused hilinejate poolt.
Külastasime DGI peakontorit- see on spordiprojektide organisatsioon. Käisime ka ISCA peakontoris, mille moto on „Sport for all”, seal veetsime kogu ennelõuna. Saime võimaluse olla veekeskuses, kus oli 100m ringbassein, tõstetava põhjaga bassein, lastebasseinid ja meie lemmik- hüppebassein. Olime nagu kamp 6 aastaseid. Sain hakkama 5m hüppega. Peale 10m oli see muidugi üsna käkitegu, aga siiski see vabalangemine paneb südame mitu korda kiiremini põksuma. Kõige naljakam oli see kuidas me seal üleval julgust kogusime ja siis saabus umbes 7 aastaste laste kamp, kes riburada alla hüppasid, nii et silm ka ei pilkunud.... Enda hirmu pärast hakkas lausa piinlik. Kusjuures basseinis oli aken, kust sai vaadata kuidas teised maanduvad, tohutult naljakas ja vahva vaatepilt!!! Batuudipealt hüppasime vigurhüppeid:) Raphaeli õpetasime vee peal püsima. Ta on meil pisike neegripoiss (24a) aga pole veega just palju kokku puutunud, vette me ta saime ja esimesed ujumisliigutused olid tal peale 2h selged!!!
Lõunasöögiks saime kõik 60DKK ja pidime selle omal käel sööma. Valisime buffetlõuna ja ägisesime veel pikalt peale lõunat. Tegelikult oli meil pealelõunal ette nähtud kanalikruiis, kuid vihmakraanid avanesid ja seega läksime hoopis Taani Rahvusmuuseumisse. Sealseid väljapanekuid vaadates tekkis meil arutelu abordi lubamise üle. Argentiinas, Brasiilias ja Costa Riccal on abort lubatud vaid siis kui raseduse edasi kandmine on ohtlik naise tervisele. Nad olid väga kohkunud, kuid kuulsid, et paljudes teistes maades võib naine ise otsustada.
Õhtusöök ühiselt India restoranis. Suured portsjonid ja punnis kõhud:) Õhtul käisime Retro kohvikus. See on soodsate hindadega projektikohvik, mille personal koosneb vabatahlikkest ja mille tulu läheb heategevusprojektide toetuseks. Retro sulgedes siirdusime edasi Austraalia baari „DownUnder”, mille peale Allissoni ja Tam silmad särama hakkasid. Osad meist püsisid seal poole hommikuni, meie Maarja ja Nataljaga tulime 1.30 ajal siiski tagasi hostelisse. Magusa una katkestas kella 3 ajal tõeline kisa koridoris. Selgus, et Soti piigad, kes hostelis viina joomise käsile olid võtnud, olid end nii pildituks joonud, et üks neist, kes meie toas ööbis, keeldus vetsupõrandalt tõusmast. Sellest siis kisa, et ta voodisse saada... No ja Ruatahi oli uksekaardi oma tuppa jätnud, seega ei pääsenud ta oma tuppa ja vajas küljealust. Tegime meie ühe vaba voodi oma asjadest tühjaks ja surusime ta sinna magama.

KOLMAPÄEV
Hommik oli enamusele väga raske. Rua saime voodist välja alles viimasel minutil ja Sarah (Soti piiga) palus lausa, et keegi ütleks, et ta on väga haige ja täna meiega ei tule. Siiski saime tema ka voodist välja.
Kolmapäev oli väga pikk ja väsitav päev, kuid ka väga põnev. Jalutasime kuningas Chistian IV kavandatud ehitiste juures, rääkisime Kopenhaageni ajaloost (minu ja Mariano ettekanne), tänapäevast ja riigikorrast. Külastasime Christianborgi kuninglikke ruume. Selleks saime giidi ja suured sussid põranda poleerimiseks:) Kuningakoda oli muidugi väga uhke ja suursugune, tõeline vaatamisväärsus ja giid rääkis muidugi ülihuvitavalt!
Peale lõunat suundusime kanalikruiisile. Hõivasime endale paadi tagaosa ja tundsime end väga mõnusalt. Kruiis kestis 70 minutit ja selle jooksul möödusime pea kõigist tähtsamatest hoonetest ja skulptuuridest. Paljud meist põõnasid terve laevasõidu, et unevõlga tasa teha... Külastasime portselanitehast. Seal said osad meis (mina kaasaarvatud) proovida väga kallite taldrikute peale lillede maalimist. Arvatavasti ei suuda ma kunagi endale käsitsi maalitud serviisi lubada... Õhtusöök taas ühiselt restoranis. Peale seda külastasime parlamenti, kus valvur meile väga vahva tuuri korraldas. Huumorisoon sellel onul on väga kõrgel tasemel!!! Õhtuks olid tüdrukud omadega nii läbi, et vajusid 21.00 voodisse. Mina jalutasin pearaudteejaama, et sellega tutvust teha ja 22.00 ka uneriiki. Poisid olid vaprad ja laulsid poole ööni Sam´i baaris karaoket!

Hei-hei!
Nüüdseks olen siin Ollerupis olnud juba 5 nädalat, mis on möödunud kui linnulennul. Inimesed on tuttavad, õpetajad on omadJ

Nädalavahetused mööduvad alati kiiresti. Reedel olime üsna „kodused”. Sõime kooki ja jutustasime oma eludest nagu ikka. Laupäeval käisime väikse seltskonnaga päeval linnas: 3 poissi ja 3 tüdrukut ja 6 ratast. Ratas on ikka üks imeleiutis, mis on hea reisikaaslane ja parim sõber rahakotile, säilitades selle sisu. Pealegi saad vabaduse liikuda just siis kui sullle vaja. Ostsime poodisest vajaliku, poisid olid näljased ja tulid kella 12-ks lõunale tagasi, tüdrukud jäid veel linna. Poisid jõudsid pooleteise tunniga teha sisseostud ja libistada rõõmsalt ka õlut.
Õhtul läksime taas linna, seekord aga juba Burgstenisse tantsu vihtuma ja mõnusalt aega viitma. Algul 4 tüdrukut ja naistejutud, siis aga kogu kupatus ja palju tantsu. Õnneks on seal ka pitsabaar, mis poisid suuremast kõhutühjenemisest päästab.
Täna hommikul olin varakult üleval, et pesud puhtaks pesta ja ootan nüüd kannatamatult, et need ära kuivaksid, sest pean homseks reisiks koti ära pakkima.
Paljud olid omadega täna outis, ühele õnnetule käisin isegi võileiba viimas, sest hommikul ta süüa ei suutnud ja lõuna magas lihtsalt maha...
Vapramatega käisime aga ID-hallis vibu laskmas, kossuviskeid harjutamas ja pinksi toksimas. Peale lõunat tegid kõik väikse uinaku. Just hetk tagasi läks suurem osa rahvast oma kottide ja kodinatega bussi poole ja stardib Stockholmi, teine sats läheb homme varahommikul Poole ja Islandile ning meie lahkume peale hommikusööki Kopenhaagenisse. Seega on kool üks suur rännukeskus hetkel.
Reisi ootame kõik väga, sest vajame puhkust ja vaheldust!

Hääd!!!

Nüüdseks on osa Ollerupist näinud ka kurja Kadrit. Eile ajasid mu tunded üle ääre lausa kaks korda. Esmalt rütmika klassis, kui õpetaja juhtis tähelepanu mu vigadele ja ma lihtsalt ei suutnud parandada seitset asja korraga- relax your shoulders, relax your neck, drop your seatbone, parallel feet, go down ja kõigele lisaks püüan ma ju jälgida taani keelt. Kes on kuulnud millist häält kuri Kadri teeb, siis see teab milline MHRRRR üle saali käis. Ma polnud vihane õpetaja peale, ta on väga kena ja see ongi tema töö meid parandada, aga kui sa oled harjunud tegema asju hoopis teisti ja see on olnud su kehas 23 aastat ning 16 võimlemise aastat siis paari tunniga on raske midagi muuta. Eriti viha tipul olin siis kui hakkasime pöördeid tegema ja mina tegin neid päkkadel nagu tegema peab ja siis lükati mind maha- TÄISTALDADEL vaja teha! Oh jah!

No ja õhtu oli täis intriige, sest mõned inimesed ei saa aru, et viisakas oleks inimeste privaatse elu järgi küsida antud inimeselt endalt, mitte kõigilt teistelt selles koolis. Täna olen juba rahulikum ja võtan asja huumoriga, kuid tõsine lasteaed valitseb siin koolis suhete koha peal.
Paljud õpetajad on hetkel haiged ja eilses taani keele tunnis vaatasime hoopis filmi, mis viis seigani, et täna öösel nägin unes vaid õudukaid. Õppereisiks valmistumisel pandi mind paari Marianoga, kellega peame koostama ülevaate Kopenhaageni ajaloost, nalja nabaniJ Esmalt peame selle õpetajatele ette kandma ja järgmisel nädalal reisil olles kõigile teistele. Täna alustame ka individuaalvestlustega, et õpetajad saaksid teada, kuidas me sisse elanud oleme.
Nature lifeś saime vibu lasta. Tunni lõpuks olin juba üsna arvestatav võistlusvastane ka poistele ja ausalt seekord ei saanud ma sinikaid:)

Vabandust, et kaua endast märku andnud pole, aga kool ja igasugu huvitavad tegevused on röövinud mu aja ja tükikese uneajastki. Täna olen üsna uimane, sest eile oli meil teine koolipidu ja magama sai piiga Kata alles 5 ajal hommikul. Loomulikult ma 7.25-ks hommikusöögile ei läinud ja selle asemel pistsin voodis põske paar kommiJ:)
Eilne pidu oli taani õpilaste poolt korraldatud, mitte nii uhke kui eelmine. Kahjuks polnud nad tantsimise peale üldse mõelnud, see-eest eeskavu oli rohkem kui küll. Iga klass pidi ettevalmistama kaks 5 min kava. Meie tegime Grease tantsu- nalja nabani. Hästi lihtne aga lööv ja poole tantsu peal oli publik juba toolidel püsti ja elas kogu hingest kaasa!!! Väga lahe tunne. Maarja muidugi lõi kõik pahviks oma tantsuga.
No ja siis eilne triatlon: 400m ujumist, 18km rattasõitu ja 4,2 km jooksu. Ma sain hakkama ja kusjuures väga ilusti hakkama! Olin kolmandas satsis, kes rajale läks. Esimesed 20 olid need, kes võistelda tahtsid, teised 3 gruppi läksid rajale mõttega see lihtsalt ilusti läbi teha. Hommikusel assambleel laoti meid motivatsiooni täis ja me saime kõik aru, et see on vaid meie endi jaoks. Väga lahe oli näha üle 100 ratta kooli ees valmis ja ujukates noori basseinikõrval ootel. Kool organiseeris kõigile rattad ja tee oli muidugi märgistatud.
Basseinis ujusin 400m ära 10 minutiga, olin üks kiiremaid. Muidugi kasutas enamus tütarlapsi võimalust madalas basseinipooles joosta ja sügavas ujuda, sest muidu oleks käed selle ujumise tempo juures väga makaronid olnud. Aeg kirja, kuivad riided kärmelt selga ja ratta poole jooksu. Rattarada oli väga ilusa loodusega aga ka vaprate mäkketõusudega ja tuulest, mis sel päeval meid kosutas ma rääkida ei taha. Rajal oli kaks kohta kus tõesti oli juba valus vändata aga muidu sain hakkama tunni ajaga. Kui kooli ette jõudsin, siis kõik õpetajad aplodeerisid ja kiitsid- nii armas. Ratas maha ja jooksuga metsa poole, mis sest, et jalad olid totaalses segaduses ja püüdsid endiselt väntamise liigutusi sooritada. Olin seda rada juba varem läbinud ja teadsin, et metsas joosta ei saa. Tegin kiirkõndi ja vahepeal jooksin. Kooli ette tagasi jõudes saime kõik suure aplausi, mis enesetundele väga tähtsa i-täpi pani! Minu lõppaeg 1h 48minJ Triatloni võitis Dennis (meie kõige vanem õpilane) 1h ja 5 min-ga. Venitused ja soe saun ning valusatest lihastest pole täna juttugi:) Nii uhke tunne!

Reedel esinesime oma taani keele klassiga kogu koolile lõunasöögi ajal. Õpetaja oli ette valmistanud 6 dialoogi, mille abil suudame end paremini väljendada. kuidas osta õlut, kuidas tüdruk õi poiss oma tuppa kutsuda, kuidas tantsule paluda jne. meie publik võttis esinemise sooja ja suure aplausiga vastu ning see et käed veel 3 min hiljem ka värisesid polnud enam näitaja. Hilisem kiitus ja positiivne tagasiside oli väärtus omaette
Neljapäeval oli minu ja Maarja kord rääkida oma kodumaast. Vihtlemine ajas nad totaalsesse segadusse- mis te üksteist peksateJ? Jääteel sõit tundus enamusele täitsa võimatu tegevus. Eesti sokolaadi kiitsid kõik!

Lühiülevaade antud!
Head uut nädalat!

Vahepeal pole midagi põrutavat juhtunud, seega olen suht madalat profiili kirjutamisega hoidnud. Koolirütmi olen sisse elanud ja hommikune koristamine ei tundu ka enam nii masendav. Võimlemises hakkasime kurikaid õppima. Olen ainus, kes neid varem proovinud pole, väga raske on teistele järgi jõuda, kuid ma surun hambad risti ja püüan.

Enamus meist on oma viisad juba kätte saanud ja rõõmukilked kostavad üle kooli.
Esamaspäeva hommikul jooksime Piip- testi ehk 20 m vahemaad nõutava aja peale nii palju kordi kui suudad. Olime paaris- poiss & tüdruk. Esmalt jooksid neiud siis meie paarilised. Ma olin esimene, kes ära kustus, aga enda kohta jooksin ikka üsna ilusa tulemuse 1200m, mis annab mu füüsilise vormi tulemuseks „keskmine”. Minu paariline argentiinakas Mariano, panni aga kõigile pika puuga ära- 3000m. Tuletan meelde, et see on aina kiireneva tempoga... Väga tubli! Tal jäi kooli rekordist 100 m puudu... Ma olin algul veits õnnetu, et nii koba olen, aga Mariano leidi kohe lahenduse, kokkuvõttes olime parim võistkondJ Ja täna selgus teise grupi jooksu ajad, seal jooksid 7 tüdrukut palju halvemini kui mina, seega võin endaga siiski väga rahul olla. Näitasin seda Marianole ka ja ta suunurgad kerkisid kohe 2cm kõrgemale!
Homme hakkame koolis Eestist rääkima, näitame teistele mis on lumi ja jäätee:)
POLK on ka üsna ilusti sisse elanud. Kutsume neid Maarjaga sammassaaliks, sest nad on hästi pikad võrreledes juppide võimlejatega.
Nii palju uudistest.
Tuttu vaja ronida...