Mis ma siis täna jutustan? Et ma keetsin endale maitsva borsisupi ja meil tuli uuesti lumi maha, Soomes on ka kombeks sõita lumekoristusmasinaga sahka maha panemata mööda tänavaid, sain praksile ja tagasi koju tulles päris korralikult sumbata, muidu ilm on soojem, tuba ikka jääkülm, hüppan ja kargan igas tunnis korra, et sooja saada.

See oli nüüd lühi-lühiülevaade. Tegelt tahtsin öelda, et hommikul 6.26 tõustes olin totaalne tujutu unemüts aga päeva peale olek paranes. Rõõmustasin, et täna 2 tundi varem tulema saime, sest meie juhendajatel oli koosolek, kus meie kohalolek polnud vajalik. Seega sain 2 lisatundi õppimiseks ja külmas toas passimiseks. Mu ventilaator töötab omanuhti külma tuult tuppa puhudes, mul on sellest villand.:(

Praktikal saime suuri kaste lõhkuda. Mingi tädike tuli meie juurde, et kas teil on aega??? Algul arutasime uusi potitoole mullikilest lahti, mina panin portsu kilesid enda tarbeks kõrvale, nüüd saan vastava tuju tulekul mullikesi prõksutadaJ Seejärel pidime suured pappkastid väikesteks hüppama. See oli lahe!!! Me avastasime Sikuga endal lausa varjatud ande. Terve maja kajas, kui me seal kogu oma jõudu appi võttes papimonstrume kokku litsuda üritasime;)

Reumarühmas osalesime, Soome 60-70 aastased inimesed vihtusid niimoodi jõuharjutusi teha, et ma olin hämmingus. Ma ei üritaks ühtki Eesti pensionäri sellisesse tundi panna... Konkreetsed jõuharjutused ja veel raskustega ka...Uhh!!!

Ja siis meil oli päeva lõpus üks hästi vahva vanapaar. Vanad inimesed on koos ikka väga armsad, nad nii hoolivad üksteisest!!! Onul oli vägev huumorisoon, leidis igas asjas ka midagi positiivset:)

Bussis oli ilus lause: „Oletko huomannut hymyyn vastataan hymyllä!?!?!” (Kas oled märganud naeratusele vastata naeratusega???)

Tee seda:)
Kata

Heipa!

Katal algas uus praktika uue hooga. Kohaks Meripihka füsioteraapia osakond ja juhendajaks Mari. Vastu võeti meid soojalt ja võimalused on seal head nagu enamuses kohtades Soomes. Meilt oodatakse palju, sest paari kuu pärast peaks meil diplom taskus olema, aga samas õppekavade erinevus on suht suur.

Patsiente on äärmusest äärmuseni, mina kavatsen tormi joosta beebidele, nii palju kui nad ise ja nende emmed lubavad. Täna saime põhiosas insuldikad ja keelepraksi ka päris korraliku. Tuleks see keel pisutki kergemini... Käisin just Jarkko juures oma soome keele ülesandeid parandamas ja te ei kujuta ette kui palju vigu seal oli! MASENDAV

Uus 6 cm lumekiht sadas ka just maha, pole veel lootust kevadistema ilmade saabumisele, kuigi ma niiiiii ootan. Täna selle tuisuga bussipeatusest koju kõmpides olin rõõmus vaid selle üle, et hommikul ikka saapad mitte papud jalga sai pandud.

Liike on lääke!

Oh-oh-ooo, ma tean, et paari näite najal ei tohiks lõplikku järeldust teha, aga kui kõik Kreeka mehe sellised on, siis ma Kreekasse ei lähe!!! Ma arvan, et tunnen täna sama, mis Kreeke plikad neljapäeval klubis. Meie kultuuriline taust on nii erinev, et see, mis mulle on kodune, on neile võõras ja vastupidi.

Nimelt me korraldasime Eftichiale täna üllatussünnipäevapeo. See kulutas omajagu närve, aga samas oli Efti üllatunud nägu seda kõike väärt. Nüüd on meid siin 5 tüdrukut (4 Kreekast ja mina) ja 5 poissi (2 Kreekast, 1 soomlane, 1 vene/brasiilia kooslus, 1 hispaanialane) Uhh, need kreeka kutid ajavad mul kupli keema!!!! Nad teevad nii palju komplimente, aga need on nii odavad, et ma ei suuda neid kannatada. Nad pilgutavad silmi ja on enda meelest nii kuumad ja ägedad. Ma lihtsalt pidin sealt hetkel ära tulema, muidu ütlen neile varsti midagi mitte eriti ilusatL

Ma pigem kuulen komplimente harvem aga südamest ja armsaid, kui iga minut ja labaseid. Ja taas peavad kõik mind soomlaseks ja ei usu, et ma Eestist olen, sest mul on ju blondid juuksed ja ma suudan rääkida algelist soome keelt Jarkkoga...

Aga muidu on meil lõbus ja arvan, et Efti jääb rahule!

HE-HEI!!!:)

Pühapäevad on nii mõnusad, sest esiteks saab põõnata poole lõunani ja teiseks ei ole sel päeval kohustust õppida!

Niisiis otsustasimegi kõik koos viiekesi tutvust sobitada Korkeasaari loomaaiaga. Hetkel on siin meie Kivikko pesas 4 kreeka tüdrukut ja mina. Eftile ja Katerinale saabusid eile külla kaks nende kursaõde- Aspasia ja Rania, kes teisipäeval Lahtisse edasi suunduvad, kuid kuna nende pesa pole veel vaba, siis veedavad nad mõned päevad meie juures. Nad on hästi vahvad!

Metrooga põrutasime Kulosaarisse ja edasi bussiga Korkeasaari loomaaeda. See asub siin eraldi saarekesel ja mõnusalt looduskaunis paigas. Külmakraade oli väljas vaid 9, aga tuul oli nii kõva, et me kõik külmusime saarele jõudmiseks silda ületades. Loomad olid ka enamuses peitu pugenud, aga mis sest, ongi põhjust soojemal ajal tagasi tulla. Välgutasime võidu fotokaid, peitsime näod sallidesse ja olime ikkagi hästi rõõmsad. Mina proovisin esmakordelt Soomes veedetud aja jooksul libedast mäest laskumisel „mats ja maaühenduse” ka ära:( Õnneks haiget ei saanud, aga ehmatasin küll piisavalt!

Päeva jätkuks kihutasime metrooga Kampisse, kus hõrgutava ja suu põleva paneva lõuna (tegelt juba õhtusöögi) sõime. Kreeka plikad sõid oma sööki väga rahuliku näoga, mina, hoolimata võetud mahedast roast, olin sunnitud siiski pidevat tulekahju oma suus kustutama.... Aga see oli kogemus omaette.

Vestlusest selgus, et mina olen seltskonnas kõige noorem ning vanima, ehk Aspaga, on meil täpselt aasta vahet. Oleme mõlemad 23. jaanuar sündinud:)

Hetkel pusivad kreeka tüdrukud köögis soome keelt õppida--- oi kui naljakas see on;) Nad ei oska ju täpitähti! Olen neist nii palju ees, et kontrollin nende koduseid töid:) Minu kreeka keele alged on neile kindlasti sama naljakad. Aga selline see keeleõppimine ongi...


Albert Einstein on öelnud: ”Everything should be made as simple as possible, but not simpler”

Täpselt nii!!!
Kadri

Laupäevad on magamiseks ja puhkamiseks ja nii ma oma luugikesed alles 12.27 emme kõne peale avasingi. Uni oli magus ja teki all mõnusalt soe. Midagi asjalikku ma täna teinud polegi. Korra käisin poes, et Efticia sünnapeoks, mis esmaspäeval talle üllatusena tulema peaks tavaari koguda, siis õppisin veidi ja kohusetundliku Eestlasena püüdsin lünkliku netiülekande vahetusel vaadata presidendivastuvõttu.

Emme Kaie oli niiiiiii ilus lumivalguke sel peol ja ma olen rohkem kui kindel, et mind ootab järgmine kord Saaremaale minnes hunnik täis kommikausse, sest Kaie pole küll viimastel kuudel ühtegi kommi pintslisse pistnud, figuur oli rabav ning kadestmisväärne!!!!

Palju õnnes sünnipäevalapsele!!!
Kadri

Olen tubli olnud, esimene kolmandik praksist on õnnelikult seljataga ja kõik vajalikud paberid esitatud. Hommikusel koosolekul jõime koos kakaod, mille õpetaja välja tegi ning sõime komme, koogikesi, küpsiseid, mille ise kaasa olime võtnud. Niimoodi mõnusalt matsutades sai praktika kokku võetud, omandatud asjad üles loetletud ja enesetäiendust vajavad valdkonnad ausalt üles tunnistatud. Mõnus oli, õhkkond oli vaba, keegi ei jätnud midagi mainimata kartuses, et selle arvelt vähendatakse hinnet või vaadatakse talle ülevalt alla. Meil peaks Eestis ka praks ikkagi hindevaba olema! Mina sain ka sõna, pidin kirjeldama, mis mulle meeldis, mis mitte, mida soovitaksin teisiti teha...

Tänane päev oligi selline suht lebo. Laiali minnes soome tüdrukud kallistasid mind ja küsisid kas ma ikka tulen veel kooli tagasi ka ja kas ma ei tahaks nendega kohvikusse minna??? Nukker oli neist lahkuda, sest koos oli nii lõbus.

Aga eilsest peost ka paar sõna, oli mul ju klubituur plaanis. Teiste vahetusüliõpilastega kohtusime raudteejaamas ja koos suundusime Feverisse. Paraku pidi minu klubikülastus väga lühikeseks jääma, sest turvamees, kes mu isikutunnistust näha soovis, viskas mu ID-kaardi mulle tagasi ja teatas, et selle lipaka alusel küll klubisse sisse ei pääse. Mu hämming oli üüratu... Mul on ametlik ID-kaart, mis on võrdväärne passiga, ma saan selle pisikese magnetkaardi abil ületada riikidevahelise piiri ning tulla 3 kuuks Soome õppima, aga see kaardike pole piisav, et pääseda Helsingi linna ühte madalaimasse klubisse?!?!?!?

Püüdsin onklile seletada, et mu pass on Eestis, sest ma ei vaja seda. Tema teatas mulle, et ma hoian järjekorda kinni ja käskis lahkuda. No jah, saare naise hing on visa! Kutsusin meie rahvusvahelise koordinaatori ja tema andis siis endat parima, et mind sisse saada, seletades, et see on EESTI ID-kaart. Kahju turvamehest, kes nii imetillukese silmaringiga on ja nii kalk, et endale häbi teeb. Kui ID-kaart oli juba poolte klubi töötajate käes käinud ja Kati (koordinaator) ning veel üks soome neiu olid turvade poolt p....sse saadetud, lasti mind lõpuks siiski sisse, kuid ähvardati veel politseiga igaks juhuks... Polnud just ilus algus... Kui VIP-nimkirjas mu nime taha linnuke märgiti, siis tädike küsis, aga sa oled ju varem siin käinud, kuidas sa siis sisse said--- hallooooo, sama magnetitükikesega!!!

Aga edasi oli pidu õnneks tore. Tutvusin taas paljude uute inimestega. Kahe nädalaga oli päris palju uusi nägusid lisandunud. Tantsisime Timothee, Burhan´i, Backo´ga. Timothee on eriline rõõmsameelne prantsuse diskopepu, ta aina tantsiks:P Ja lisaks tänu temale ma vist üldse sellesse rahvusvahlisse perre sisse olen elanud. Jaaaa, maailm on tilluke. Vetsus kohtusin soome võimlejate Noora ja Meritiga, kellega juba aastaid läbi käinud oleme ja kes minu juures Saaremaal ööbinud on.

Hiljem vahetasime klubi ja jooksime pakast trotsides Onnelasse. See polnud küll pikk maa, aga õues oli niiiiiiiiiiiii külm, et mu pepu jäätus ära! See oli tõesti juba hoopis teise maiguga peopanemise koht. Palju rahvast, erineva muusikaga saalid. Taas tants ja trall. Kell 1.10 jooksis terve Kontula kogukond ööbussile, kus edasi lauldi ja fotosessioone peeti. Vahva oli. Küsisin koju jõudes, mis Katerina ja Eftichia peost arvasid. Nad olid pisut pettunud. Ja nüüd siis Kreeka ja Eesti erinevused:

1.Kreekas minnakse klubisse juba 8 ajal, nauditakse drinke, suheldakse
2.Flirtimine käib silmade ja jutu abil, keegi ei tule sind lihtsalt käperdama
3. Kreekas ei ole inimesed klubis nii purjus, et nad ei suudaks rääkida—see oli tüdrukute meelest kõike jubedam!!!
4. 28 aastased mehed on siin liiga lapsikud

Püüdsin neile seletada, miks meil kõik teisiti on, aga tegelt ei ole sellel seletust, kui keegi sind lihtsalt ahistama hakkab. Mina jäin ka eile esmalt mingite limalakkus sõjaväenolkide huviorbiiti, nad muudkui jälitasid mind püüdes mu tähelepanu saada ning Onnelas, enne ära minekut piirasid mingid 6 kutti mind ümber, ega lasknud enam oma piiramisrõngast välja. Õnneks Timothee ja Jarkko päästsid mind sealt välja.

Vahejuhutmisi ikka oli, kuid peoga jäin siiski rahule ja eesti keele õpetamine teistele, kes täpitähti hääldada ei oska, treenib paremini kõhulihaseid kui Butterflyabs :) Pildil: mina, Katerina (kreeklane), Burhan (türklane, kuid elab Belgias) ja Eftichia (kreeklane)

Aga olgem positiivsed!

„Kui probleemi on võimalik sõnastada, on seda võimalik ka lahendada.” (E.H. Land)

K

Aeg lendab linnutiivul!!!---- Olen Soomemaa pakasega tutvust sobitanud juba 3 nädalat ja ta üritab ikka veel endast märku anda. Täna hommikul vahetasin viimasel minutil tavapüksid talvepükste vastu, sest 19 kraadine pakane on ikka krõbe küll!

Eile ma ei kirjutanud siia ridagi, sest ma olin pahur, õnnetu ja kaklesin inhottava päänsärky-ga. JUBE! See vasardamine mu peas algas 12 paiku praktikal. Algul olin vapper ja kannatasin hambad ristis. Koju jõudes võtsin ruttu valuvaigistit, laadisin taskud komme täis ja suundusin metsarajale jalutama. Värske õhk on üks parimaid abimehi selliste olukordades. Lihtsalt ekslesin mööda metsateid, nii kaunis päikeseloojang terendas taamal ja mina muudkui kõmpisin kuni avastasin end keset metsi totaalses üksinduses. UPS, siis hakkas pisike kartuseuss nahavahele ronima, sest pimeda ajani ei olnud enam kaua jäänud. Algul mõtlesin tagasi minna juba tuldud rada pidid, aga naiselik uudishimu tahtis ikka ja jälle tead saada, mis on järgmise künkakese või metsatuka taga. Kui minust siis järsku üks kepikõnnitaja hoogsal sammul möödus, võtsin end tema sleppi, kiirendasin sammu ja püüdsin turvalisuse huvides ta kannul püsida. Jõudsime mingite majadeni ja minu loogika ütles, et ma ei tohiks ühikast kaugel olla vasakule hoides. Paraku aga pööras tädike paremale ja mina olin taas rusuvas üksinduses. Võtsin siin oma julguseraaskukese kokku ning lihtaslt marssisin edasi lootes mõnda tuttavat kohta leida---aga mida polnud seda polnud. Loodus oli lummavalt ilus, kuid totaalselt võõras, suured ronimisradadega kivirahnud ahvatlesid mind, kuid kaine mõistus käskis kodu enne pimedat üles leida. Lõpuks leidsinki siiski sildi:”METRO 1.2 km” Olin hämmingus!!! Enda teada pidin kodu lähedal olema- aga eriti vist mitte:S Küsisn siis ühelt mööduvalt tädilt, et milline metroojaam sinna poole jääb. Ta hakkas naerma ja ütles Kontula. Ehk siis mina olin oma peavalu „lummuses” jalutanud ligi 4 km ringi ja kodust ikka veel 2.4 km kaugusel.

Jap, seekord läks orienteerumine õnneks ja tagasi koju jõudes vajusin peale teise peavalutableti võtmist lihtsalt voodisse. Issi tütrena mul aga päeval magamine ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures ja kui pea valutab siis ikka täiega... Nii ma siis külmetasin oma kahe teki all, varbaid enam ei tundnud, nina läks tuuleiilidest kinni, peas keegi vasardas ja sõba silmale ei saanud. Peale 2 tundi silmad kinni lihtsalt voodis lebamist tõusin üles ja hakkasin asjalikuks õppides ja trükkides. Viimast tehes olin juba ülilähedal kinnaste kasutamisele, sest mu näpud olid jääpurikad. Meil vahetati siin ühikas mingid ventilatsioonifiltrid ära ja nüüd tuleb neist puhuritest kogu külm õhk läbi:( PRR, lõpuks kasutasin kreeka plikadega sama taktikat, eirasin ohutusnõudeid ja tõmbasin masinale kilekoti pähe...

See oli siis plaanitust pikem isikliku elu kirjeldus. Praksis on mul homme viimane päev. Täna ja eile pidime meie Sikuga andma basseinitunde. Muidu on see suht käkitegu, aga soome keel tegi meie meele pisut mõruks. Õnneks on siin inimesed suht tolerantsed ja heatahtlikud, naeratasid vaid meie keeleprohmakate peale ja jumpasid hoolega edasi. Peale mõlemat tundi saime nii palju kiita, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks see minu ninast küll sisse sadanud...:) Tuju läks heaks. Tädid kiitsid, et me uusi harjutusi tegime ning ise kaasa võimlesime, paberite pealt ei spikerdanud, rõõmsatujulised olime ja harjutusi igast suunast näitasime. Eile tuli üks tädi lausa küsima, kas ma olen varem ka treeneritööga tegelenud. No eks ma natuke olen jah ja Katre kui sina seda siin loed, siis AITÄÄH SULLE, et mu sinna Miina Härma peeglisaali õpetajate ette vedasid!!!
Nüüd peale nii paljusid postitiivseid kommentaare mõtlen ikka tõsiselt, et peaks endale treeneripaberid ikka ära tegema. Kuid kes see tark küll on, kes ütleks millises valdkonnas!??!?!?!

Hetkel aga lõpetan, et end taaskordsele Erasmuse peole club „Fever´isse” sättida. Lähen koos Eftichia ja Katerinaga ja loodan, et meil saab vahva olema.

„Head mõtted on pool tervist!” (jugoslaavia rahvatarkus)

Mõelgem siis vaid häid mõtteid:)

Luusi

Vastlapäev on soome keeles LASKIAINEN. Soomlased käivad samuti kelgutamas, pikka liugu sooritamas ja söövad vastlakukleid. Meiegi saime koolis lõunat süües maiustada ülimaitsva kuklikese ja kakaoga.

Peale kooli tahtsin mina ka kelgumäel oma lapselikku meelt testida. Õnneks olid Katerina ja Eftichia nõus minuga koos tulema. Nemad nägid täna sellist asja elus esimest korda, kuid nad olid tublid!!!

Otsisime väikese mäekese, paraku olid seal ka puudest takistused. Mina olin eelnevalt padjast ja kilekottidest kelgukese meisterdanud, mille üle K & E ikka veel imestavad...

Tulime kõik korda mööda mäest alla. Mina olin muidugi pikimate liugude omanik ja kilkasin mitme eest. FUN; FUN; FUN!!! Jap ja mu lapselikkus pole õnneks veel mitte kuhugi kadunud:)
Peale kelgutamist, pool külmunult tuppa tagasi jõudes, tegin mina hernesuppi ja teed. Sõime, jõime koos. K & E küll supist eriti ei pidanud, kuid eks need rahvuslikud road ongi ju sellised... kõigile ei maitse!
Ja siis said K & E kõhulihasied naeruteraapiaga treenida. Nimelt nad püüdsid mulle kreeka keelt õpetada ja võtsid selle videosse ka. Ma enam üldse ei imesta, miks Eestis on kõnekäänd, et „Kas sa räägid kreeka keelt!!?!??!” . Mul oli keel sõlmes, sõnad suus sassis ning suu krampis. Pärast koos videot vaadates lagistasime vaid naerda. Ma püüdsin neile ka parimaid eesti keelseid sõnu õpetada, nagu näiteks „head ööd”, „põõsas”, „köök”, „aitäh”. Neile on need täpitähed täiesti uus ooper. Nad lihtsalt ei oska neid öelda. Nad ei saa suudki õigesse asendisse... NALJAKAS OLI:) (viimasel pildid mina, K & E)

ÕPPIGE KREEKA KEELT!
Kata

Kas teate, et päike tõuseb siin juba pisut enne kaheksat hommikul?!?!?! Mulle see meeldib, palju kergem on end teki alt uuele päevale näidata... Ja koolist tulles saab ka veel killukest päevavalgust nautida. Ootan juba kevadet-päriselt! Päikselised päevad, nagu täna, on minu energia allikaiks.
Aune (meie vastutav õppejõud) oli tänaseks Taanist tagasi jõudnud, haiguse seljatanud ja taaskordselt rõõmsameelne ja jutuhoos. Leppisime pikema kokkusaamise kolmapäevaks, et edasisi praksiplaane arutada...

Lõõgastustunnis tegime täna üksteisele pallimassaazi. Oi kui mõnna oli!!! Selleks heitis üks end matile ja teise käsutuses olid erinevas suuruses pallid alustades suurtest teraapiapallidest ning lõpetatdes pisikeste stressipallikestega. Siku ütles peale oma korda, et tema lihased tänavad mindJ Jesss!!! Aga jah, see oli tõesti mõnna lõõgastusviis.

Õhtul olen nüüd 3 masinat pesu pesnud ja üsna pea ootab mind sokolaadikook... Selleks pean siiski kõrval majja lippama.
Kateriinale ja Eftichiale peaks täna üks Kreeka poiss külla tulema, Georgeo, ma sain temaga laupäeval tuttavaks ja sokutasin nad kokku... tubli tüdruk Kata!!!
Niisiis, veel kiired õppimisminutid ning teenitud autasu ootabJ

Päike on vahva!
Kata

Ma ootan ikkagi kirju vastu ja palun vabandust, et seekord piltidega asja huvitavamaks teha ei saanud. Lehekülg lihtsalt ei luba mul pilte üles laadida. Panen pildid veidi hiljem K-arvutisalongi kodulehele.... PAI

Kas teate, et Kata pole kohe mitu päeva kirjutanud. Noup, ma pole laisk, lihtsalt kõike muud oli vahepeal vaja teha. Hetkel pugin ma kahe suu poolega hammaste külge kleepuvaid lagritsaid, joon mõnnat piparmünditeed ning võtan aja maha, et kirjutada. Ja olgu ette hoiatatud, et seekord siis üsna pikaltJ

Neljapäev möödus nagu ikka praktika tähe alla, ainult et päev kestis kella 19.00-ni. Pidime peale tavapraktikat osalema veel Futuuri klubi üritusel. See on tund, kuhu kogunevad puudega lapsed. Esmalt tunnikeseks kuni 11 aastased ja hiljem vanemad kui 12a. Muidugi arvasid soome füsiod, et me oleme selliseid lapsi palju näinud ja lülitasid meid tööle. Teate kui kurb vaatepilt see oli???? Meie Sikuga pidime hoolitsema plikatirtsu eest, kes ei räägi sõnagi, ei mõista meie öeldut ja ei tohi vaatamata oma halvale tasakaalule kukkuda, sest sellel oleksid katastroofsed tagajärjed... Tõsti, oleks tahtnud kuhugi peitu pugeda-sügavale, kauaks. Nii kahju ja hale oli... Aga me mängisime nendega koos mänge ja püüdsime naeratada/neid naerma panna. Nad naudivad oma koosolemist ja võimalust adapteeruda. Kuna me tunni algul pidime end kõik tutvustama üksteisele, siis tunni lõpus tuli üks pisike ratastoolis asjalik piiga meie juurde ja küsis, millised on vahetusüliõpilased... Ma ei osanud talle ei musta ega valget öelda. Millised ON vahetusüliõpilased? ? ?
Suuremate lastega oli pisut kergem. Nemad on juba ise õppinud endaga hakkama saama. Lennutasime lendavat taldrikud (see oli küll pehme variant) ja mängisime taas erinevaid mänge. Koju jõudes olin vässu ja veidi rusutud meeleolus... Arvan, et mõistate isegi!

Reedel kogesime pisut vaheldust tavalisele praksile. Nimelt külastasime ”Kaisla” päevakeskust oma juhedaja ja kahe vahetusüliõpilasega. Külastuse eesmärk oli hinnata ja mõõta selle päevakeskuse vanurite olematut tasakaalu... Bergi tasakaalutest oli mõõtmise aluseks. Kogemus oli küll uut laadi ja hariv, kuid pisut raske oli seal olla. Nimelt meelitati neid vanaonusid teise tuppa testi sooritama veidi nõmedal viisil, ehk siis öeldi, et sa saad olla üksi kahe noore kauni piigaga. Soome tüdrukud said selle peale lausa pahaseks... Abistamist läks vaja rohkem kui küllaga ja lõpuks me ei saanud enam aru, kas nende onuda tasakaal oli tõesti nii hull või nad kasutasid vaid võimalust hoida meist igal võimalikul viisil kinniL Igatahes ÕNNEKS saime me oma päevanormi suht ruttu tehtud ja sealt varvast lastaJ

Reede õhtut ootasin ma lausa pikisilmiJ Päev kulus veel õppimiseks ja iluprotseduurideks ning õhtul seadin oma sammud Katajanokk terminali, et Jonnile ja Kaia-Liisale vastu minna. Muidugi vedas mu orjenteerumismeel mind taas alt ja ma suutsin 2 korda ära eksida. Aga siin piisab vaid kaardi otsimisest kotist kui keegi juba sulle teed juhtama tõttab. VAHVA! Oi –oi milline rõõm oli neid kahte rõõmsat nägu näha!!!!! Ja niiiiiiiiiiii palju kallisid saada. Kristjan tuli ka sadamasse ning siis pakkisime endid kõigile kompsudele lisaks autosse ning alustasime reisi leidmaks Kata ühikat. See polnud nii lihtne. Keegi peale minu pole seal varem käinud ja mina sõidan sinna ju maa all metroogaJ KIH! Otsisime Kata põhjatust kotist kaardid ja püüdsime kuidagi auto nina õigesse suunda seada. Nalja oli nabani, Kristajn tegi kiireid manöövreid ja Kaia oli super hea kaardilugeja. Peale üsna pikki vaidlusi ja teeotsinguid, vales suunas sõitmisi ja lõpututid peale ja mahasõite märkasin äkku Alepa poodi ja siis oli asi kontolli all. Kohale me jõudsime ja Kaia/Kristjan aitasid Kata suured kompsud üles tuppa ka vedada. Ja siis nad läkid ära, läksid otsima sellest tundmatust kohast teed oma pessa.
Meie Jonnuga jäime kahekesi, Jonnu surfas netis, mina püüdsin asju kappidesse mahutada ja jäätunud toitu külmikusse peita. Emme oli mind varustanud üsna korraliku koguse purgisuppide ja jogurtitega, ise olin kotti peitnud riideid ja õppevahendeid. Emme oli muidugi ülepakkimisega ka tegelenud, aga pole hullu midagiJ Olgu mainitud, et viinerikarbi kiskusin momentaalselt lahti ja toppisin kohe 3 vinkut korraga põske. MÄMMMMMMMMMA! Ja kodused kommid... Jonnu ainult naeris mu üle vaadates kuidas ma kahe suu poolega Kasekese komme suust alla ajan. Ma olengi imelik, armas ja imelik!!!
Ja kaissu pugemini oli vääriline tasu kõigi põhjamaa külmade vintsutuste eest. Lobisesime päris kaua, kuni lõpuks Joni suust vaid „mhmh” ja „mhm” kostus. Ta oli niiiiii väsinud ja unemati/kati ei andnud enam asu.

Hommikul põõnasime poole lõunani, uni oli magusam kui mesi. (Paraku aga mul hetkel mett pole, sest ega mul ju ühtegi tuttavat mesinikku peres pole....) Aga see selleks, unustamine on inimikJ
Kui me kõhud punni olime söönud manna pudrust ja pehmest saiast, pakkisime oma asjad, et Erasmuse väljasõidule minna. Nimelt korraldati meile jääkülmas vees ujumise päev. Sõitsime Helsingist välja Vantaasse, Kuusijärvi puhkekeskusse, kus meid ootas mõnus saun ning jääääääääääääkülm järv. Rahvast oli mõnusalt bussitäis, meeleolu ülev ning suhtlusteemasid rohkem kui küll. Enamus vahetusüliõpilasi on siis soojadest maadest ning nendele on juba jää nägemine omaette elamus, mis me siis sellises järves ujumisest räägime. Saun oli meestele ja naistele eraldi. Paraku. MA ei mäletagi enam millal viimati sauna laval mõnuleda sain... Kui ihu ja hing olid soojaks köetud, võtsin kogu julguse kokku, ajasin triksi selga ja leekisin järve poole. Ma enam ei mõelnud ka, hüppasin karsumm vette ja püüdsin ülihelikiirusel tagasi trepini ujuda.... Oiiiiii kui külm, hinge lõi kinni, hambad plõgisesid hullupööra. Soome vanatädid patsutasid mulle õlale, naeratasid ja ütlesid: „It is ok, it is over now, breath!!!” Ma küll proovisin hingata, aga see polnud nii kerge. Mõnus oli, mõnusam kui saunast lumme kargamine. Lumes on nõelravi tunne, külmas vees aga olid nõelad palju leebemad. Varbaid hakkasin muidugi taas tundma alles saunas, seetõttu oli ka varbavahe plätude jalga saamine omaette ooper... Jon oli esimesel korra end kui kala vees tundud, terve suure rigi konna ujunud mõeldes, et miks ta küll külm pole. Kui ta siis järsku avastas, et ta oma varbaid ja sõrmi enam üldse ei tunne, oli temal ka väääga kiire sauna tagasi saamisega. Saunas soojenemine võttis paraku omajagu aega. Nimelt need soojamaa inimesed ei kannata leili ja jooksevad leili viskamise peale koheselt saunast välja, sellega läks ka hea leil ukse taha dusiiruumi peituL Aga no nende elamusi arvasse võttes olime kõik väga tolerantsed. Järves käisin 3 korda, alles kolmandal korral avastasin, et tegelt lähevad mul jalad põhja!!! Oh mind vaprat hiirt küll, ma ju püüdsin kogu hingest külmas vees ujuda, aga ma olin ikka super uhke enda üle!!! Peale sauna ja järveskäike oli hoopis uue inimese tunne. Väsimus oli käega pühitud, eluvaim sees. Ühe grillvorstikese asemel oleksin olnud võimeline neid terve paki kerre keerama, aga grillida ei viitsinud ja rohkem neid vorste polnud ka. Tõesti mõnus oli, rahvas vahetas lõkke ääres vorstikesi pugides ja kuuma siirupit kõrist alla kulistades äsjaseid muljeid kuni oligi aeg tagasi Helsingisse pöörduda.
Bussis võtsid aktiivsemad jutimise oma õlule ja seeläbi said Kontula elanikud valutult kiiresti koju. Jon võeti „vahetusüliõpilasena” omaks ja ega me ei seletanud ka, et ta tegelikult seda pole-KIH!
Õhtul seadsime oma sammud veel Espoose Kristjani sünnipäevapeole. Mina tegin taas bussijuhi ees haledat nägu ja palusin, et ta meid õiges peatuses maha paneks, sest me ise pimedas võõras kohas õiget peatust üles ei leia. Tõesti need bussijuhid on super abivalmid. Õige maja ja korteri leidsime hõlpsalt peomelust tulenevate häälte järgi üles. Rahvast mahutas see ühikas palju ja Kaia-Liisa suutis meile Joniga laua äärde kohad organiseeridaJ On mul alles lahe sõbranna!!! Kristjan pakkus kohe pead ringi käima ajavaid jooke, alustasin valge veiniga. Süüa ja juua oli suurtes kogustes. Ühe poisi küpsetatud soe ja pehme sai sai minu vaieldamutuks lemmikuks ning Kaia/Kristjani pitsa viis lausa keele alla. Springelsi krõpsud, küpsised ja Geisha kommid olid ka vaid minu pärusmaa. MÄMMA! Aga jah, mitut alkohoolset jooki samal peol manustada ei ole õige tegu. Aastaid selle teadmiseks on mul juba küllaga, aga näe ikka unustan selle fakti ära... Ja samas kuidas sa ütled sünnipäevalapsele, et sa temaga sampa klaasi ei kõlista või pitsi ta terviseks ei joo...prrrr...
Rahvaga saime jutusoonele, Kaia täitis ühe mu suure soovi, sebis mulle ühe mustanahalise, kellega koos pilti sain teha ja no Joonasel läheb see sulandumine kohe eriti libedalt. Muidugi veri on ikka paksem ka kui vesi! Lõpuks kolisime peo alla suurde saali, kus tantsu vihtusime ja kooki sõime. Kooki oleks täna tahnud veel saada, aga eile enam rohkem ei mahtunudL Kaia-Liisa ja Kristjan näitsaid meile oma suurepäraseid salsa oskusi ja nad olid lihtsalt niiii mega nunnud seal tantsuplatsil! Õnneks ei ole palju vaja... Kahju ainult, et me Joniga nii vara bussile kiirustama pidime. Kristjan ja ta korterinaabrid lubasid meile küll madratsi organiseerida, et ma ööseks sinna jääda võiksime, aga noh oma voodisse tahaks ikkagi!
Koju jõudsime Joniga normaalselt. Mina püüdsin kõikvõimalike vahenditega Matit eemale peletada ja peatusi lugeda, Jon puhkas kõrval istmel silmi. Õigel aja sain ta siiski äratatud ja bussist maha aetud. Ja kodus tuli uni lepase reebaga, ainult veepudeli mõistsin veel voodi kõrvale panna. Küll ma olen tark plikaJ
Hommikul olin mina unisem kui Jon. Siiski seadsime sammud linna, jalutasime hästi palju. Mulle see meeldis, Jonile mitte eriti. Kinno tahtsime minna, aga kõik filmid hakkasid liiga hilja. Kodus keerasime end veel korraks kerra ja üsna pea oligi aeg sadamasse lipata. Kaia ja Kristajan tulid ka. Sain veel porstu kallisid, siiski mitte piisavas annuses ja tuligi partnerite vahetus teostada- Joni andsin Kaia-Liisale, vastu sain Kristjani, kassatädi muigasJ
Jah, ega see kerge pole. Ilusad ja armsad nädalavahetused mööduvad alati hästi kiiresti!!!

Tulebki taas uus nädal vastu võtta. Vähemalt on tuju hea ja soojus hingesJ
Tubli, kui romaani lõpuni lugeda suutsid! Teen sulle pai!!!

Kata (Kreeka tüdrukud ei oska seda öeldaJ)

Jah, KAUNIST SÕBRAPÄEVA veel kõigile, hoidke oma sõpru ja olge teiste vastu headJ

Meil kooli kohvikus oli täna kohe eriline sõbrapäevameeleolu. Lauad olid saanud südametega kaunistused, roosad/punased küünlad põlesid hurmaval leegid ning kassapidajad olid end üles löönud kandes roosasid pluusikesi ja lipsukesi juustes ning randmel. Armas oli... Teija tegi meist hommikul pilti ja pani selle siis klientide infolaua klaasaknal ülesse, et ikka kõik näeksid , kui ilusad tüdrukud siin füsioteraapiat õppides vaeva näevadJ Pt tõid soome tüdrukutele kommi ja kooki, mida me ühes koos pugisime naeru ning naljade saatel.
Kas te teadsite, et Soomes ei ole ka kellegil kiiret suureks saamisega?!?!?! Arvasin, et need 4 tüdrukut on nooremad kui mina, sest nad on sellised lapsemeelsed ja armsate naljadega, aga täna selgus, et oleme täpselt sama vanad!!! Nii et ma ei pea enam muretsema, et ma suur peaks olema. Ei pea, kui ei taha! Lapsemeelsus ja lapselikkus on armsad. Suur olla ja vaid suurte muremõtteid mõelda jõuan veel rohkem kui küll.

Kaks päeva praktikal on läbi. Päevad on pikad, aga samas tegemist nii väga pole. Meil on piisavalt vaba aega, et lobiseda või raamatukogus materjale uurida. Võimalused on siin tõesti head ja soome füsiodel on laiem tööpõld. Täpselt see, mida mina füsioteraapia töö all silmas pidasin. Nad määravad ise, milliseid ravisid pt saab ja teevad neid ka ise. Seega nad ainult ei võimle, vaid ka masseerivad, teevad elektriravi, spiromeetriat, tasakaaluteste, parafini, parafangot-KÕIKE!!! Neil on vabad käed, vaba voli! Täna saime meie ka spiromeetriat proovida. Minul olid muidugi kõige halvemad tulemused ja selle peale küsis õpetaja , kas ma suitsetan. EIIIIIIIIII!!! (Issi, emme- veidi mõtteainet teile?!?!??!) Teised said kõik tulemused üle 100% , mina alla selleL aga eks hakkan iga õhtu siis hingamisharjutusi tegemaJ Positiivisus on POP!! ---See reklaam ilutseb soome tänavatel.

Täna tegime Siniga (soome füsio üliõpilane) ühele vahvale 30 aastasele jalgpallurile teraapiat. Alustasime parafangost säärtele ning edasi asusime teda masseerima. Olgu mainitud, et ta sääremarjad olid 3x suuremad kui minu kätud. Peale 5 minutit tahtsid mu väiksed sõrmed krampi kiskuda. Sini küsis ta käest, et kas on piisavalt tugev ja siis onu vastas, et võib veel kõvemini teha.—hmmm. Igatahes olin ma peale selle seansi lõppu näost pool lilla ja musklid kasvasid sentimeetri võrraJ

Basseinitunnis tuli üks soome vanaproua peale tundi minu juurde ja küsis kas ma olen naisvõimlemisega tegelenud, sest mul olevad suurepärane rütmitaju. No eks 16 aastat rühmvõimlemist/aeroobikat ja muusikakool ole oma jälje jätnud!!!:) Jah, ega soome vanaonud/tädid kiitusega kadedad ei ole.

Katherina ja Eftichia on sisse elanud. Sain teised oma pabeid ka korda. Imestavad siin merel oleva jää üle. Kuidas need paadid seal siis sõidavad???:) Aga muidu on nad suht vahvad ja hoolivad. Joome õhtuti koos teed ja vahetame muljeid eluolust. Oskan juba kahte kreeka sõnaJ

Unine olen ma küll, päevad on väsitavad. Liiklusummikuis istudes kipuvad silmad vägisi kinni vajuma. Siis tuleb ruttu mingi kirjatöö kotist välja otsida ja end tegevuses hoida.

Tegutsemistahet ja soojust hingeJ
-K-

Vabandust, olen täna nii väss, et ei kirjuta teile suurt midagi. Mainin vaid, et praktikal varustati meid uute mustade kooli T-särkide, praktikapäeviku pidamiseks ruudulise vihiku, ajakava ja peavaluga.

Ostsin endale uued ilusad mummi juuksepulgad ja loodan kogu hingest, et need mind tõeliseks töömesilaseks teevad, sest vastasel juhul ei kujuta ma ette, kuidas seda koduste tööde hunnikut kiiremas korras likvideerida:(

Hetkel poen aga oma kriuksuvasse voodisse uueks päevaks uut energiat koguma!!!

Olge kõik HÄSTI VAPRAD ja ilusat, armast, pehmet, sooja ning mõnusat sõbrapäeva homseks:)

Vässiine Kata

Täna mõned kiired tähelepanekud

1.Päeval peab Kata õues jalutamas käima, sest vastasel juhul ei jää ta õhtul teki alla ronides kohe magama.
2.Võõrast teed ei tasu vastu ööd juua, see võib koffeiini seisaldada, mida Kata on harjunud O L E M A T U S koguses tarbima.
3.Ka esmaspäevased hommikud võivad ilusad olla... Selleks on vaja vaid aknast piiluvaid päikesekiiri ning öösel saabunud üliarmast SMS-i , mis hommikul mobla äratuskella kinni lajatades avastatakse.
4.Soome ühistransport toimib suurepäraselt kui sa seda tipptunnil kasutama ei ole sunnitud!
5.Siinses raamatukogus on palju häid raamatuid, kuid ikkagi mitte neid, mida minul oma bakatöö kirjutamiseks vaja läheb:(
6.Üks mu uus korterikaaslane suitsetab. Palusin tal viisakalt seda väljas teha.
7.STADIAS ei ole värviline paber õppematerjalina defitsiit. Kõrvaloleval pildil on osa suure saali põrandast nendega juba kaetud ja me lisasime neid peale kahvitaukot veelgi. See on muide üks meie koolis suurtest saalidest, aga tema viga on külmusL
8.N A E R T E R A A P I A on üks parimaid võimalusi külmust peletada. Pidime end täna tunni lõpus sellesse suurde ruumi asetama nii, et kõigi pea oli kellegi kõhul, seega moodustus ligi kolmekümnest üliõpilasest ussi moodi põrandal väänlev itsitav kogum. Kui esimene naerma hakkas, siis oli vaikus sunnitud taanduma. Me naersime minuteid jutti, mul olid lõpuks naerupisarad ka silmis. Sikul vedas eriti!!! Tema sai oma kõhule ühe meie kahe poisi peast. Tegelt see ei olnud just eriti kõhul--- KIHHHH!!! (Sry, Siku, ma ei saanud seda mainimata jätta:))
9.Teie prooviga ka seda naeruteraapiat, ma kinnitan , et mõjub!!!
10.Soomes on õhtune taevas lummavalt ilus. Kata lihtsalt pidi fotoka kotist üles otsima:P

Nüüd aga peab Kataluusi uurima/puurima kirjastost koju tassitud telliseid (loe: füsioteraapia piibleid).
Tarkust tuleb taga nõuda!!!

Ma mõtlesin, et ei tüüta teid täna taaskordse pajatusega, aga võta näpust, ootamatusi juhtub.

Kadri tublidus andis endast mäkku juba 9.30 kui veel veidi unesegane Kata öösätsule püksid ja jope peale tõmbas ja esimest korda pesu pesema tõttas. Peale minu oli seal pühapäeva kohta tavatult vara veel üks hingeline... Panin pesu masinasse ja vajutasin kahte nuppu Hetkel tuleb olukorda ära kasutada, sest pesu pesemine on free of charge makseaparaadi rikke tõttu. Uuesti läbi karge õhu tuppa jõudnult pugesin veel loetuks minutiteks tekkide kaitsvasse embusse. Hmm, kui mõnnaJ

Kui ka teine masinatäis pesu pestud, asusin hoolega taas soome keelt õppima, tänased peatükid koosnesid jäähokist ja tööriistadestJ Ja siis helises uksekell. Arvasin teadvat, kes mulle meelehead valmistama tuleb, kui mu sisetunne pettis mind seekord. Ukse taga seisid hoopis kaks kohkunud ja nukrate nägudega rosinsilmet piigat, valge paber näpuvahel... Nad ütlesid vaid, et vabandust, eksisime vist uksega... Mina, taibates, et nendest võivad saada minu uued korterikaaslased piilusin paberit ja vot seal see seisiski, et jah, sama korter toad 1,2. Niisiis teretulemast!!!

Nimedeks on neil piigadel Katerina (kadestamisväärsete lokkidega) ja Eftichia. Vanust 22 aastat, ülikoolis õppimise staasi 3,5 aastat, lõputunnistus taskus Soomes veedetava 3 praktikakuu järgselt. Ja kodumaaks Kreeka.

Neil tüdrukutel paraku ei vedanud. Nende eile lend tühistati ja suunati seejärel läbi Londoni, mistõttu nad saabusid oodatust pisut hiljem. Nende tuutor ei olnud neid vastu võtmas ja seega olid nad all alone võõral maal/võõras kultuuris ja suutsid leida vaid odava jõleda hosteli kus öö veeta. Täna võtsid nad takso ja tulid siia, neil polnud võtmeid ega kotte. Kuna ühe toa uks oli eelnevalt lahti, juhatasin nad sinna, andsin mõned näpunäited. Seejärel suundusid nad linna oma kottide järgi. Teate, mitu kilo tavaari neil lennukis kaasas oli???? 50J ja nad ei maksnud sentigi ülekilode eest, naeratus maksab!!! Vahtisin neid kohvreid vaid suu ammuli. (Emme, olgu sulle mainitud, et neil oli seal 50 kg sees VAID riided ja nende üks kohver oli 4x suurem minu kohvrist). Nad olid väga viisakad ja tänasid mind ette taha, et neid aitan.

Kuna nii ikkagi pole sünnis, et neil oma tuutorit pole, siis helistasin enda tuutorile Tuomole, kes meile koheselt oma abistava käe ulatas ning tunnike hiljem astus meie korteri uksest sinna Neuman, kes siis ametlikult on Katerina ja Eftichia tuutor. Selle poisi nägu oli mulle tuttav, kohtasin teda eelmisel nv peol. Ta on väga uje ja tagasihoidlik, seda märkasid ka minu uued korterikaaslased. Aga vähemalt on neil nüüd võtmed ja loodetavasti saavad nad homme paberid ka kõik korda.

Seega soovin meile vahvat koosolemist!
Olge mõnnad!!!

pilte saad vaadata...

Kata pilte saad vaadata:
http://foto.k-arvutisalong.ee/?valitudgalerii=123398

Täna on laupäev. Kiire arvutus mu matefüssi klassis õpitu põhjal näitab, et olen Soomemaal pesitsenud juba 9 päeva. Hommikul meelitas päike mind ennast imetlema juba 10 ajal, kuid Unemati oli visa, sebis edasi ja mina ei suutnud teda eemale peletada. Seega tõmbasin teki veel tunnikeseks üle pea ja vajusin unemaailma. Mõnusad on need nädalavahetuse mitte kiired hommikud...

Minu õnneks säras päike oma parimaid külgi näidates taevalael ka mõned tunnid hiljem, kui ma end turistituurile seadsin. Tänase päeva eesmärgiks võtsin Helsinki suurimate turismimagentite vallutamise. Kott kokku, linnakaart taskusse, päikseprillid silmade kaitseks ja minekut. Metrooga sõitsin Kaisaniemi, kus mu kaart käes ringiluusimine algaski. Metroost väljudes jäin koheselt liuvälja näol talvemõnusid nautima. Ise ma seekord uiski alla ei pannud, aga ka teiste vaatamine pakkusin rahuldust /rõõmu. Fotokas oli mul pidevalt käepärast ja pildid panen ikka ja jälle k-arvutisalongi lehele üles ka.

Minu linnavallutus algas muidugi koheselt ära eksimisega. Ma ei mõista, kuidas mu orienteerumismeel mind ikka nii tihti alt vedada saab?!?!? Külma eest kinni mässitult kaarti puurimas tuli mulle appi üks abivalmis pensionäridest abielupaar. Küsisid viisakalt, kas nad saavad mind aidata, muidugi said. Küsisin ilusti soome keeles kuidas ma pääseks Senati välajakule ja siis saingi vastuseks, et edasi ja paremale, seda kõike naeratuse saatel. Oligi minu päev taas veel ilusamaks tehtud. Üles ma Senativäljaku koos kauni Toomkirikuga leidsingi. Mitte et ma siin varem poleks käinud, aga ehk 22 aastaselt pakuvad vaatamisväärsused rohkem silmailu kui 6, 9 või 13 aastaselt!!!

Senati väljaku ümbrus on ainulaadne uusklassitsistlik tervik. Domineerivateks on neli C.L. Engeli poolt projekteeritud hoonet: Toomkirik, ülikooli peahoone ja raamatukogu ning Riiginõukogu hoone. Üles otsisin ka Vironkatu, isegi pilti tegin. Edasi seadsin samud mere äärde, kus on saarlasele ikka see kõige õigem koht. Tuul oli muidgi valjem ja külm andis endast pisut valusamalt märku, aga Kata pildistas paate ja kordades suuremaid reisilaevu, päiksekäes veel jäätumata sillerdavat vett ja kajakaid... Muidugi vahepeal tuli mul kotist kreemituub üles otsida ja oma külmast puretud nägu turgutada, aga seejärel võis jalutuskäik endises rütmis jätkuda.

Wanha kaubahalli astudes hakkasid minu süljenäärmed oodatust kiiremini tööle. Oi kui hästi selles 1889 aastal valminud hoones kõik lõhnas. Magusate saiakeste- ja kommilette vaatasin kadestava pilguga, lihalettide juures kiskus käsi rahakoti järgi ja punast kala nähes neelatasin vist kuuldavalt... Mmmmmm!!!
Havis Amanda pronksist purskaev talvel küll ei purska kuid pilti sai selle juures teha, mille turistihakatis Kata muidugi ära kasutas.
Esplanaadi pargist, presidendilossisit, turuväljakust, Uspenski katedraalist ja kõigist muudest teepeale jäänud magnetistest said ka fotomeenutused tehtud.
Kata oli rahul, Kata jalad ei protesteerinud pika jalutuskäigu vastu, seega oli Kata viimaks taas metroos istudes rahul ja rõõmus...

Jah, ilm mängib vingerpussi- hommik on suht leebe ja kui mina koolist pääsen ning linnas tuulata/luurata tahaks puhub ta nii kõvasti ja külmapoisid näpistavadL See pole aus...
Täna on üldse veidi karm päev olnud. Paistab, et ma trumpan Mari üle, sest Unemati on mind päev läbi sebinud, minu tähelepanu võita püüdnud.(Mari hoia ometi oma Matit kammitsais!!!!) Olin juba täitsa kindel, et minust saab tänasest päevast alates metroos/bussis magaja- aga seda ma ju ometi ei taha! Mis siis selle sebimise taga oli, eks ikka eilne pidu. Me käisime ju Sikuga Erasmuse peol „Fever´is”. FUN oli!!! Meie korralikena läksime Helsinki vahel linnakaart käes õiget tänavat otsides ja külma trotsides veidi peale 22.00 kohale, aga selleks ajaks olid klubis vaid üksikud inimesed. Turvamees jättis meile mõlemile kustumatu mulje. Ta tuli meil välisuksele vastu, avas selle ja NAERATASJ , alles peale seda palus meil oma ID kaarte näidata, et vanus ikka kõlblik oleks. OLI! Piletiraha meie käest ei kaseeritud, sest HAMOKI (üliõpilasorganisatsioon) külalistena olime VIP nimekirjas. See sobis, paraku tahtis riidehoiuonu ikkagi meie kukrut kergitada ning jope nagisse paneku eest paluti 2 eurot. On ju röövimine, aga see-eest naeratusega röövimine.
Esmane ülevaade klubist saadud otsisime väikese laua ja sohva kuhu end prantsatasime ja juttu puhuma asusime. Meil oli lõbus, natuke hiljem hakkasid meid lõbustama 2 geipoissi teispool tantsuplatsi. Olgu siinkohal mainitud, et mul ei ole geide vastu midagi, aga nad olid lihtsalt naljakad ja me Sikuga saime ikka paar korralikku naeruteraapiasessiooni!!!
Klubi oli suht tavaline. Päevavalges ma seda näha ei tahaks... aga ööpimeduses käis kah. Tantsuplats oli imetilluke (Diva omast väiksemL) ja selleks et tantsida tuli ronida poole meetri kõrgusele „lavale”. No nii mõnigi prantsatas sealt alla.

Rahvas hakkas saabuma peale 23.30t. Õnneks saabusid peagi ka meile tuttavad näod. Meid haarati vestlusringi, tutvustati uutele nägudele. Meile Sikuga tehti kompimente, küsiti, mis keeles me omavahel nii soravalt räägime??? Nimelt paljud arvavad, et mina olen soomlane, sest mul pidi soomlase nägu olema ja kuna ma suudan Jarkko ja Thomase juttu jälgida ja mõista soome keelsena, siis oli osadel nuputamist küllaga. JA ülla-ülla, mulle tehti isega väga selge ja sorava inglise keele pärast kompliment. Sain taas kõhutäie naerdaJ Can´t belive it!!! Tore oli, mulle meeldis, ainus AGA oli see liiga vara koju tulemise käsk. Nimelt tuleb minu viimane buss Kivikosse 1.16, seega pidin ma 1.00 peo hülgama ja bussile jooksma. Bussis püüdsin teeteadjaid, kes küll pisut joogised olid, ärkvel hoida, et õigel aja „STOP” nuppu vajutada ja bussist maha karata. Mul on siinkohal ettepanek soome ööbusside juhtidele: palun pidage ühikate juures ise buss kinni ja hüüdke üle bussi, et nüüd on kivikolaste või kontulaste kord. Palju kergem oleks, Mati võiks rahus sebida:P

Koju sain ma ilusti, aga selleks ajaks oli kell juba üsna palju. Jäin veel pooleks tunniks tuttavatega lobisema, siis üks kiire pesus käik ja püstijalu voodisse vajumine. Õnneks sain siiski kella äratama pandud, hommikul ärkasin telefon kaisus. Oh mind küll...

Aga ma käisin koolis, Siku on tunnistaja. Saime ühe iseseisva videotöö valmis, sõime ühe imelise lõunasöögi (olgugi, et nende magusate kartulitega ei harju ma ikka veel ära) ja siis 180 viimast koolipäeva minutit mõõtsime koos soome tudengite kõhulihaste jõudlust ja igasugu liigesliikuvusi. Olgu veel mainitud, et mu lihased said hideks 5, vähemalt osake minust oli täna vormisJ Tublid lihased ja tubli Kadri , kes nendega ikka mässata viitsib...

Bussile jõudmiseks jooksin 200 meetri sprinti. Õnneks taipasid seekord autojuhid mind üle tee laste ja naisbussijuht ootas lõõtsutava Kata ilusti ära. Eile passisin koos paljude teistega 2 minutit oodates, et keegi suvatseks meid ülekäigurajale lasta. Aaa ja teate, mis imelik on!?!? Kui suvel soome turistid linnas mulle autoette hüppavad, siis oma kodumaal on nad selles osas väga ettevaatlikud, ootavad rahulikult tee ületamise järgekorda. Ei tea kas ootus massaasist ja odavast õlust võib tõesti nii rängalt mõjuda?!?!? Seda ka, et üks prantsuse poiss küsis minu käest kas ma tulen sellelt maalt kus toodetakse killerjooki „Viru valget”!?!?:) Naeruteraapia...

Ja mulle meeldivad postiljonide kollased siniste kirjadega postikärud. Need on nagu kaanega lapsevankrid, mida nad hoole ja armastusega lükkavad ja mulle meeldib naeratav neegripoiss, kes mulle 4 hommikut järjest metroost väljajooksmise ajal soomekeelset ajalehte pakub. Ma vastan talle endiselt „NO, thank youJ” Ja ta naeratb ikka ja alati!!!

Olen harjunud juba tohutute metrootreppidega millest üles vudides mu reielihased tugevaks ja ilusaks saavad. Jah, need trepid liiguvad, aga et metroojaamast 3 minutiga bussipeatusse saada tuleb väike maraton joosta, teen seda igal hommikul, I´m used to it!

NO kui veel kooli kohta teada tahate, siis osad praksi punktid saame geriaatrilises füsioteraapis selle eest, et me 3 kuud oma vastutava õppejõu Aunega koostööd teha saameJ See oli tänase päeva nali. Olgu veel siinkohal mainitud, et me pole päevagi geriaatrilist ft-t õppinud ja otse loomulikult pole see meie praksikavas...(Selgitus: Aune unustab pidevalt asju ja siis ta tegi ettepaneku dementsuse eest meid osade ECTC-ga rõõmustada)

Lõpetasin trennitegemise, minge teie ka trenni ning olge rõõmsad ja roosadJ
Karukallid!!!!!!!
Kata

Nojah!
Paistab, et Katat kimbutab esimest korda Soomemaal paha tuju. Mina ei saa aru, kust ta tuli ja miks ta ära ei lähe!?!?!? Naeratava näoga olen peeglist vaadates palju ilusam ja armsam! No ma pingutan igatahes, et seda pahatujupoissi eemale endast peletada. Eriti seetõttu, et täna on meil Erasmuse pidu club Feveris ja ma lähen sinna esimest korda. Tahaks pisut tantsida ja lõbutseda, leida uusi tutvusi!

Möödunud päevadel olen ma palju tähelepanekuid teinud. Päevad on möödunud koolis toredaid ja vähemtoredaid õppejõude kuulates, koduseid töid tehes, lumesadu nautides ja kõnniteedel püstijäämist harjutades. Hea, et mul ikka madalad saapad siin on. Mari kallis, sinu moodi tibisaabastega pole siin midagi peale hakata- paraku! Tänavad on tõesti nagu liuväli, millele on vaid mõned killustikukivid, tehes kukkumise vaid valusamaks! Ega -22° suurt paremat loota ei saagiL

Koolis oleme Sikuga enda jaoks avastanud raamatukogu. Raamatuid mida uurida/puurida tahaks on palju. Laenutusaparaat ei tunnista meie koode küll õigeks ja omaks, kuid laenutab raamatud meile ikkagi- FINE!
Kodutöödena vorbime sõnastada eesmärke ja pidada learningdiaryt. Kirjutamist on palju, eriti inglise keelset. Järgmisest nädalast praktikale minnes saame kirjatööd kindlasti veel juurde.
Vahva on aga see, et siin saame praksiriided (püksid, pluusi) asutuste pool, kus me praktikat läbime, vaheldus Eestile, kus tuleb kanda ebamugavat kitlit.

Täna hommikul sain ma kättpidi teretades tuttavaks Helsinki liiklusummikuga. Ohohooo, jäin kooli 20 minutit hiljaks, aga teha polnud mitte kõige vähematki. Kui ikka metroo külma ilmaga sõita ei taha ja buss on pungil rahvast täis, kusjuures bussijuht hüüab rahvale „Taaksepäin!!!” või teatab siseneda soovijatele „Ei enäm!”, siis sa ei saa enam ennast hilinemisest säästa. Tuleb vaid varastada mõned magusad uneminutid ja pool tunnikest varem ühikauksest väljuda. Õnneks olen ma õppinud metroos kooliasju tegema ja küllap varsti saan neid bussis ka teha, kui peatuse järjekord mällu kulub...
Vahva on see, et soomes on palju just issisid lastega jalutamas. Vankritega papasid olen kohanud tunduvalt rohkem kui emmesid. Ja teate kui tähtsa ja õndsa näoga need issid on! See on super vaatepilt!

Ootan endiselt head tuju ja rõõmukilde!
Luusi

tervitused pakasemaalt

Tervitused pakasemaalt!

Mnjah, meil siin Soomes on talv. Külmaposid näitavad oma võimeid igal võimalikul moel. Rõduuksel olevast kraadiklaasis sillerdab julm tõde,- 19°. Prrr. Ja ma meeldin külmapoistele, sest nad püüavad mu tähelepanu võita näpistades mu katmata põski ja ninaotsa, ka kinnastesse peidetud näpud saavad nad kätte. Tänu soojale pusale (Marile ülisuur aitääh), sulejopele, kahele paarile pükstele, ise kootud villastele sokkidele ja soojadele saabastele ei pääse õnneks need krutskeid täis poisid kaugemale. Aga ilus on ka. Täna päike kiirgas kõrgelt ja mõnusalt, aga linnaga tutvumise otsustasime Sikuga ikkagi mõnele pisut soojemale päevale jätta.

Olen nüüd kaks päeva koolis käinud. Vahva on! Meie õpetaja on nii hakkaja ja küsib meie arvamust, annab meile valikuvõimalusi ja kõikvõimalikke näpunäiteid. Tunnid on soome keeles ja nii üllatav kui see ka poleks, saan ma suures osas räägitust aru. Loomulikult meeldib soomlastele rääkida kõnekeelt ja slängi, nagu eestlastelegi ja see teeb minu elu pisut raskemaks, aga ma annan endast parima.

Tänases tunnis tutvusime oma õpetaja tudengitega. STADIAS (minu kooli nimi) on igal kursusel nn kursusejuhendaja, mis minu meelest õigustab end totaalselt. Sul on alati kelle poole pöörduda ja üks üksus ei saa süüd teise kaela ajada ning vastupidi. Kõik toimib, sujub! Tudengid on siin muidugi enamuses teisel ringil, ehk siis varem juba omandanud mingi hariduse, töötanud oma erialal aastaid ja nüüd õpivad uut eriala. Kõik nad tahavad õppida, ei ole siia tulnud vaid paberi pärast! Nad teevad õpetajatega koos teaduslikke töid, kuuluvad uurimisrühmadesse, pühendavad end koolile...

Hmm, aga nüüd pean pajatama pisut põhjamaa inimeste suhtumisest talve. Helsingis on piisavalt inimesi, kes end ikka õue minnes korralikul sisse mässivad, nagu minaJ Aga teist äärmust vaadates, hakkam ma juba vaid mõttest oma leoparditeki all lõdisema. Neil on sall, aga sellel puudub soojendav ja kaela kattev funktsioon, nad ei tõmba pähe mütsi, ka mitte kapuutsi, neile meeldib käia ringi tulipunaste kõrvadega. Nad ei kanna saapaid, sest „siin pole ju nii külm ja lund ka mitte” (täpsustuseks olgu mainitud, et külma on -19° ja lund rohkme kui küll). Ja jopehõlmad, kui nad seda kannavad, on ristseliti avali. Võib-olla on nad tõesti nii karastatud, aga mina eelistaks talvel ikka ilmale vastavaid riideid!!!

Päikesekiiri!!!
Kadri

vol3

Jah, sotsialiseerumine on alanud ja sellega seoses on vähenenud ka üksindustunne. Püüan ikka rõõmukübekesi leida väikestest asjadest ja see aitab.
Korterinaabreid pole mul ikka veel. Hakkan juba harjuma isikliku vannitoa ja WC-ga ja ümberharjumine võib hiljem raskeks muutuda. Vaikne on siin, vaid lennukid vuravad üle katuse. Läheduses olevat lennujaam, selle uurisin välja.
Kivikko, see olevat õigem nimi minu rajoonile, on selline roheline ja armas. Olen kaks päeva järjest jalutamas käinud, luusinud metsas ja kortermajade vahel, proovinud vallutada kivikamakaid, kõndinud võidu kepikõnnitajategaJ Ja see on fun, mulle meeldib jalutada, avastada uusi teid ja kohti. Hetkel tundub, et avastamist jagub pikemaks ajaksJ

Laupäeva hommikusel 2 tunnisel retkel kohtasin jänku- ja oravapoissi. Nad jooksevad meil lausa siin hoovis ringi. Armas! Ja kui linnuke ka oksal lõõritab, siis on minu hinges rahu. Meie majad ongi, nagu ma arvasin, rohkem sellised sotsiaalelamud. Siin on peresid kõikvõimalikest maailma kohtadest lisaks tudengitele. Aga paljud tudengid ei taha siin olla, sest igas kuus kulutad sa sirgelt kolm ööpäeva ühistraspordis istumisele. Ja ühistransport on hetkel minu murelaps. Ma lihtsalt ei saa aru kust midagi läheb ja kummal pool teed ma pean seisma, et liikuda õiges suunas... aga ma õpin ja varsti olen proff;P

Pean tunnistama, et ma olen uhke enda üle. Siiani olen ilusti hakkama saanud, ka keelega. Inglise keelt polegi nii võimatu rääkida, ainus raske asi on end ümber lülitada keelelt keelele, ehk siis eesti-soome-inglise-saksa-vene.... Soomlastega räägingi nii, et osad sõnad on inglise, teised soome keeles. KIVA!!!

Eilsel prantsuse poisi sünnipäevapeol oli vaid üks suur keelte virr-varr. Jah, põhiliselt suhtleme me ju inglise keeles, kuid samalt maalt tulnud tudengid räägivad ikka oma emakeels ka. Mina olen siin üksiküritaja. Ühe Soome poisiga leppisime kokku, et tema räägib minuga soome keelt ja kui ma aru ei saa kohe, siis ta peab teiste sõnadega soome keeles üle seletama. Mina võin esialgu vastata veel inglise keeles, aga pean kasutama siiski võimalikult palju soome sõnu. Jep, see võtab omajagu aega ja on samas naljakas, ma ma tõesti õpin vaid nii soome keelt!!!

Üles olen leidnud sauna, pesupesemise ning –kuivatusruumi, avastanud, et mul on isegi päris oma keldriboks ja peidetud prügikastide asukoha uurisin ka välja! Ennast kiitmast ma ei väsi...

Nüüd aga poen tuttu. Homsest algab siiski koolinädal.
OLGE VAHVADJ

Luusi

Ehk siis kooli:)

Teine päev on olnud samuti suhteliselt sisutihe. Päev algas tavatult vara, öine uni jäi ragiseva voodi ja uue keskkonna tõttu suhteliselt kesiseks, aga üles ma sain ja õigeks ajaks olin valmis ühikast välja astuma.

Eile õhtul olin endale reisiplaneerijaga marsruudi paikka pannud. See reisiplaneerija programm on nagu taeva õnnistus. Ilma selleta ei oskaks ma siit Kivikkost kuhugi minnaL Metroojaama jõudsin ilusti ja kuna siit kõik minevad metroorongid suunduvad vaid kesklinna, siis õige liini peale istumisega õnneks probleeme ei tulnud. Valisin igal pool istekohad, kus ma näeksin peatuste nimesid tablool ning saaksin vajadusel ruttu välja hüpata. Olen nutikas-ennast kiitmast ma ei väsiJ

Metroosõit läks ilusti, ligikaudu18 minutit ja olingi Kamppi keskuses. See on üks suuremaid ehitisi siin Helsingis. Edasi tuli liikuda bussiga, aga ma arvan, et ka kõige parem orienteeruja ei oleks esimesel korral 7 minutiga vajalikku bussipeatust leidnud. Tülitasin möödujaid ja küsisin abi, aga asjatult, see liin oli neile tundmatu. Vahepeal oli juba väga täbar tunne ja meel kiskus vägisi kurvaks, kes tahaks esimesele kohtumisele õppejõududega hilineda??? Leidnud infopunkti juhatati mind siiski õigesse kohta. Ja muide, siin on lood nii, et kui teeviidal nool näitab alla ja iga loogiliselt mõtlev inimene suundukski selle peale trepist alumisele korrusele, siis tegelikult tuleb hoopis otse edasi minna. Selle sain täna selgeks.

Minu õnneks liiguvad siin bussid veidi tihedamalt kui Tartus, seega sain ma siiski bussile. Lausa fantastiline kui abivalmid ja mõistvad siin inimesed on. Keegi ei trügi bussi, mis sest, et siseneda saab vaid esiuksest. Keegi isegi mitte ei lähe tagumistest ustest, olgugi, et need lahti on. Kõigil on sõidupiletid ja keegi ei hakka enne peatust trügima närviliselt väljapääsu juurde.

Õnneks jõudin ma punkt kell 09.01 oma vastutava õppejõu (VÕ) kabinettiJ Oi kui uhke ma enda üle olin, et sellest „totally lost” olukorrast puhta nahaga pääsesin!!!
Meie VÕ Aune on väga sümpaatne vanem naisterahvas. Ta oli kohe hundirinnal valmis meie eest võitlema, kui kuulis et meid Sikuga eraldi elama pandud on ja kui ma kaardilt talle näitasin, kus ma elan. Ta oli sokis... Igatahes tutvustas ta meid oma kolleegidele ja õpilastele, näitas meile STADIA koolimaja. Millised võimalused, millised ruumid?!?!?! Kui ma kaks aastat sellistes tingimustes õppinud oleksin, siis oleks mul palju rohkem närvirakke alles—päriselt. Massaazilauad olid igas klassid, mulaazid, ratastoolid, suur spordisaal, jõusaal, bassein, elektriravi kabinetid jne, ma ainult ahhetasin!

Õnneks saame me vähemalt osakest sellest kogeda, sest meil lubatakse lisaks praktikale osaleda tundides ja me võime kasutada raamatukogu. Ehk siis õppetöö koha pealt mul igav ei hakka. Plaanides panime paika 3 esimest nädalat, edasi arutame järgmisel nädalal. Loodan, et kõik laabub.

Siku läks peale kooli koju, mina tutvusin pisut linnaga. Sõitsin Kamppi keskusse, külastasin poode (hetkel on allahindluste periood, aga ka siis on hinnad meie mõistes liiiga kallid). Tahtsin ka linna jalutama minna, aga kuna vihma hakkas sadama, loobusin sellest ideest. Istusin hoopis metroose ja vurasin Idakeskusse. See on teine suur shopingcenter mu koduteel ja nüüd on see ka suures osas läbi kõnnitudJ Kivikosse jõudes püüdsin vihma trotsides leida lühemat teed ühikani, aga see oli suht läbipääsmatu------ seega jään esialgu juba tuntud tee juurde.

Täna võtsin siin ühikas suurpuhastuse käsile, pesin kappe ja seinu, pühkisin põrandaid, sättisin oma asju kappidesse, tegevust jagus. Nüüd õhtul kuulsin kuskilt muusikat ja otsustasin asju uurima minna. Mis ma siin üksi ikka konutan. 3 korrusel on pidu. Seal elab Eduard (18), kelle jutust ma sain aru, et ta on Filipiinidelt ja samuti vahetusüliõpilane. Ta võttis mind kaasa ja tutvustas oma osadele sõpradele. Seal oli nii meeletult rahvast, et raske oli liikuda: tumerohelised, helerohelised ja kollasedJ (Eduard ise on ka tumerohelineJ) Leenaga lobisesime pikemalt, kõik on nad paraku aga suht noorukesed 16-18. Minu vanust kuuldes jäid neil karbid lahti... aga pidu on täies hoos ja ma vähemalt ei ole enam nii üksi. VOTJ

Ootan kirju ja joonistusi!!!
Üksindust trotsiv Kata

Saabumine

Hei!!!

Ja olengi vahetanud ajutiselt elupaika. Aega kulus terve päev, kuid asja sai ja see on peamine. Hetkel olen veel roosa ja rõõmus ning loodan, et see nii ka jääb.

Kuidas mul see päev siis kulges?
Hommikul tõusin enne kukke ja koitu, pakkisin veel viimased toidumoonad, kontrollisin dokumentide olemasolu ja reis võis alata. Õnneks oli mul väga kallis ja tubli abiline, kes mu kotikoorma reisisadama A- terminali aitas tassida ning mind moraalselt toetas nõu ja jõuga. Chek –in kulges ladusalt ja juba ma seisingi passikontrolli järjekorras, sealt edasi läks raskeks. Kiired kallistused (millest ikka veel küll ei saanud) ja hopsti koormaeeslina passikontrollist läbi. Järgnevat 200 m loen ma oma reisi kohutaivamaks osaks. Minust mööduvad mehed mainisid vaid, et maailmast ei ole tugevad naised veel kuhugi kadudnudJ Jah, tõsi, ma saingi laeva ja palun vabandust kõigi inimeste käest, kes mu kottidega vastu reisi või sääri said. Mul oli vaid üks siht silme ees--- tahan need kotid pakihoidu panna ja edasi vaadata mis saab. Pakihoidu kui sellist minu pettumuseks ei eksisteerinud. Olemas olid vaid pisikesed hoiukapid, kuhu ma suure vaevaga jalaga lükates oma spordikoti ja läpaka sisse mahutasin. Selle eest rööviti mult mitu eurotL Aga vähemalt tundsin end taas inimese, mis peamine- tütarlapsenaJ
Edasi otsisin mugava diivani kuhu end sisse seadsin. Üsna varsti saabusid ka mu reisiklaaslased. 3 tunnine merereis sai veedetud kartidelt maanteid ja tänavaid puurides ja kokku sobitades ning viimaseid muljeid vahetades. Laevast maha sain hõlpsamalt kuna ühe koti sokutasin auto peale.
Helsingisse jõudes kohtusin Katajanokka terminali ees oma tuutoriga, kelleks oli meeldiv varsti isaks saav 28 aastane automehaanikat õppiv Tuomo. Esimesed viisakused vahetatud, pakkis ta minu kompsud oma Volkswagen põrnikasse ja me jäime Siku komando saabumist ootama. Kui kõik vajalikud osapooled kohal olid, siis suundusime linna bürokraatiatuurile.
Tuomo oli end külmetanud ja kuna ta kartis, et homme võib asi hullem olle, siis võtsime kohe esimesel päeval kõik vajalikud kontorid ette. Ehk siis olen ma nüüd Helsingi linna elanik, mul on üliõpilaspilet ja sööklakaart, ühiskondliku traspordi 3 kuu kaart, telefonikaart jne... Väga sisukas päev oli seega. Õnneks ei läinudki selle paberimajandusega üle mõistuse kaua aega. Mu magu oli küll selleks ajaks end juba lõplikkult seedinud, teksad vajusid alla, sest kõhtu enam ei eksisteerinud, jalad saabaste sees olid lumes sumpamisest tüdinud (üllataval kombel on soome kõnniteed palju masendavamas korras kui eesti omad) kuid ma ise olin veel optimistlikJ
Uskumatu, aga paberid saidki korda ja seega oli lõpuks aeg minna oma uusi elukohti vaatama. Esmalt külastasime oma kooli, kuhu me homme hommikul omal käel saama peame ja edasi kulges meie tee Siku ühikasse. See on suhteliselt laheda koha peal, linnale ja koolile lähedal. Aga nali on selles, et Sikul tuleb oma ühikaboksi jagada 4 mehega;) Kaks neist olid ühikas ja nendega saime me tuttavaks, väga meeldiva esmamulje jätsid. Tuomo muidugi mainis neile ka, et vaadake, et te tüdrukutele liiga ei tee ja WC ära koristate, muidu ta tuleb oma pesapallikurikaga... Siku maha pandud, suundusime minu pesa otsingutele. Edasi kirde poole tuli sõita üle 12 km. Asun seega Kontulas, mille maine Tuomo sõnade järgi just eriti kiita pole. Õnneks olevat siiski aastatega asi paremuse poole liikunud. Vahepeal autos sain veel õpetussõnu, et hispaania poistega suheldes tuleb ettevaatlik olla!!!:)
Ja oh ime, ka minu kodu sai lõpuks leitud. Siin ei ole sellist suurt ühikat vaid on 4 korruselised ühe trepikojaga majad. Minu tuba asub teisel korrusel. Kahjuks olen ma siin oma „korteris” hetkel täitsa üksi. Viimased elanikud on välja kolinud 19. detsembril, aga ma väga loodan, et minule lisaks saabub siia ikka veel toredaid üliõpilasi. Tuba on suht tilluke, aga kõik vajalik on olemas- voodi, kapp, riiulid, laud, sahtlid. Isegi 2 tekki leidsin. Korteris on eraldi WC ja vannituba, lisaks kööginurk ja elutoa nurk diivaniga aga ei mingit telekat. Hetkel on siin pisut külm ja kõle, aga kui ma end sisse sean, siis muutub olemine kindlasti hubasemaks. Pabereid uurida/puurida on palju, koristada ka, nii et tänane õhtu on mul sisustatud. Õnneks on siin WIFI, püsiühendust ma oma mõistusega veel käivitada pole suutnud aga proovin veel. Vot nii, hetkel teevad kõik väiksed asjad rõõmu- SMS-id, telefonikõned, kodune mesi ja isegi kiirnuudlid. Püüan sisse elada ja mitte muretseda. Homme kuulen kooli kohta täpsemalt ja siis oskan edasi orienteeruda.

Palju kallisid!!!
Kata