Kolm võimlemis- ja tantuspäeva on seljataga. Trenn, võimlemine, trenn! Väsitav ja ka närve sööv, eriti minu jaoks, kes ma oma rühmvõimlemises ju ainus internatsionaal olen ja seega kogu päeva taani keele keskel olema pean. Viskab ikka üle küll...

Täna oli peaproov ja õpetajad polnud üldse rahul. Ma ka mitte. Kohtadega on nii palju jamasid ja esirea tüdrukud ei saa aru, et kui neil on ruumi, siis tagumisel 15 real ei pruugi ruumi olla:( Mõned piigad ei ilmu üldse välja kuid platsile tahavad esinemisel minna, mis teeb proovitegemise eriti närvesöövaks. Üks „kuubik” ronib alati mu kohel ja üritab põrandal üe minu rullida, kohe tahaks kaks „kaunist” sõna öelda. Ja proovis istub ta alati, sest varvas valutab. RRR. Kadri on vihane!

Kooriproovis tahtsin lausa nutma hakata- nii valjusti ja valesti kui taanlased laulavad, ei oska keegi teine. Seisan poiste kõrval ja nende meelest valjusti tähendab röökimist, viisipidamisest tasub unistada. Ma tunnen nii puudust Kreedost ja õpetajatest, kes oskavad olla ka kriitilised. Kas kõik viisitud peavad ikka koolikoori koosseisu kuuluma??? MA arvan, et homne esinemise saab üsna piinlik olema!