Heips!

Pole mul erilisi põrutavaid uudiseid, sest kaks viimast nädalat on mul magistritöö tegemise tähe all möödunud. Kõik lõunapausid ja õhtupoolikud. Inimesed siin koolis peavad mind juba imelikuks, sest igal õhtul sulgen ennast koos oma arvutiga tuppa... Aga õnneks hakkan mäele saama ja järgmine nädal saan tavaline spordikool laps olla.

Sellesse nädalasse on jäänud ka suured vaidlused ja tüliküsimused kooli meditsiinilise poole pealt. Nimelt võõrustame järgmisel laupäeval ligi 5000 võimlejat. Terve päev on täis võimlemist ja batuudihüppeid, sest koolis on OD-päev, kus esinevad endised õpilased on gruppidega. 30 aastat on seda korraldatud ilma professionaalse meditsiinilse abita kohapeal. Ma olin esimene inimene, kes selle probleemi tõstatas, sest iga massvõimlemisüritus Eestis, kus osalenud olen, on varustatud med punkti ja PROFESSIONAALSE meditsiinilse abiga. Me võõrustame 5000 võimlejat, hüppame kolmekordseid saltosid duubelrotatsiooniga ja nad ei kavatse isega lähimat haiglat sellest teavitada. Kogu medabi koosneb jääkottidest ja kompressioonis, mida teevad meie kooli õpilased, kel mingi esmaabialane väljaõpe on. Oi kui kuri ma olen. Sest kool keeldus ka tasuta vabatahtlikust abist, mida meie kooli tüdruku isa pakkus. Kuidas saab nii kitsarinnaline ja minevikul baseeruv olla???!?!!?! Midagi pole 30 aastat juhtunud, mis me siis meditsiini küljele raha RAISKAMA peame. Just nimelt RAISKAMA oli see sõdna mida nad kasutasid. Kus on prioriteedid?!??!

Head!

Pilte sünnast!

Täna tähistasime Austraalia päeva, mis Austraalias näeks välja lühikestes pükstes ja T-särgis rannas ringi jooksmist ning grillimist. Ollerupi põhjamaistes oludes korraldasime talvise grilli ning julgemad lasid pältudes ja lühikestes pükstes ka siin ringi. Mis peamine, nalja jagus nabani ning koos veedetud aeg on pühapäeval parim! Loopisime bumerangi, käisime seda korduvalt kooli katuselt ära toomas, keetsime kakaod, sõime vorstikesi ja pakkusime toredat vaatepilti Ollerupi elanikele, kes meie kooli pühapäevasele tantsupärastlõunale olid tulnud.
Kõigile meeldis ja see on ju peamine!
Veetke koos aega, lihtsalt ja positiivselt!

Midagi sellist, mida täna kogesin, pole ma varem kogenud! Mu imetore sünnipäev sai ka Taani aja järgi ametlikult läbi ja ausalt selle võib väga kordaläinuks lugeda.
Hommikul lauldi mind üles kahekümne pealise kambaga, toodi kuum kakao voodisse, kingitused ja muidugi taani lipukesed, milleta siin ükski sündmus ei möödu. Hommikusöögil lauldi esmalt Simonile ja seejärel mulle legendaarne sünnalaul, mille tesie salmi ajal toolile püsti tõusma peab ning mille peale ma ladvauppinit meenutasinJ
Kõik olid naeratavad ja heatujulised. Õhtul korraldasin internatsionaalidele mängude õhtu, mille käigus kõhud krampi naersime. Populaarne õhupallimäng, sasipuntramäng, üllatuslikult jäätunud T-särgi mäng, millega tõsiselt nalja sai. Õnneks oli just internatsionaalide õpetaja Cristiane täna õhtuvalves ja muidugi oli ka tema meie kambas mängimas. 20.30 sõime kooli poolt valmistatud rummipallikesi ja kell 21.00 kolisime 5. klassi, kus mind üllatustort ja hulganisti küünalid ootas. Vaatasime ära pea kõik eeslmise semestri pildid ja lobisesime. Ma olen ise nii rahul ja paistab, et kõik teised nautisid tänast päeva samutiJ
Aitäh kõigile ka Eestimaal, kes mind meeles pidasid ja mu päeva veelgi toredamaks muutsid!

Aaa, nagu tellitult sadas meilgi lumi maha:)

Kiirelt ja pideva väsimuse tähe all läheb see aeg. Sel nädalal olin võõrustajaks neljale ameeriklasele, kes meie kooli külastasid. Ülitoredad noored inimesed, kellega palju nalja sai ja keda lasua kurb siit ära saata oli. Neist üks magas minu toas ja kõik nad käisid meie tundides ja kogesid siin pakutavat.
Eile pääsesin nendega ka vaatamisväärsuste ringreisle, sest meie õpetajal polnud midagi selle vastu kui ta auto tagaistmel 4 inimest on. Nagu selgus, siis siin nädalavahetusel poitseinikke polegi...
Käisime tuuritasime Svendborgis ja lähiümbruses, turnisime tuulisel muulil, ronisime mäe otsas asuva kiriku torni, kus selge ilmaga oleks veelgi kaunim vaade olnud. Eile õhtul käisime pea terve kooliga linnas peol. Paraku polnud see baar teadlik, et meid nüüd 100 rohkem on, seega tantsuplats oli paras ellujäämiskursus.

Tunniplaan hakkab selgeks saama. Võimlemist on palju ja see on hea, sest suured festivaid ootavad. Näod küll veel selgeks saama ei hakka. Liiga palju võõraid.
Aga muidu hästi. Õppisin tagurpidi salto ära ja poolpöördega salto tuleb ka juba üsna edukaltJ

Head!

Uue semestri tervitused koos koolifotoga:)

HEI!

Ollerupis rõõmsalt tagasi ja väljakutse suurem kui oleks arvata osanud.
Tuba on seekord suur ja ilus, lausa viie aknaga ning kauni vaatega, idatiiva viimane häärber, mis eelmisel semestril oli kasutusel õpetaja magamistoana. Toanaabreid kaks, Line ja Signe, mõlemad taanlased, aga klapp on siiani hea olnud.
Intronädal on meid kõiki totaalselt ära kurnanud. 10 kuu õpilased on pisut mornid ja hämmingus. Teadsime küll, et meid 244 olema saab, aga et päris nii hullumajaks läheb ei eeldanud keegi. Söögisaal on puupüsti täis, kõik toad ja külalistemaja on kasutusel ning kooli võimalused on viimase võimaluseni mängu pandud.

Intonädalal oleme eelkõige õppinud tundma üksteist ja õpetajaid, saanud ülevaate meid eest ootavatest ainetest ja semestriplaanist, mänginud, võimelnud ja ka grupid on nüüdseks paigas. Au ja kiitus õpetajatele, kes meiega varavalgest hilisõhtuni mässavad ning seejuures veel naeratada suudavad.

Õpetajaid on 10 uut, minul 2 vahvat võimlemistreenrit juures. Esimesed tunnid nendega meeldisid väga, huvitav lähenemine ja mõnus liikumine. Uue õpetajana on meil ka USA-st Alan, kes annab tantsutunde ja tema kogemustepagas on meeletu. Ta ütles kohe esimesel tunnil tantsijatele, et ta on homoseksuaal ja sa tõesti loed selle igast ta liigutusest ja sõnast välja. Veel teatas ta rõõmsalt, et tantsija alkoholi ei joo, sest see teeb paksuks ja tantsia ei OLE PAKS!!! Vot nii. Mul pole temaga veel tundi olnud, kuid eilsel peol oli mul temaga väga huvitav jutuajamine. Ta on vahva, armastab eesti keele kõlaJ Ta on Taanis olnud vaid nädala, seega on ta meie kui internatsionaalide suur liitlane hetkel ja hakkab meiega koos ka keeletunides olema. Kuna sel semestril on kõigil võmlejatel kord nädalas ka tantsutund, siis ootan ta tundi suure põnevusega!

Kurvaks teeb aga fakt, et kõik ongi taani keeles. Vaid meie internatsionaalne õpetaja võtab meid taas kokku ja jagab teateid, et me end liiga kaotsiläinuna ei tunneks. Paraku grupitööd ei edene, sest üks internatsionaal ikka 30 taanlase vastu ei saaL Ükskõik kui väga sa end ka kuuldavaks teha püüad. 10 kuu tudengid aitavad nõu ja jõuga, aga uutega on meil probeeme. Tahame ju ka olla osa koolist ning olgem ausad, meil on juba kogemusi, mis neile kasuks tulevad. Tundides polegi nii hull, sest kehakeel on üldmõistetav ja sealt korjame juba üles meile tuttavaid taanikeelseid sõnu, kuid osad tunnid saavad ikka tõeline piin olema. Võimlemises olen ainus internatsionaal 119 taanlase vastu (muide see semester on võimlemine suurima grupiga, mis vajas lausa neljaks jagamist ning mis määras ka kogu muu tunniplaani). Ka spordiainena valitud võrkpallis olen ainus ja seega saan korraliku keelekooli. Mu ainus lohutus on õpetajad, kes meist tõeliselt hoolivad...

Olgugi, et püüame taanlastega võimalikult palju lävida, hoiame ikkagi pigem omaette, sest meie suhtlusvajadus tahab rahuldamist ja pinged maandamist.

Lumi sulas ära, hetkel on ilus päiksepaisteline ilm.
Olge vahvad!!!