Maratonnädal 43 on nüüdseks lõpusirgel. Julgen väita, et see oli meile, internatsionaalidele kõige väljakutseterohkem nädal. Kolmel hommikul oli meie vedada hommikuassamblee, lisaks sisustada kogu laupäev. Eilsel ennelõunal korraldasime 6 workshopi, kus õpetati erinevaid enesekaitsetehnikaid, Germanwheeliga trikitamist, tantsu ja Uus Meremaa Haka-Kapat. Ma sain oma uudishimu rahuldada saksa rattal. Sellega tegutsemine on omamoodi pisut hirmus aga ka tohutult põnev. Tunni lõpuks sain iseseisvalt ringid tehtud:)
Muide reedeses ujumistunnis põgenesin õpetaja eest ära. Meil on praegu asendusõpetaja, kes on umbes 60 aastane. Muidugi väga vahva, aga ei saa aru, et inimestel võivad omad hirmud olla. No nüüd saan juba pea ees vette laskumisega hakkama, aga enne seda ma saltot küll teha ei soovi. Reedel pidime aga enne vette jõudmist ära tegema tagurpidisalto. Ta ei ülnud seda enne kui ma juba hüppelaua tipus seisin. Ma siis teatasin, et ma tõesti ei julge ja äkki ma võin lihtsalt selg ees hüpata, aga ei, ta üritas mind juba saltosse lükata ja see sekund kui ta korraks näo ära pööras, ma põgenesin basseiniäärele. Ta oli veidi kuri ja püüdis mind ikka hüppelauale tagasi saada, aga ma teatasin posti tagant, et Estlandi pole siin praegu:)
Peoks ettevalmistamine nõudis suurt energiakulu. Kuna dekoratsioonigrupi juht kuigi usin ei olnud, siis sain tegeliku juhatamise enda kaela. Kaunistada ja valmis sättida kaks suurt ruumi ja juhtida 20 pealist gruppi ei ole just kergete killast ülesanne. Õnneks saime ilma suuremate viperusteta hakkama ning usun, et kõik jäid peoga rahule. Vähemalt eile öösel kell 3 kuuldud tagasiside oli, et see on siiani olnutest parim pidu. Sõime toite erinevatelt maadelt ning esinemise kahe tantsuga. Poiste tants oli eriline naljanumber-väga armasad ja tublid! Bändiga sai ka taas laval oldud, mõnus tunne.
Muide meie peo teemaks oli „Kanna mida julged” ning originaalseid lahendusi oli meeletult palju. Peaauhinna said Kirsten ja Lise, kes olid vastavalt delfiin ja tema kasvataja. Delfiinist Kirsten liikus ringi ratastega pisikesel laual, ning Lise toitis teda kaladega.
Koristamine läks ka üsna normaalselt. Siiski ei saa me Maaraja aru siinsest võrdõiguslikkusest. Maarja ja meie naisõpetaja Kris tõstsid kaheksi suuri õllekaste samal ajal kui terve poistekamp ja 2 meesõpetajat käed taskus seisavad... Ma sain ka ikka mitu korda poisse paluda, enne kui nad end liigutasid. Suur raudjalgadega laud pratsatas eile öösel Kata jalale, sest tüdruk, kellega seda kandsin lasi lihtsalt oma otsa lahti. Kiiresti külm peale ja täna on valu palju rohkem kannatatav.

Muide päeval sain pisut hoida meie taani keele õpetaja 6 kuust pisipõnni, kel on tumepruunid simad, plikrussis juuksed ja tõmmu jume. Tahtsin õpetajatetoast kääre ja niipea kui sisse astusin, ajas see pisipõnn käed laiali ja nõudis seeläbi süllesaamist. Kui teda taas diivaline panna üritasin, siis vajusid lapse suurnurgad alla nii ma siis pisike sokolaadipoiss süles mööda koolimaja ringi jooksingi:)

Uudiseid, uudiseid, uudiseid...
Enamus meist on koolis tagasi ja õppetöö algas täie hooga. Võimlemises oli veidi raske jooksmise osa, kuid no ujumisest oleme kõik pool kutud. Nimelt pidime valima selleks veerandiks uue spordiala ja ma valisin ujumise. Tund hakkas umbes 20 vettehüppe ja tagasi basseiniääerele ronimisega, millest mul homseks kindlasti põlved purpursinised on.
Pisut jooksu ja jõu mänge ning edasi krooli tehnika õppimine. Iga kord kui ma pea küljele keerasin ja püüdsin hingata, sain korraliku sõõmu vett, sest Hugo ujus mu kõrvalJ
Tehnika osale järgnes jõu osas, kus meid piinati vaid käte abil ujumise ja basseiniäärel kätekõverduste tegemisega ja nii 16 basseini laiust... Igal juhul tundsin end peale basseinitundi üsna põki mehena, kelle musklid punni treenitud on.
Leadershipi tunniks oli nii kutupiilu, et viilisin soojenduse osas täiega. Spottimise, et hüpete turvamise osa oli täna kõigile pisut hirmus. Peale üleeelmise reede ninaluu murdmist, ei taha keegi eriti kedagi spottida. Tänane roundoff+backhandspring spottimine lõppes meie grupi jaoks 3 välja väänatud sõrme, 4 valusa randme, ühe korraliku obadusega näkku ja paari valusa varbaga. Ma seisin tunni lõpuks hästi vaikselt ja liikumatult, et midagi tegema ei peaks, igalt poolt kostus vaid ai ja tooge jääkott:( HIRMUS! Olen juba üsna kindel, et ma seda testi tegema ei lähe.

Õhtusöögil sai POLK´i (politseiakadeemia) paar välibasseini visatud ja hiljem neilt suudlus välja pinnitud.
Nüüd just tulime meie kooli EM- tiimi esinemist vaatamast! Nad on täiesti hulljulged! Proovin video panna sellest, mida nad tegid. Loodan siiski, et neil läheb võistlustel ilusti. Tiim on kokku pandud kolme semestri õpilastest, meie omasid on 3 tüdrukut ja üks poiss.

HÄÄD!

Loe enne eelmist osa (sinine)

ESMASPÄEVA hommikusöögi saime süüa hubaselt küünlavalgel. Emili ema oli tõeliselt vaeva näinud:) Peale tänusõnu ja hüvastijättu võtsime suuna Allborgi. Rongipiletite hinnad on ikka hämmastavalt kallid!
Aalborgis jalutasime mööda vanalinna tänavaid ringi. Tegu on vana tööstuslinnaga ja seda on tõesti igal sammul ka näha. Ronisime kindluse käikudes, sõitsime liftiga Allborgi torni, mille tipus istudes oli tunne, justkui sõidaks praamiga...
Aalborgist pealelõunal suund Arhusele, kus Minni sõbranna rongijaama eest eesti keelt rääkivad reisihinged üles korjas ja ühikasse juhatas- kiiresti ja turvaliselt. Minni andis esmased juhised ja seejärel loovutas oma toa meie käsutusse, ise Triinu juurde minnes. Mida ühikas ikka süüakse- kiirnuudleid ja teedJ Seda tegime meiegi, väga mõnus. Õhtu veetsime tuledes linnas jalutades, jope peale loksunud kakaod sajatades, kommipoes komme valides ja hiljem neid kanali ääres pugides. Mida üks hing veel ihkab?!?!?!
Ühikas värskendav duss ja siis mõnulemine eesti ajakirju lugedes:)

TEISIPÄEVA hommikul taaskordselt kiirnuudlid, asjad kokku ja Arhuse rongijaama, kus kotid aitas pakihoidu panna tore vana onu. Ta teadis täpselt kus Eesti asub ja luges üles mitu ilusat Eesti linna, paraku on ta pisut elu hammasrataste vahele jäänud, prussakad ja muud sitikad, mis ta riietel ja kaelal ringi sebisid, ehmatasid meid üsna ära.
Terve päev Arhusel. Külastasime Bazari turgu- oma blondide juuste ja siniste silmadega olime seal ainueksemplarid. Mustad mehed, palju idamaade nodi ja puuvilju- kultuurisokk missugune.
Gamle By ehk tõlgituna Vana Linn Arhuse linnasüdames on nagu meie vabaõhumuusem, kuhu on kogutud üle 80 vana maja, mille tänavatel keeb keskaja elu-olu, mille pagaripoest saab osta soojasid suhkrukringelid ja sokolaadi/mee südameid, kus kõikides majades saab ringi kolada nagu hing ihkab ja kus aeg peatud ning hing leiab rahu!
Minnile sai seal samas võtmed tagastatud ja ühika lauale jäetud eestimaised maiustused õhustasid teda kibekiiresti ühikasse tõttama.
Arhuselt viis meie tee edasi Badborgi, kus Baktash nagu viis kopikat meid rongijaamast üles korjas, meie kotid enda õlgadele haaras ja meid autoga 100m kaugusel asuvasse koju sõidutas. Peab tunnistama, et olime Maarjaga veidi ärevuses, sest tegu on 10 lapselise afgaani perega ja me ei kujutanud endale täpselt ette, mis meid ootab...
Õnneks ei olnud seal pearätte ja usuhullu peret. Oli vaikne ja kõike hoolega jälgiv isa, ülivahva 17 aastane õde, kes tahab saada arstik või advokaadiks ning aidata afganistaani naisi; 22 aastane õde, kes hoolega inglise keelt purssis; 19 aastane õde, kes kõigi eest hoolitses; 13 aastane õde, kes kartis meid täiega; 24 aastane muhe vend, kes meiega lobises ja meie eest hoolitses.
Esimene õhtu mööduski liitrite viisi teed juues, kultuuritausta uurides ning vene keelt pursside, sest see pere on Venemaal elanud ja on seega vene keeles üsna osavad.
Magamiseks saime Baktashi toas, suure voodi ja roosade voodilinadega.

KOLMAPÄEVAL võtsime suuna Saksamaale Hamburgi. Flensburgist võtsime peale Baktashi vennanaise ja 3 aastase pisipiiga, keda ma hirmsasti nunnutada tahtsin.
Hamburgis jalutasime botaanikaaias, vaatasime pisipiigat mänguväljakul mängimas, käisime Afganistaani poodides, jalutasime tänavatel ja poodides ja sõime õhtust Afganistaani restoranis. Seega olin õhtuks üsna kultuurisokis taaskordselt. Mul ei olnud tunnet, et olen Euroopa- tänavatel oli tohutult musti mehi, pearättides naisi ja muidu pisut hirmsat kontingenti. Ei ühtegi blondi või kartulikarva juuste ja siniste/hallide silmadega inimest. Õudne. Kuhu me nii jõuame. Mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, mis juhtub Eestis, kui hakkame vastu võtma suures koguses immigrante...
Restoranis tõrkus mu parem käsi lusikaga riisi suhu toppimast. Afgaanid söövad lusika ja kahvliga, neist esimene pearemas käes, teine vasakus käes. Isegi kanakoiba pidin nii sööma või siis süüakse näppudega abiks vaid leib.
Kogu tee Hamburgi ja tagasi kuulasime Bollywood kuumemaid tantsuhitte, mida ma niipea enam kuulda ei taha. Lisaks sõitsin elus esimest korda 190km/h kiirusega, mille eest oli valmis Baktashi peale täiest kõrist karjuma. Õnneks sai ta aru, et see mulle tõesti ei meeldi ja aeglustas kiiruse 140 peale. Pidasin talle pika loengu- peab olema ju hullus sõita vihmastes ilmastikuoludes sellise kiirusega!!!
Baktashi juures vaatasime 3 tunnist Bollywoodi filmi, püüdsime Maarjaga naeru tagasi hoida... Film oli küll südamlik aga samas nii veider.
Hilja õhtul tuli inimesi veel juurde, jutustasime Eestist ja püdsime selgeks teha, et me pole osa Venemaast. Vaatasime selle pere pulma- ja kihluspidude videosid ning tegime mõlemad Maarjaga peopessa henna tatoka, mis nüüdeks vaikselt kaduma hakkab.

NELJAPÄEVA hommik kurvastas meid kohutava vihmaga, sellise ilmaga polnud mõtete Kieli sõita. Õnneks saime lõpuks siiski kodust välja ja käisime Flensburgis, mis asub Taani piirist vaid 12 km kaugusel Saksamaal. Poisid shoppasid täiega, ostsid terve uue garderoobi, trotsisime vihma ja jalutasime ikkagi Flensburgi imelistel tänavatel. Väga ilus linn!
Baktash kontrollis ja juhatas meid ikka tohutult. See muutus üsna kurnavaks. Ma ei kujuta ette, mida afgaani naised tunnevad...
Õhtu veetsime Baktash sõprade töö juures saunas ja hiljem pokkerit mängides.

REEDEL jätsime selle perega hüvasti võttes rongiga suuna Odense poole. Oi kui mõnus ja rahulik oli taas ise enda peremees olla. Maarjale oli see veel eriline kergendus!
Pealelõunal jõudsime maalilisse Odensesse, kus veetsime kvaliteetaega vaatamisväärsusi kiigates ja brändipoes ringi piiludes. See linn on H. C Andersoni kodulinn, mistõttu on seal pea kõik muinasjutuonuga seotud.
Õhtuks jõudsime ilusti kooli tagasi , kus meid ootasid ees 8 õpilast ja 3 õpetajat. Täitsa kodune tunne!!!

LAUPÄEV on möödunud rahulikult, vihma kallab nagu oavarrest. Säravam uudis- õhtusöögiks saime jäätist- USKUMATU!

Sellised lood on siin Taanimaal. Loodan, et kui lugemisega hakkama said, siis raatsid mulle mõned read vastu ka kirjutada mu e-mailile: kadri.sar@mail.ee

Head!

Heihopsti!
Tagasi Ollerupis, tuttava lõhna ja helidega koolimajas, oma pisut krigisevas voodis, oma toas:)
Siinkohal vaprat lugemist, sest püüan anda ülevaate oma vaheajareisist.

LAUPÄEVA hommik oli rahutult ootusärev. Nilsi auto oli soojas meie asjadega juba pakitud, kuid Ruat pidime Maarajag kahekesi voodist välja peksma- eelmine õhtu läks tal käest ära. 10.00 olime end aga neljakesi autosse mahutanud ja sõit Arhusele võis alata. Pisuke burgeripeatus McDonalsis oli poistele hädalavajalik. Arhuse rongijaamas juhatas Nils meid rõõmsalt õiges suunas ja sealt edasi võtsime Maarjaga suuna Allborgi. Rongisõit kestis üle paari tunni, kuid tasus ära- loodus on ju imeline: sügisvärvid, helkivad järved, trotsi täis pilved. Allborgist suund Brovsti, kus saime öömaja eesti piiga Kristi juures, kes taanis teeb vabatahtliku tööd noortekeskuses. Sõime korraliku õhtusöögi ja seejärel viisid Kristi ja Jimmy meid põhjarannikule päikeseloojangut vaatama. Päike oli küll juba loojunud, kuid kirjeldamatult ilus oli seal ikkagi, mis aga peamine, kaks põlist saarepiigat said tuule ja liiva käes möllata, kuulata lainete loksumist, joosta randuvate lainete eest ära ja ehitada liivalosse.
Õhtune lobisemine ja siis heade mõtetega uneriiki.

PÜHAPÄEVAL sõitsime Lokkosse bowlingut mängima. Ma sain oma oskusega hiilata, sest teised mängisid üsna esimest korda. Küll mul oli hea meel, et mul supermõnus treener omast käest võtta on:) Mõlemad mängud sain võidetud!
Lokkost korjas meid meie järgmine võõrustaja üles. Emil käib meiega samas koolis ja tema näol vedas meil tõeliselt. Sõitsime terve pärastlõuna mööda Põhja-Taanit ringi ja avastasime võrratuid kohti. Skagen on Taani põhjapoolseim tipp, kus kohtuvad kahe mere vahused lained. Ilus, tuuline, vahune, pisut sompus on peamised märksõnad. Selles turistide meelispaigas saime vaadata põõnavaid hülgeid ja ronida libedatel kividel, joonistada liivale oma nimed ja korjata kive.
Jäätisepeatus Tverstenis, mis jääb oma 5 kuulise jäätisega alatiseks meelde. Nagu 3 aastane lugesin tädile ette, milliseid jäätisekuule oma vahvli sisse tahan, need kaeti veel magusa kreemi ja sokolaaditorbikuga- MMMMämmm! Elamus missugune. Kuna laps Kadri on armastab jäätist ja selle kiiresti söödud saab, siis jäid ka lapse riided puhtaks, mida mu seltsimeeste Maarja ja Emili kohta öelda ei saa. Õhtutundidel külastasime Emili onu kodu, kus peeti sünnipäevapidu ja kus meie tulek näod särama lõi ning inglise keele kanalid avatuks tegi. Õhtust viis meid Emil oma kulul sööma Hjorringu restorani. Väga maitev kõhutäis. Kino pani itsitama ja pisut ka toolil hüppama. Emili koju jõudsime üsna hilja- rääkisime perega juttu, väga tähelepanelik ja hooliv pere, imevahva isa ja emaga. Päevale pani I-täpi kohevil tekkide ja patjadega mõnus voodi, kus Une Mati meid kiiresti vallutas.

Pean alustama tänastest põrutavatest uudistest! Saime hakkama ühe meesõpetaja ninaluu purustamisega!!!! See läheb kindlasti ajaloo ürikutesse. Nimelt oli meie, rütmika ja tantsutüdrukute, kord taas saltosid õppida ja nagu ikka olime kahes grupis- üks grupp proovis benjiga hüppeid ja meie grupp trampa pealt saltodsid ja tagurpidisaltosid. Tunni lõpuni oli jäänud maksimaalselt 3 minutit. Selleks ajaks olid benjitüdrukud paar tükki pisarad hirmust voolama saanud ja osad lihtsalt värisesid köite otsas, meie grupp tegi viimaseid saltosid ja siis see juhtuski. Õpetaja oli „spottimas” (hüpet turvamas/abistamas) ja järsku käis kõva pauk – piiga põlv vastu õpetaja nägu ja verd tuli lahinal. Kõik jooksid, kes WC ust avama, kes jääkotti tooma, kes õpetaja naist kutsuma, kes lihtsalt pead paitama. Õpetaja nina oli suur nagu kartul ja vasakule täitsa keere. Tegelt oli see veel õnnelik õnnetus, sest prillid jäid terveks. Kui need oleks purunenud, siis oleks kindlasti ka klaasi lõikehaav jne. Nüüdseks on meie õpetaja haiglast tagasi, nina taas otse. Aga piigast on kahju. Ta on küll hästi vapper, aga loomulikult viskavad ta üle kõik nalja. Õhtusöögil pidi ta käe tõstma, sest valves olev õpetaja tahtis näha, kes selle tembuga hakkama sai ja karistuseks pidi ta jääma köögitoimkonda. Ma jäin talle appi, mul oli temast niiiiiii kahju.
Päev algas muidu väga toredasti, kuna tegu on veerandi viimase päevaga, kutsus Nature life õpetaja Steffan meid endale külla kakaod jooma. Ta on superinimene ja ta kodu on ülikaunis, tõeline maamaja, nukumaja, heatahtlike loomadega. Kutsu Caisa haukus paar korda, kuid siis sai meiega sõbraks ja liputas heameelest saba. Kirju kiisu mu süles pani oma nurrumootori täiskäigul tööle:) Seega sõime soojasid saiasid koduse ploomi- ja vaarikamoosiga, jõime palju kakaod ja kui kell nõudis tagasi kooli sõitmist, siis me ikka ei tahtnud veel tulla ja sobitasime hoopis hobustega tutvust.
Neljapäevases joogatunnis pidin kõigi ees kätekõverdusi tegema. Ma ei suuda veel tricepsi kätekõversui teha ja siis õpetaja ütles, et ta aitab, aga ma ikka ei suutnud ja siis ma itsitasin kuini tulid pisarad silma.

Homme hommikul kell 10.00 stardime Jylandile. Oleme leidnud öömaja kuni neljapäevani, eks siis vaatab edasi! Loodan, et kõik läheb ilusti!
Eile sain kätte ka emme paki- oh seda RÕÕMU kui palju magusat ja MANNA;) NÄMMMMMAAAA!!!

VAHEAEG:)

Eile ja täna olid koolis spordipäevad, kus võtsime mõõtu teiste Taanis spordikoolidega. Maja oli rahvast täis ja igal pool oli keegi eksinud. Aga korraldamine möödus viperusteta. Paljudes koolides on just pallimängud esikohal nagu meil na võimlemine, seega on üsna raske nende võistelda, kuid poiste võrkpallis olime võidukad ja triatloni panime ka kinni.
Mina ei võistenud, vaid osalesin workshoppidel (hüppamine, rütmika ja ronimine). Viimases olin pigem õpetaja assistent, sest neid, ke sronimist varem proovinud ei ole, on hästi palju ja siis ma olin ju kohe väga osav:)

Meie omadest on nüüd paar taas karkudel, kuid ühel suurel mehemürakal kuskilt mujal koolist läks päris halvasti. Ta väänas oma põlve nii õnnetult, et rebenensid mõlemad põlve külgsidemed, mis tähendab, et ta põlv on täiesti ebastabiilne. Peale seda matsu minestas ta ära ja 8 samasuurt kuju oli vaja et teda platsilt ära toimetada. Ülejäänud päeva veetis ta kanderaamil palliplatsi kõrval. Lõpuks oli nende võistkond käsipallis esikoha vääriline ja autasustamisele toodi ta ka raamiga kohale, see oli armas- apaus oli võimas! Nüüdseks on ta arvatavasti operatsioonil juba ja üsna pikaks ajaks tuleb tal spordiga head aega öelda.

Kogu selle rahvasumma seest õnnetus mul leida ka kaks eesti last- Kadri ja Tõnn, kes õpivad Viborgis. Tore oli taas omasid kohata.

Skandinaavi mehed on ühed kõige ebaviisakamad, keda kohanud olen. Uskumatu, milline suhtumine ja mis olematu kasvatus seal taga peab olema. Igatahes võib siin piiga 7 meetrist redelit tassida, vaatamata sellele, et kõrval on 3 vaba poissi, käes puusas...

Köögitoimkond hakkab läbi saama, koristustoimkond algab arvatavsti neljapäevast. Ei ole vahva!
Tublidust!

Õppisin videode laadimise ära. Mu 10m hüpe:)

Pea nädal on möödas viimasest kirjutamisest. Elu siin Ollerupis on tavarütmis ja seega pole mõtet iga päev kirjutada. Kuid annan nädala tegemistest ülevaate. Esmalt saime uue tunniplaani, mis tähendab, et neljapäeva pealelõunal saame kõik 4 tundi tegeleda ühe loova ainega, selle saime ise valida. Võimalusteks olid käsitöö, noa meisterdamine, akrüülvärvidega mässamine, bänd või näitlemine. Valisin bändi ja nüüd saan iga neljapäev 4 tundi klaverit mängida või laulda. Bändi valis kokku 16 inimest ja meid jagati kaheks grupiks- ühed teevad väga valju muusikat elektriliste pillidega ja teised akustilist. Olen oma internatsionaalbändi poistega koos akustilises grupis. Esimene tund läks veidi aia taha, sest õpetaja ei jõudnud kahe grupi vahet joosta aga järgimsel korral on juba 2 õpetajat ja siis on palju lihtsam.

Reedel oli taas batuuditund. Ohooo. Soojendus oli sama jube kui eelmine kord. Õpetaja püüdis põhiosas meid üle hobuse saltot hüppama panna, peale seitset luhtunud katset, kui ta meie kohutavaid hüppekatseid näinud oli ja meid hobuselt alla kukkumast päästnud oli, andis ta alla ja alustas lihtsamatest asjadest. Isegi need oli meie jaoks liiga palju. Minu salto kohta ütles ta, et ma sukeldunJ Igatahes lõpuks olin esimene kes hakkama sai ja siis pani õpetaja käe valmis, et patsu lüüaJ Peale tundi jäin veel 1,5 tunniks hüppekeskusesse, et tunnis õpitut kinnistada ja veidi uut õppida. Õppimine läks hästi, sain selgeks neli uut saltot. Jakob ja Richard, kes mind õpetasid olid algul küll väga ehmatanud, sest nende meelest ma ujun ja püüan kala rohkem kui hüppan saltosid... Aga pole hullu, küllap harjutamine teeb meistriks. Igatahes on seal õhus olek väga kihvt.
Neljapäeval oli taas kurikate tund, seekord ma enam kõige hullem ei olnud. Kurikad püsisid käes, kuid tehnikas jätan ülimalt soovida.
Novembris on tulemas Ollerup-Cup, kus meie kooli õpilased võistlevad tudengitega teistest koolidest. Seal peavad kõik rütmika tüdrukud võistema ja mind pandi lindi gruppi. Eks paistab, mis saab.
Sel nädala on hästi palju pallimänge olnud, sest tuleva nädala esmaspäeval ja teisipäeval võõrustame üle 600 õpilase teistest koolidest ja võtame nendega mõõtu käsi-, võrk- ja jalgpallis ning triatlonis. Meie võistkonnad on koos ja sel nädalal toimus hästi palju kontrollkohtumisi meie naaberkooliga. Nendest saime igal pool võitu, kuigi mängud olid tasavägised.

Täna proovisin esmakordelt siidironimist. Nagu akrobaadid tsirkuses teevad, laest ripub alla hunnik riiet ja sinu ülesanne on seal ronida ja sii igasugu trikke teha. Diogo ja tema sõber on selles väga osavad ja täna õpetasid nad meid ka. Lendamine oli üsna ok, aga sealt nägu ees alla tulek oli üsna hirmus. Diogo sõber turvas meid ja seega saime kõik hakkama, kuid olen üsna kindel, et meil on homme sellest ronimisest ka sinikad.

Poisid tegelevad kõik juustelõikusega, oi kui palju nalja sellega saab, sest keegi ei taha raha maksta ja seega lõikavad nad juukseid üksteisel või lasevad seda teha tüdrukutel ja tulemust ei oska keegi ette ennustada. Igatahes saaks nendest juustest terve padja täita, mis sel nädalal prügikasti läinud on.

Sai vist kõik! Värviküllast sügist!!!