Lucia päev koolis! Laulan ja saan tulikuuma küünlarasva oma kätele:) Otsi mind pildil vasakult treppidelt!

Bändipiigad ja õpetaja Lasse pisipoeg-pildid, mis kuuluvad eelmise sissekande juurde, kuid mida eelminekord mu blogi keeldus vastu võtmast!

Heips!

Uue Horisondi nädal hakkas täna täie hooga peale ja eks paistab kui kaugele üle meie piiride meid minema sunnitakse.

Eile oli tore õhtu- esmalt käisime oma internatsionaalperega inglise/taani keele õpetaja Lassel külas. Jõime glögi ja sõime tranditsioonilise pannkoogipalle. Ma olin privileegitud seisus ja sain õpetaja pisipoega hoida:) Vahva pisike neegripoiss, õpetaja ise on valge nagu luik:)

Hiljem koolis toimusid workshoppide etteasted- käsitöönäitus, nugade ja maalide väljapanek, esinesime oma bändiga (see on nüüd teine bänd) ja bodystorm pakkus väga liigutava etteaste, mis koosnes päriselu lugudest ja mille ajal korra isegi nutuklompi kurgus tundsin. Bändiga oli tore, kuid meie õpetaja jäi haigeks ja seega olime täitsa omapead ja lõpetamata otsadega...

Muidu väga mõnus ja kogu uus nädal tõotab samas rütmis kulgeda.

Nädalavahetus möödus üsna rahulikult. Reedel tegime teist poolt spottimise testist, kus saime naerda nabani ja meie „jänesed” meid lõpuks lausa kartma hakkasid. Nemad teevad erinevaid hüppeid ja saltosid, ning meie ülesanne on kindlustada nende turvaline hüpe ja maandumine. Johana noormees Daniel (Rootsi) ütles, et me katsusime ta tagamikku 13 korral, kuid parim puudutus oli jaapanlasest Akiral Kui meid Maarjaga koos spottima pandi, siis Daniel oli üsna kaame näost, sest isegi kui tema teeb korraliku hüppe, siis meie oma oskamatuses võime selle ära käkkida...

Õhtu veetsime internatsionaalsel pallimänguturniiril, kui meie kaks leadershipi klassi võtsid omavahel mõõtu hokis, kossus ja jalkas. Auhinnaks võitjale sokid ja käepaelad, mis meie motivatsiooni lakke tõstis. Meie tiim töötas tõeslises tuhinas sokkide nimel. Hokis andsime võiudu teisele klassile, sest seal on kaks kanadalasest hokikunni, kuid kossus ja jalks tegime nii puhta töö. Vihje- meie võistkonnas on Hugo ja Mariano!!! Nad on erilised tähed, kui neil oli võimlus skoorida, siis lõid nad palli tüdrukutele ja andsid neile võimaluseJ Ühesõnaga saime meie mitu uut NIKE sokipaari ja teine klass sai siiski ka lohutusena sokid, aga peamine oli mängulust ja säde õpetaja silmis, kui ta teatas et oleme siiani ta parimad internatsionaalid:)

Õhtu veetsime väikse kambaga Svendborgis, kus ma keeldusin õlut joomast ja jõin hoopis jogurdit, mille peale poisid korralikult itsitada said... Laupäeval tegin linnatuuri, et pisut end tuulutada, õhtul jäin kooli. Paljud olid linnas peol, kuid mul ja Maarjal oli valveõpetajaga nii põnev jutuajamine, et jäime bussist maha. Maarja läks 2 tundi hilisema bussiga, ma otsustasin magusa une kasuks.
Täna on korra ja kohuse kohaselt tehtud suurpuhastus ning õhtul tegime kõik koos lauakaunistusi, mis oli nii rahustav ja mõnus!
2 nädalat veel ja me keegi ei tea, mis toimuma hakkab, sest õpetajad on salapärased ja uue tunniplaani kohta infot ei anna... Eks aeg näitab:)

See nädal on nii kiiresti möödunud, et pole mahti olnud kirjutada. Oleme jõulumeeleolus ja ootuses ning seda iga päev üha rohkem. Ma naudin sea rahu ja jõulueelset mõnu. Koolitööd on enam vähem hel pool, vaid harjutamine esinemisteks, neid on üsna palju ees. Teisipäeval viimaseks esinemiseks kurikakava harjutades, sain teada, mida tähendab kartulinina, sest lõin endale veskit sooritades kurikaga korraliku obaduse vastu nina. Oi kui valus, isegi prillide kandmine on hetkel raskendatud tegevus. Teisipäeva õhtul kõpsetasime piparkooke ja jõuluküpsiseid. Tervelt 2 tundi sai neid 30 pealise kambaga küpsetatud. Muidu väga vahva, aga mõned agad:
1. Taanlased keelasid taigent süüa, sest kohe saab salmonelloosi. (sõime ikkaJ)
2. Taignapallid peavad täpselt ühesuurused olema.
3. Küpsetuspaber ei ole küpsetuspaber, kui paki peal on kirjas, et see on küpsetuspaber.
4. JA taanalsed on kõige laisemad piparkoogitegijad. Nad rullivad taigna kokku ja siis lõikavad seda noaga, nii et piparkoogid on koledad ja lapergused! Emil (Roosti poiss) käis kahe erineva piparkoogiga ringi, üks lopergune ja teine kuusepuu kujuga ja seletas kõigile, mis vahe on Taani piparkookidel võrreldes Rootsi, Norra, Soome ja Eesti omadegaJ Meie leidime kiiresti piparkoogivormid ja meisterdasime korralikud piparkoogid ,,usinad internatsionaalid!

Täna (neljapäeval) hävitasime teisipäeval küpsetatud küpsised ära ja tegime samal ajal jõulukaunistusi. Nii armas! Õppisin ise kingipaki „tutti” tegema. Esimene võttis pea tund aega ja vajasin palju õpetaja abi. Teine 40min ja viimane juba 15 min. Ma arenen!
Kõik meisterdasid ja pugisid. Kuna koolis pandi täna ka jõulupuu üle, siis ehtisime selle oma meistriteostega ära ja ka seintele sai igasugu kaunistusi. Paraku tiksus kell halastamatult meie kahjuks ja pidime tänaseks töö poooli jätma.

Tegemist jagub, kuid põnev on ja vahva!!!

Hei-Hops!
5. klassi kasvandikud olid ülimalt nunnud. Väga aktiivsed ja osavõtlikud. Meie inglise keelses tunnis said nad meist aru küll! Tore õpetamiskogemus, mis kevadel korduse saab. Õppisime oma Shrek tiimi tundma ja lapsed lahkusid meie juurest pärastlõunal suure naeratusega näol, neil oli tore päev!!!
Ja õhtul oli eriti meeldiv, et sain õpetaja Bo 6 kuust piigat kantseldada kohe südamest ja ta ei protesteerinud kordagi. Lõpuks pidin ta siiski ära andma, sest ta tahtis mind pintslisse pista, paraku pole ju mul talle süüa pakkuda...
Hmm ja Alisoniga käisime eile basseinis. Tema on see hetkeseisuga ratastoolis ringi liikuja. Plagistas hambaid aga tegi vapralt harjutusi ning oma võimlemissessiooni lõpus oli ta suutelina osalise keharaskusega oma jalgadele toetuma. Ta on tubli. Muide Alisoni ü

llatas mind eile ka väga meeldivalt, tuues mulle 10 roosi ja öeldes aitäh:)

Vot sellised lood...

Ollerupis on mul ka nüüd õpetamiskogemus olemas. Andsime täna tunde Bording school lastele. Nad on vanuses 15-17, ehk meie 9, 10 klass, ainult, et nad õpivad koolis nagu Ollerup, millel on kindel kallak ja kus kõik elavad pead ja jalad koos.
Pean ütlem, et meie tund läks päris hästi, kuid võimlemist need piigad küll varem näinud ei olnud. Tõeslised palligurud, kes ei tea, mis on sirutus ja kelle painduvus on ligilähedane nullile.
Päeva lõpus andsime neile ise etenduse. Tantsijatelt 2 tantsu, võimlejatelt 2 kava, siis performanci etendus ja hüppajate soolod. Päris huvitav oli, kuid üsna palju oli ja untsuminekuid, ju oli tegu närvipingega.

Mitte head uudised. Väike armas Alison hüppas ja maandus täna viimases tunnis nii õnnetult, et väänas väga-väga pahasti välja mõlemad hüppeliigesed. Haiglas said nad oma järjekorda oodata üle 5h. Isegi süles kandmine on talle praegus valus, mis me siis sidumisest või asendimuutustest räägime. Täna öösel kannab Pato teda vajadusel vetsu, kuid homme proovime talle ratastooli saada. See on koolis küll olemas, kuid keegi ei tea, kus on selle luku võti. Meie koolis olnud paraku teavad, kui võimatu selles koolis ratastooliga ringi liikuda on, aga siis saaks ta vähemalt dussi alla või vetsu. Mul on temast nii kahju, ainult 4 nädalat on jäänud ja ta ei saa midagi teda. Ta jääb kõrvale ka järgmise nädala 3 esinemisest ja isegi kõige lihtsamaid hüppeid ei saa ta veel niipea teha.
Tema oli ka see, kes lubas mind aidata spottingu praktiliseks testiks valmistumisel, sest imekombel sain ma teoreetilisest testist läbi.
Meie ujumisõpetaja just ütles, et selles koolis õppimine pole tervise koha pealt kuigi hea teguJ

Muidu on hästi. Olen siiski mures Alisoni pärast, kuid vaatame, mis homne päev toob...
Eile oli meil see-eest ülilahe õhtu. Käisime Alexia sünna puhul bowlingut mängimas, enamus internatsionaale ja siis mõned taanlased. Olin esimeses mängus täitsa osav, sain meister Baktashi järel teise koha. Eelmainitud mees viskas lihtsalt üksteise järel Strike!!!
Osadel läks õhtu veits käest ära. Bussijuht pidas koduteel bussi kinni ja teatas, et kui Sarah korra veel bussis pudelisse pissida üritab, siis ta viskab selle piiga välja. Oh meid pisut hulle. Täna muljetasime terve hommikusöögi ja pool päeva takkaotsa. Eilses workshop bändiproovis mängisime kaks lugu kokku, nii et mõlemad õpetajad jäid väga rahule ja mul jooksid mõnujudinad üle keha!
Ujumises hakkasime treenima vetelpääste testiks, see on parasjagu raske.
Võimlemises on kahe esinemiskava harjutamine. Mulle on veidi võõras, et saime kava just valmis ja nüüd lavale, aga harjutan nii kaua, et julgen ikka minna.
Etsu –Petsu on kõige usinam kirjakirjutaja- aitäh talle!
Aaa, Hugo, meie profivõrkpallur kutsuti ühte Taani parimasse tiimi mängima. Oleme ta üle kõik nii uhked!

Ongi vist kõik tähtsam öeldud...
Ööd!

Heips!
Tulemas on igasugu uudiseid, põrutavaim neist- oleme meistrid ninaluu purustamises:) Aga sellest pisut hiljem.
Eile saime koolimullist välja ning käisime õppereisil Odenses, mis on Taani suuruselt kolmas linn ning mis kannab jalgrattapealinna nime, ning kus on sündinud H. C Andersen. Hommik muidugi hakkas sellega, et väljumise ajaks istus bussis vaid 7 inimest. Argentiina aja järgi on kell 8.00 hoopis 8.23. Tüütu on pidevalt samade inimeste järgi oodata ja nad saabuvad bussi nii süüdimatult...
Muidu oli reis kena. Alustasime Jens Galschiot workshop/kunstigaleriist. Ta on kuulus skulptor, kelle tööd ülemaailmset vastukaja saavad, sest viitavad ühiskonna valupunktidele ning seda salaja üleöö (kellel huvi võib piiluda www.aidoh.dk). Edasi kohustuslikku H. C Andersein muusemisse ning siis lõunapaus. Eriti tore oli uisutamine jäähallis, kuhu meid sõidutati taksodega. Paljudele oli see totaalset uus kogemus, pole nad ju jäädki näinud, rääkimata selle peal liuglemisest. See eest kanadakas Franc tundis end nagu kodus, kui keegi sust vuhinal möödus siis oli see kindlasti just tema. Gregor (Sloveenia), arvas, et edaspidi uisutamine on pisut igavavõitu ja proovis pöörde paelt tagurpidi uisutama hakata, kuid esimesel korral juba nii õnnetult, et nüüd paari päeva pärast ninaopile suundub... Tegelt oli see õnnelik õnnetus, sest esialgselt kardetud uisuga näkku sõitmist ei olnud ja peapõrutus jäi ka diagnoosimata:) Igaljuhul oli kogu jäähalli pealtvaatajate poolne jää verega kaetud, sest seda tuli nina pealt ja ninast. Õpetajatel hakkas kiire- üks läks vetsu verd ohjama ja teine uuris, kas keegi nägi õnnetust. Mõned minutid hiljem kui G uisud jalast saime, suundusid nad haiglasse. G nina nähes polnud mingit kahtlust, et temast järgmine õpetaja Theis saabJ Õnneks on ta ise roosa ja rõõmus, ütleb, et valu ei ole ja magas täna öösel ka nagu beebi. Tänu õpetaja Bo tutvustele, olid nad haiglast peagi tagasi ja ühinesid meiega Lõuna-Taani Ülikooli külastusel. Nägime sealseid sporditeaduskonna tingimusi, need on head, aga koolis olles oli tunne, et elad mutimulllaaugus. Pime, kõle, siseviimistlusse pole sentigi investeeritud. Kõik on hall, vaid viidad on sinised ja tuletõrjekapid punased.
Sealne kammerkoor, mille dirigent oli argentiinakas, tervitas meid väikse kontserdiga, mida ma ei suutnud kuulata, sest üks onu ja tädi seal kooris ei teadnud, mis on koorilaul.
Sõime ühiselt õhtust ja rääkisime endast ning maailmast, ning õhtuks tagasi kooli, kus G uudis levis nagu kulutuli.
Hetkel tulime just lõunasöögilt, mille uudisterubriigis teatati taaskord, et koolis levivad täid ja palun kontrollige ennast. Mind ajab täitsa marru see juba. Alates septembrist muud polegi olnud, kui kord kuus täide teade. Inimesed ei võta ka õppust, et paneme juuksed kinni ja ärme ameleme vahetpidamata üksteise otsas. Nagu lasteaias oleks.
Muidu hästi, võimlemises püüan olla tubli, aga vahel ajab siiani vere keema, minu erinevus teistest.

Hei!
Tudune Kadri püüab siiski pisut kirjutada. Nädalavahetus on olnud sündmusterohke, algas reedese suure ootusega sündmustest Saaremaal ja kui õhtul uudishimu suures osas Skype vahendusel rahuldatud sai, siis tuli oodata siinse kella 23.00 saamist, et uusi uudiseid lehest lugeda ja AK-d vaadata. Nii põnev oli ja muidugi ülirõõmus meelJ

Terve nädalavahetus on aga kooli tähe all möödunud. Nimelt oli meil külalisnädalavahetus ja saime kogeda, mida toob järgmine semester kui meid on kogu aeg 140 asemel 240. Oh seda sumatuhat... Laupäeval toimusid meil erinevad üritused koos külalistega- õppisime tantsima tsaivi ja seda koos tõstete ja pööretega. Sain oma partneriks poisi, kel oli hea rütmitaju ja mõnusalt tugevad käed- üks külalistest. Kui tants tõsteteni läks, siis olin esimesena lae all, pea alaspidi. Nimelt selgus pisut hiljem, et tegu on siinse endise õpilasega, kes õpetajate silmis väga heas nimekirjas on. Igatahes sain pärast mitmelt õpetajalt tagasisidet- oi kui hästi sa tantsisid ja paarilise osas supervalik.
Otseloomulikult on mu õrnake nahk täna kõhult punaseid verevalumeid täis, aga see hoogne tants oli seda tohutult väärt!
Edasi aitasin naturelife õpetajat seinaronimisel. Turvasin ja abistasin ronimishuvilisi. Teises tunnis sain aga oma saltosid harjutada. Koolipidu algas 18.30 internatsionaalide poolse tantsulise avapauguga, kus taas oma Grease tantsisime ja sooja aplausi asaliseks saime. Pidu ise oli ka 50-date ja Grease stiilis, väga hubane ja mõnus. Muidugi tuli kaks saali ka peale pidu ära koristada, sest suur Flemming seisis uksel ja kedagi välja ei lasknudJ
Eile ja täna olen end hästi pika tüdrukuna tundnud, sest mu toanaaber Carmen, on 150 cm ja piiga, kes tal külas oli on vaid 147 cm. Üldiselt on Taanis üldse väga palju lühikesi tüdrukuid...
Täna mängisime peale hommikusööki pallimänge lõunani ja kuna meile pole puhkamiseks aega jäänud, siis vajusid paljud peale lõunat magusasse unne, et end välja magada. Mina kaasa arvata.
Head uut nädalat!

Täna oli pallimängudes nalja nabani. Teadagi, et piigad eestlased selles osavad ei ole, no pole lihtsalt annet antud. Kui ikka sprint ka päkasirutusega tuleb ja sõrmed viimseni sirutatud on, siis pole õpetajal enam midagi lisada.
Igatahes pidid täna Hugo ja Rafa peale soojendust endale võistkonnad valima. Hugo lasi Rafal enne valida, kes muidugi osavate jalgadega liikme sai. Hugo aga teatas särasilmil- Maarja ja teisena Kadri. Kõigil olid suud lahti. Valima peaks ju ikka tugevaid... Hugo aga, tema tahab meid õpetada ja näidata kuidas see mäng käib. Ta on meiega nii hädas aga hoolib meist väga:) Imetlusväärne! Me naerame ennast selle tunnis alati pooleks:)

Midagi vahvat vaatamiseks:
http://www.youtube.com/watch?v=HcgUaGlFddI

Palun vabandust, et nii pikk paus on sisse jäänud. See nädal oli minu jaoks külalistenädal, kuigi tegelikult peaks kõik külalised hoopis järgmine nv saabuma.

Teisipäeval tuli meile Maarjaga külla Ingrid, kes meid siia Taani saatis. Tema rõõmus meel ja sära silmades pani meid ka taas tegutsema. Teisipäeva õhtul käisime kogu kooliga teatris inglise keelset muusikali vaatamas/kuulmas, mille esimese kolme taktiga kananahk ja külmavärinad mõnust mind vallutasid!

Neljapäeval saabusid kodused ja palju- palju eesti komme:) Nüüdseks oleme läbi kolanud Svendborgi, Oolerupi, muinajutulinna Odense ja turisti kohustusliku osa Kopenhaageni. Vanaema oli eriti vapper ja jalutas koju Kadri koostatud programmi läbi, arvan nüüd, et ta kolm nädalat enam kodus jalutama ei lähe.

Mulle oli see nii töö kui puhkus!

Muide, kõik kolm käisid vapralt batuutidel ära ja issi sai isegi saltoga hakkama! Hästi koolitatud:)

Hääd!

Maratonnädal 43 on nüüdseks lõpusirgel. Julgen väita, et see oli meile, internatsionaalidele kõige väljakutseterohkem nädal. Kolmel hommikul oli meie vedada hommikuassamblee, lisaks sisustada kogu laupäev. Eilsel ennelõunal korraldasime 6 workshopi, kus õpetati erinevaid enesekaitsetehnikaid, Germanwheeliga trikitamist, tantsu ja Uus Meremaa Haka-Kapat. Ma sain oma uudishimu rahuldada saksa rattal. Sellega tegutsemine on omamoodi pisut hirmus aga ka tohutult põnev. Tunni lõpuks sain iseseisvalt ringid tehtud:)
Muide reedeses ujumistunnis põgenesin õpetaja eest ära. Meil on praegu asendusõpetaja, kes on umbes 60 aastane. Muidugi väga vahva, aga ei saa aru, et inimestel võivad omad hirmud olla. No nüüd saan juba pea ees vette laskumisega hakkama, aga enne seda ma saltot küll teha ei soovi. Reedel pidime aga enne vette jõudmist ära tegema tagurpidisalto. Ta ei ülnud seda enne kui ma juba hüppelaua tipus seisin. Ma siis teatasin, et ma tõesti ei julge ja äkki ma võin lihtsalt selg ees hüpata, aga ei, ta üritas mind juba saltosse lükata ja see sekund kui ta korraks näo ära pööras, ma põgenesin basseiniäärele. Ta oli veidi kuri ja püüdis mind ikka hüppelauale tagasi saada, aga ma teatasin posti tagant, et Estlandi pole siin praegu:)
Peoks ettevalmistamine nõudis suurt energiakulu. Kuna dekoratsioonigrupi juht kuigi usin ei olnud, siis sain tegeliku juhatamise enda kaela. Kaunistada ja valmis sättida kaks suurt ruumi ja juhtida 20 pealist gruppi ei ole just kergete killast ülesanne. Õnneks saime ilma suuremate viperusteta hakkama ning usun, et kõik jäid peoga rahule. Vähemalt eile öösel kell 3 kuuldud tagasiside oli, et see on siiani olnutest parim pidu. Sõime toite erinevatelt maadelt ning esinemise kahe tantsuga. Poiste tants oli eriline naljanumber-väga armasad ja tublid! Bändiga sai ka taas laval oldud, mõnus tunne.
Muide meie peo teemaks oli „Kanna mida julged” ning originaalseid lahendusi oli meeletult palju. Peaauhinna said Kirsten ja Lise, kes olid vastavalt delfiin ja tema kasvataja. Delfiinist Kirsten liikus ringi ratastega pisikesel laual, ning Lise toitis teda kaladega.
Koristamine läks ka üsna normaalselt. Siiski ei saa me Maaraja aru siinsest võrdõiguslikkusest. Maarja ja meie naisõpetaja Kris tõstsid kaheksi suuri õllekaste samal ajal kui terve poistekamp ja 2 meesõpetajat käed taskus seisavad... Ma sain ka ikka mitu korda poisse paluda, enne kui nad end liigutasid. Suur raudjalgadega laud pratsatas eile öösel Kata jalale, sest tüdruk, kellega seda kandsin lasi lihtsalt oma otsa lahti. Kiiresti külm peale ja täna on valu palju rohkem kannatatav.

Muide päeval sain pisut hoida meie taani keele õpetaja 6 kuust pisipõnni, kel on tumepruunid simad, plikrussis juuksed ja tõmmu jume. Tahtsin õpetajatetoast kääre ja niipea kui sisse astusin, ajas see pisipõnn käed laiali ja nõudis seeläbi süllesaamist. Kui teda taas diivaline panna üritasin, siis vajusid lapse suurnurgad alla nii ma siis pisike sokolaadipoiss süles mööda koolimaja ringi jooksingi:)

Uudiseid, uudiseid, uudiseid...
Enamus meist on koolis tagasi ja õppetöö algas täie hooga. Võimlemises oli veidi raske jooksmise osa, kuid no ujumisest oleme kõik pool kutud. Nimelt pidime valima selleks veerandiks uue spordiala ja ma valisin ujumise. Tund hakkas umbes 20 vettehüppe ja tagasi basseiniääerele ronimisega, millest mul homseks kindlasti põlved purpursinised on.
Pisut jooksu ja jõu mänge ning edasi krooli tehnika õppimine. Iga kord kui ma pea küljele keerasin ja püüdsin hingata, sain korraliku sõõmu vett, sest Hugo ujus mu kõrvalJ
Tehnika osale järgnes jõu osas, kus meid piinati vaid käte abil ujumise ja basseiniäärel kätekõverduste tegemisega ja nii 16 basseini laiust... Igal juhul tundsin end peale basseinitundi üsna põki mehena, kelle musklid punni treenitud on.
Leadershipi tunniks oli nii kutupiilu, et viilisin soojenduse osas täiega. Spottimise, et hüpete turvamise osa oli täna kõigile pisut hirmus. Peale üleeelmise reede ninaluu murdmist, ei taha keegi eriti kedagi spottida. Tänane roundoff+backhandspring spottimine lõppes meie grupi jaoks 3 välja väänatud sõrme, 4 valusa randme, ühe korraliku obadusega näkku ja paari valusa varbaga. Ma seisin tunni lõpuks hästi vaikselt ja liikumatult, et midagi tegema ei peaks, igalt poolt kostus vaid ai ja tooge jääkott:( HIRMUS! Olen juba üsna kindel, et ma seda testi tegema ei lähe.

Õhtusöögil sai POLK´i (politseiakadeemia) paar välibasseini visatud ja hiljem neilt suudlus välja pinnitud.
Nüüd just tulime meie kooli EM- tiimi esinemist vaatamast! Nad on täiesti hulljulged! Proovin video panna sellest, mida nad tegid. Loodan siiski, et neil läheb võistlustel ilusti. Tiim on kokku pandud kolme semestri õpilastest, meie omasid on 3 tüdrukut ja üks poiss.

HÄÄD!

Loe enne eelmist osa (sinine)

ESMASPÄEVA hommikusöögi saime süüa hubaselt küünlavalgel. Emili ema oli tõeliselt vaeva näinud:) Peale tänusõnu ja hüvastijättu võtsime suuna Allborgi. Rongipiletite hinnad on ikka hämmastavalt kallid!
Aalborgis jalutasime mööda vanalinna tänavaid ringi. Tegu on vana tööstuslinnaga ja seda on tõesti igal sammul ka näha. Ronisime kindluse käikudes, sõitsime liftiga Allborgi torni, mille tipus istudes oli tunne, justkui sõidaks praamiga...
Aalborgist pealelõunal suund Arhusele, kus Minni sõbranna rongijaama eest eesti keelt rääkivad reisihinged üles korjas ja ühikasse juhatas- kiiresti ja turvaliselt. Minni andis esmased juhised ja seejärel loovutas oma toa meie käsutusse, ise Triinu juurde minnes. Mida ühikas ikka süüakse- kiirnuudleid ja teedJ Seda tegime meiegi, väga mõnus. Õhtu veetsime tuledes linnas jalutades, jope peale loksunud kakaod sajatades, kommipoes komme valides ja hiljem neid kanali ääres pugides. Mida üks hing veel ihkab?!?!?!
Ühikas värskendav duss ja siis mõnulemine eesti ajakirju lugedes:)

TEISIPÄEVA hommikul taaskordselt kiirnuudlid, asjad kokku ja Arhuse rongijaama, kus kotid aitas pakihoidu panna tore vana onu. Ta teadis täpselt kus Eesti asub ja luges üles mitu ilusat Eesti linna, paraku on ta pisut elu hammasrataste vahele jäänud, prussakad ja muud sitikad, mis ta riietel ja kaelal ringi sebisid, ehmatasid meid üsna ära.
Terve päev Arhusel. Külastasime Bazari turgu- oma blondide juuste ja siniste silmadega olime seal ainueksemplarid. Mustad mehed, palju idamaade nodi ja puuvilju- kultuurisokk missugune.
Gamle By ehk tõlgituna Vana Linn Arhuse linnasüdames on nagu meie vabaõhumuusem, kuhu on kogutud üle 80 vana maja, mille tänavatel keeb keskaja elu-olu, mille pagaripoest saab osta soojasid suhkrukringelid ja sokolaadi/mee südameid, kus kõikides majades saab ringi kolada nagu hing ihkab ja kus aeg peatud ning hing leiab rahu!
Minnile sai seal samas võtmed tagastatud ja ühika lauale jäetud eestimaised maiustused õhustasid teda kibekiiresti ühikasse tõttama.
Arhuselt viis meie tee edasi Badborgi, kus Baktash nagu viis kopikat meid rongijaamast üles korjas, meie kotid enda õlgadele haaras ja meid autoga 100m kaugusel asuvasse koju sõidutas. Peab tunnistama, et olime Maarjaga veidi ärevuses, sest tegu on 10 lapselise afgaani perega ja me ei kujutanud endale täpselt ette, mis meid ootab...
Õnneks ei olnud seal pearätte ja usuhullu peret. Oli vaikne ja kõike hoolega jälgiv isa, ülivahva 17 aastane õde, kes tahab saada arstik või advokaadiks ning aidata afganistaani naisi; 22 aastane õde, kes hoolega inglise keelt purssis; 19 aastane õde, kes kõigi eest hoolitses; 13 aastane õde, kes kartis meid täiega; 24 aastane muhe vend, kes meiega lobises ja meie eest hoolitses.
Esimene õhtu mööduski liitrite viisi teed juues, kultuuritausta uurides ning vene keelt pursside, sest see pere on Venemaal elanud ja on seega vene keeles üsna osavad.
Magamiseks saime Baktashi toas, suure voodi ja roosade voodilinadega.

KOLMAPÄEVAL võtsime suuna Saksamaale Hamburgi. Flensburgist võtsime peale Baktashi vennanaise ja 3 aastase pisipiiga, keda ma hirmsasti nunnutada tahtsin.
Hamburgis jalutasime botaanikaaias, vaatasime pisipiigat mänguväljakul mängimas, käisime Afganistaani poodides, jalutasime tänavatel ja poodides ja sõime õhtust Afganistaani restoranis. Seega olin õhtuks üsna kultuurisokis taaskordselt. Mul ei olnud tunnet, et olen Euroopa- tänavatel oli tohutult musti mehi, pearättides naisi ja muidu pisut hirmsat kontingenti. Ei ühtegi blondi või kartulikarva juuste ja siniste/hallide silmadega inimest. Õudne. Kuhu me nii jõuame. Mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, mis juhtub Eestis, kui hakkame vastu võtma suures koguses immigrante...
Restoranis tõrkus mu parem käsi lusikaga riisi suhu toppimast. Afgaanid söövad lusika ja kahvliga, neist esimene pearemas käes, teine vasakus käes. Isegi kanakoiba pidin nii sööma või siis süüakse näppudega abiks vaid leib.
Kogu tee Hamburgi ja tagasi kuulasime Bollywood kuumemaid tantsuhitte, mida ma niipea enam kuulda ei taha. Lisaks sõitsin elus esimest korda 190km/h kiirusega, mille eest oli valmis Baktashi peale täiest kõrist karjuma. Õnneks sai ta aru, et see mulle tõesti ei meeldi ja aeglustas kiiruse 140 peale. Pidasin talle pika loengu- peab olema ju hullus sõita vihmastes ilmastikuoludes sellise kiirusega!!!
Baktashi juures vaatasime 3 tunnist Bollywoodi filmi, püüdsime Maarjaga naeru tagasi hoida... Film oli küll südamlik aga samas nii veider.
Hilja õhtul tuli inimesi veel juurde, jutustasime Eestist ja püdsime selgeks teha, et me pole osa Venemaast. Vaatasime selle pere pulma- ja kihluspidude videosid ning tegime mõlemad Maarjaga peopessa henna tatoka, mis nüüdeks vaikselt kaduma hakkab.

NELJAPÄEVA hommik kurvastas meid kohutava vihmaga, sellise ilmaga polnud mõtete Kieli sõita. Õnneks saime lõpuks siiski kodust välja ja käisime Flensburgis, mis asub Taani piirist vaid 12 km kaugusel Saksamaal. Poisid shoppasid täiega, ostsid terve uue garderoobi, trotsisime vihma ja jalutasime ikkagi Flensburgi imelistel tänavatel. Väga ilus linn!
Baktash kontrollis ja juhatas meid ikka tohutult. See muutus üsna kurnavaks. Ma ei kujuta ette, mida afgaani naised tunnevad...
Õhtu veetsime Baktash sõprade töö juures saunas ja hiljem pokkerit mängides.

REEDEL jätsime selle perega hüvasti võttes rongiga suuna Odense poole. Oi kui mõnus ja rahulik oli taas ise enda peremees olla. Maarjale oli see veel eriline kergendus!
Pealelõunal jõudsime maalilisse Odensesse, kus veetsime kvaliteetaega vaatamisväärsusi kiigates ja brändipoes ringi piiludes. See linn on H. C Andersoni kodulinn, mistõttu on seal pea kõik muinasjutuonuga seotud.
Õhtuks jõudsime ilusti kooli tagasi , kus meid ootasid ees 8 õpilast ja 3 õpetajat. Täitsa kodune tunne!!!

LAUPÄEV on möödunud rahulikult, vihma kallab nagu oavarrest. Säravam uudis- õhtusöögiks saime jäätist- USKUMATU!

Sellised lood on siin Taanimaal. Loodan, et kui lugemisega hakkama said, siis raatsid mulle mõned read vastu ka kirjutada mu e-mailile: kadri.sar@mail.ee

Head!

Heihopsti!
Tagasi Ollerupis, tuttava lõhna ja helidega koolimajas, oma pisut krigisevas voodis, oma toas:)
Siinkohal vaprat lugemist, sest püüan anda ülevaate oma vaheajareisist.

LAUPÄEVA hommik oli rahutult ootusärev. Nilsi auto oli soojas meie asjadega juba pakitud, kuid Ruat pidime Maarajag kahekesi voodist välja peksma- eelmine õhtu läks tal käest ära. 10.00 olime end aga neljakesi autosse mahutanud ja sõit Arhusele võis alata. Pisuke burgeripeatus McDonalsis oli poistele hädalavajalik. Arhuse rongijaamas juhatas Nils meid rõõmsalt õiges suunas ja sealt edasi võtsime Maarjaga suuna Allborgi. Rongisõit kestis üle paari tunni, kuid tasus ära- loodus on ju imeline: sügisvärvid, helkivad järved, trotsi täis pilved. Allborgist suund Brovsti, kus saime öömaja eesti piiga Kristi juures, kes taanis teeb vabatahtliku tööd noortekeskuses. Sõime korraliku õhtusöögi ja seejärel viisid Kristi ja Jimmy meid põhjarannikule päikeseloojangut vaatama. Päike oli küll juba loojunud, kuid kirjeldamatult ilus oli seal ikkagi, mis aga peamine, kaks põlist saarepiigat said tuule ja liiva käes möllata, kuulata lainete loksumist, joosta randuvate lainete eest ära ja ehitada liivalosse.
Õhtune lobisemine ja siis heade mõtetega uneriiki.

PÜHAPÄEVAL sõitsime Lokkosse bowlingut mängima. Ma sain oma oskusega hiilata, sest teised mängisid üsna esimest korda. Küll mul oli hea meel, et mul supermõnus treener omast käest võtta on:) Mõlemad mängud sain võidetud!
Lokkost korjas meid meie järgmine võõrustaja üles. Emil käib meiega samas koolis ja tema näol vedas meil tõeliselt. Sõitsime terve pärastlõuna mööda Põhja-Taanit ringi ja avastasime võrratuid kohti. Skagen on Taani põhjapoolseim tipp, kus kohtuvad kahe mere vahused lained. Ilus, tuuline, vahune, pisut sompus on peamised märksõnad. Selles turistide meelispaigas saime vaadata põõnavaid hülgeid ja ronida libedatel kividel, joonistada liivale oma nimed ja korjata kive.
Jäätisepeatus Tverstenis, mis jääb oma 5 kuulise jäätisega alatiseks meelde. Nagu 3 aastane lugesin tädile ette, milliseid jäätisekuule oma vahvli sisse tahan, need kaeti veel magusa kreemi ja sokolaaditorbikuga- MMMMämmm! Elamus missugune. Kuna laps Kadri on armastab jäätist ja selle kiiresti söödud saab, siis jäid ka lapse riided puhtaks, mida mu seltsimeeste Maarja ja Emili kohta öelda ei saa. Õhtutundidel külastasime Emili onu kodu, kus peeti sünnipäevapidu ja kus meie tulek näod särama lõi ning inglise keele kanalid avatuks tegi. Õhtust viis meid Emil oma kulul sööma Hjorringu restorani. Väga maitev kõhutäis. Kino pani itsitama ja pisut ka toolil hüppama. Emili koju jõudsime üsna hilja- rääkisime perega juttu, väga tähelepanelik ja hooliv pere, imevahva isa ja emaga. Päevale pani I-täpi kohevil tekkide ja patjadega mõnus voodi, kus Une Mati meid kiiresti vallutas.