Nädalavahetus möödus üsna rahulikult. Reedel tegime teist poolt spottimise testist, kus saime naerda nabani ja meie „jänesed” meid lõpuks lausa kartma hakkasid. Nemad teevad erinevaid hüppeid ja saltosid, ning meie ülesanne on kindlustada nende turvaline hüpe ja maandumine. Johana noormees Daniel (Rootsi) ütles, et me katsusime ta tagamikku 13 korral, kuid parim puudutus oli jaapanlasest Akiral Kui meid Maarjaga koos spottima pandi, siis Daniel oli üsna kaame näost, sest isegi kui tema teeb korraliku hüppe, siis meie oma oskamatuses võime selle ära käkkida...

Õhtu veetsime internatsionaalsel pallimänguturniiril, kui meie kaks leadershipi klassi võtsid omavahel mõõtu hokis, kossus ja jalkas. Auhinnaks võitjale sokid ja käepaelad, mis meie motivatsiooni lakke tõstis. Meie tiim töötas tõeslises tuhinas sokkide nimel. Hokis andsime võiudu teisele klassile, sest seal on kaks kanadalasest hokikunni, kuid kossus ja jalks tegime nii puhta töö. Vihje- meie võistkonnas on Hugo ja Mariano!!! Nad on erilised tähed, kui neil oli võimlus skoorida, siis lõid nad palli tüdrukutele ja andsid neile võimaluseJ Ühesõnaga saime meie mitu uut NIKE sokipaari ja teine klass sai siiski ka lohutusena sokid, aga peamine oli mängulust ja säde õpetaja silmis, kui ta teatas et oleme siiani ta parimad internatsionaalid:)

Õhtu veetsime väikse kambaga Svendborgis, kus ma keeldusin õlut joomast ja jõin hoopis jogurdit, mille peale poisid korralikult itsitada said... Laupäeval tegin linnatuuri, et pisut end tuulutada, õhtul jäin kooli. Paljud olid linnas peol, kuid mul ja Maarjal oli valveõpetajaga nii põnev jutuajamine, et jäime bussist maha. Maarja läks 2 tundi hilisema bussiga, ma otsustasin magusa une kasuks.
Täna on korra ja kohuse kohaselt tehtud suurpuhastus ning õhtul tegime kõik koos lauakaunistusi, mis oli nii rahustav ja mõnus!
2 nädalat veel ja me keegi ei tea, mis toimuma hakkab, sest õpetajad on salapärased ja uue tunniplaani kohta infot ei anna... Eks aeg näitab:)

See nädal on nii kiiresti möödunud, et pole mahti olnud kirjutada. Oleme jõulumeeleolus ja ootuses ning seda iga päev üha rohkem. Ma naudin sea rahu ja jõulueelset mõnu. Koolitööd on enam vähem hel pool, vaid harjutamine esinemisteks, neid on üsna palju ees. Teisipäeval viimaseks esinemiseks kurikakava harjutades, sain teada, mida tähendab kartulinina, sest lõin endale veskit sooritades kurikaga korraliku obaduse vastu nina. Oi kui valus, isegi prillide kandmine on hetkel raskendatud tegevus. Teisipäeva õhtul kõpsetasime piparkooke ja jõuluküpsiseid. Tervelt 2 tundi sai neid 30 pealise kambaga küpsetatud. Muidu väga vahva, aga mõned agad:
1. Taanlased keelasid taigent süüa, sest kohe saab salmonelloosi. (sõime ikkaJ)
2. Taignapallid peavad täpselt ühesuurused olema.
3. Küpsetuspaber ei ole küpsetuspaber, kui paki peal on kirjas, et see on küpsetuspaber.
4. JA taanalsed on kõige laisemad piparkoogitegijad. Nad rullivad taigna kokku ja siis lõikavad seda noaga, nii et piparkoogid on koledad ja lapergused! Emil (Roosti poiss) käis kahe erineva piparkoogiga ringi, üks lopergune ja teine kuusepuu kujuga ja seletas kõigile, mis vahe on Taani piparkookidel võrreldes Rootsi, Norra, Soome ja Eesti omadegaJ Meie leidime kiiresti piparkoogivormid ja meisterdasime korralikud piparkoogid ,,usinad internatsionaalid!

Täna (neljapäeval) hävitasime teisipäeval küpsetatud küpsised ära ja tegime samal ajal jõulukaunistusi. Nii armas! Õppisin ise kingipaki „tutti” tegema. Esimene võttis pea tund aega ja vajasin palju õpetaja abi. Teine 40min ja viimane juba 15 min. Ma arenen!
Kõik meisterdasid ja pugisid. Kuna koolis pandi täna ka jõulupuu üle, siis ehtisime selle oma meistriteostega ära ja ka seintele sai igasugu kaunistusi. Paraku tiksus kell halastamatult meie kahjuks ja pidime tänaseks töö poooli jätma.

Tegemist jagub, kuid põnev on ja vahva!!!

Hei-Hops!
5. klassi kasvandikud olid ülimalt nunnud. Väga aktiivsed ja osavõtlikud. Meie inglise keelses tunnis said nad meist aru küll! Tore õpetamiskogemus, mis kevadel korduse saab. Õppisime oma Shrek tiimi tundma ja lapsed lahkusid meie juurest pärastlõunal suure naeratusega näol, neil oli tore päev!!!
Ja õhtul oli eriti meeldiv, et sain õpetaja Bo 6 kuust piigat kantseldada kohe südamest ja ta ei protesteerinud kordagi. Lõpuks pidin ta siiski ära andma, sest ta tahtis mind pintslisse pista, paraku pole ju mul talle süüa pakkuda...
Hmm ja Alisoniga käisime eile basseinis. Tema on see hetkeseisuga ratastoolis ringi liikuja. Plagistas hambaid aga tegi vapralt harjutusi ning oma võimlemissessiooni lõpus oli ta suutelina osalise keharaskusega oma jalgadele toetuma. Ta on tubli. Muide Alisoni ü

llatas mind eile ka väga meeldivalt, tuues mulle 10 roosi ja öeldes aitäh:)

Vot sellised lood...

Ollerupis on mul ka nüüd õpetamiskogemus olemas. Andsime täna tunde Bording school lastele. Nad on vanuses 15-17, ehk meie 9, 10 klass, ainult, et nad õpivad koolis nagu Ollerup, millel on kindel kallak ja kus kõik elavad pead ja jalad koos.
Pean ütlem, et meie tund läks päris hästi, kuid võimlemist need piigad küll varem näinud ei olnud. Tõeslised palligurud, kes ei tea, mis on sirutus ja kelle painduvus on ligilähedane nullile.
Päeva lõpus andsime neile ise etenduse. Tantsijatelt 2 tantsu, võimlejatelt 2 kava, siis performanci etendus ja hüppajate soolod. Päris huvitav oli, kuid üsna palju oli ja untsuminekuid, ju oli tegu närvipingega.

Mitte head uudised. Väike armas Alison hüppas ja maandus täna viimases tunnis nii õnnetult, et väänas väga-väga pahasti välja mõlemad hüppeliigesed. Haiglas said nad oma järjekorda oodata üle 5h. Isegi süles kandmine on talle praegus valus, mis me siis sidumisest või asendimuutustest räägime. Täna öösel kannab Pato teda vajadusel vetsu, kuid homme proovime talle ratastooli saada. See on koolis küll olemas, kuid keegi ei tea, kus on selle luku võti. Meie koolis olnud paraku teavad, kui võimatu selles koolis ratastooliga ringi liikuda on, aga siis saaks ta vähemalt dussi alla või vetsu. Mul on temast nii kahju, ainult 4 nädalat on jäänud ja ta ei saa midagi teda. Ta jääb kõrvale ka järgmise nädala 3 esinemisest ja isegi kõige lihtsamaid hüppeid ei saa ta veel niipea teha.
Tema oli ka see, kes lubas mind aidata spottingu praktiliseks testiks valmistumisel, sest imekombel sain ma teoreetilisest testist läbi.
Meie ujumisõpetaja just ütles, et selles koolis õppimine pole tervise koha pealt kuigi hea teguJ

Muidu on hästi. Olen siiski mures Alisoni pärast, kuid vaatame, mis homne päev toob...
Eile oli meil see-eest ülilahe õhtu. Käisime Alexia sünna puhul bowlingut mängimas, enamus internatsionaale ja siis mõned taanlased. Olin esimeses mängus täitsa osav, sain meister Baktashi järel teise koha. Eelmainitud mees viskas lihtsalt üksteise järel Strike!!!
Osadel läks õhtu veits käest ära. Bussijuht pidas koduteel bussi kinni ja teatas, et kui Sarah korra veel bussis pudelisse pissida üritab, siis ta viskab selle piiga välja. Oh meid pisut hulle. Täna muljetasime terve hommikusöögi ja pool päeva takkaotsa. Eilses workshop bändiproovis mängisime kaks lugu kokku, nii et mõlemad õpetajad jäid väga rahule ja mul jooksid mõnujudinad üle keha!
Ujumises hakkasime treenima vetelpääste testiks, see on parasjagu raske.
Võimlemises on kahe esinemiskava harjutamine. Mulle on veidi võõras, et saime kava just valmis ja nüüd lavale, aga harjutan nii kaua, et julgen ikka minna.
Etsu –Petsu on kõige usinam kirjakirjutaja- aitäh talle!
Aaa, Hugo, meie profivõrkpallur kutsuti ühte Taani parimasse tiimi mängima. Oleme ta üle kõik nii uhked!

Ongi vist kõik tähtsam öeldud...
Ööd!

Heips!
Tulemas on igasugu uudiseid, põrutavaim neist- oleme meistrid ninaluu purustamises:) Aga sellest pisut hiljem.
Eile saime koolimullist välja ning käisime õppereisil Odenses, mis on Taani suuruselt kolmas linn ning mis kannab jalgrattapealinna nime, ning kus on sündinud H. C Andersen. Hommik muidugi hakkas sellega, et väljumise ajaks istus bussis vaid 7 inimest. Argentiina aja järgi on kell 8.00 hoopis 8.23. Tüütu on pidevalt samade inimeste järgi oodata ja nad saabuvad bussi nii süüdimatult...
Muidu oli reis kena. Alustasime Jens Galschiot workshop/kunstigaleriist. Ta on kuulus skulptor, kelle tööd ülemaailmset vastukaja saavad, sest viitavad ühiskonna valupunktidele ning seda salaja üleöö (kellel huvi võib piiluda www.aidoh.dk). Edasi kohustuslikku H. C Andersein muusemisse ning siis lõunapaus. Eriti tore oli uisutamine jäähallis, kuhu meid sõidutati taksodega. Paljudele oli see totaalset uus kogemus, pole nad ju jäädki näinud, rääkimata selle peal liuglemisest. See eest kanadakas Franc tundis end nagu kodus, kui keegi sust vuhinal möödus siis oli see kindlasti just tema. Gregor (Sloveenia), arvas, et edaspidi uisutamine on pisut igavavõitu ja proovis pöörde paelt tagurpidi uisutama hakata, kuid esimesel korral juba nii õnnetult, et nüüd paari päeva pärast ninaopile suundub... Tegelt oli see õnnelik õnnetus, sest esialgselt kardetud uisuga näkku sõitmist ei olnud ja peapõrutus jäi ka diagnoosimata:) Igaljuhul oli kogu jäähalli pealtvaatajate poolne jää verega kaetud, sest seda tuli nina pealt ja ninast. Õpetajatel hakkas kiire- üks läks vetsu verd ohjama ja teine uuris, kas keegi nägi õnnetust. Mõned minutid hiljem kui G uisud jalast saime, suundusid nad haiglasse. G nina nähes polnud mingit kahtlust, et temast järgmine õpetaja Theis saabJ Õnneks on ta ise roosa ja rõõmus, ütleb, et valu ei ole ja magas täna öösel ka nagu beebi. Tänu õpetaja Bo tutvustele, olid nad haiglast peagi tagasi ja ühinesid meiega Lõuna-Taani Ülikooli külastusel. Nägime sealseid sporditeaduskonna tingimusi, need on head, aga koolis olles oli tunne, et elad mutimulllaaugus. Pime, kõle, siseviimistlusse pole sentigi investeeritud. Kõik on hall, vaid viidad on sinised ja tuletõrjekapid punased.
Sealne kammerkoor, mille dirigent oli argentiinakas, tervitas meid väikse kontserdiga, mida ma ei suutnud kuulata, sest üks onu ja tädi seal kooris ei teadnud, mis on koorilaul.
Sõime ühiselt õhtust ja rääkisime endast ning maailmast, ning õhtuks tagasi kooli, kus G uudis levis nagu kulutuli.
Hetkel tulime just lõunasöögilt, mille uudisterubriigis teatati taaskord, et koolis levivad täid ja palun kontrollige ennast. Mind ajab täitsa marru see juba. Alates septembrist muud polegi olnud, kui kord kuus täide teade. Inimesed ei võta ka õppust, et paneme juuksed kinni ja ärme ameleme vahetpidamata üksteise otsas. Nagu lasteaias oleks.
Muidu hästi, võimlemises püüan olla tubli, aga vahel ajab siiani vere keema, minu erinevus teistest.

Hei!
Tudune Kadri püüab siiski pisut kirjutada. Nädalavahetus on olnud sündmusterohke, algas reedese suure ootusega sündmustest Saaremaal ja kui õhtul uudishimu suures osas Skype vahendusel rahuldatud sai, siis tuli oodata siinse kella 23.00 saamist, et uusi uudiseid lehest lugeda ja AK-d vaadata. Nii põnev oli ja muidugi ülirõõmus meelJ

Terve nädalavahetus on aga kooli tähe all möödunud. Nimelt oli meil külalisnädalavahetus ja saime kogeda, mida toob järgmine semester kui meid on kogu aeg 140 asemel 240. Oh seda sumatuhat... Laupäeval toimusid meil erinevad üritused koos külalistega- õppisime tantsima tsaivi ja seda koos tõstete ja pööretega. Sain oma partneriks poisi, kel oli hea rütmitaju ja mõnusalt tugevad käed- üks külalistest. Kui tants tõsteteni läks, siis olin esimesena lae all, pea alaspidi. Nimelt selgus pisut hiljem, et tegu on siinse endise õpilasega, kes õpetajate silmis väga heas nimekirjas on. Igatahes sain pärast mitmelt õpetajalt tagasisidet- oi kui hästi sa tantsisid ja paarilise osas supervalik.
Otseloomulikult on mu õrnake nahk täna kõhult punaseid verevalumeid täis, aga see hoogne tants oli seda tohutult väärt!
Edasi aitasin naturelife õpetajat seinaronimisel. Turvasin ja abistasin ronimishuvilisi. Teises tunnis sain aga oma saltosid harjutada. Koolipidu algas 18.30 internatsionaalide poolse tantsulise avapauguga, kus taas oma Grease tantsisime ja sooja aplausi asaliseks saime. Pidu ise oli ka 50-date ja Grease stiilis, väga hubane ja mõnus. Muidugi tuli kaks saali ka peale pidu ära koristada, sest suur Flemming seisis uksel ja kedagi välja ei lasknudJ
Eile ja täna olen end hästi pika tüdrukuna tundnud, sest mu toanaaber Carmen, on 150 cm ja piiga, kes tal külas oli on vaid 147 cm. Üldiselt on Taanis üldse väga palju lühikesi tüdrukuid...
Täna mängisime peale hommikusööki pallimänge lõunani ja kuna meile pole puhkamiseks aega jäänud, siis vajusid paljud peale lõunat magusasse unne, et end välja magada. Mina kaasa arvata.
Head uut nädalat!

Täna oli pallimängudes nalja nabani. Teadagi, et piigad eestlased selles osavad ei ole, no pole lihtsalt annet antud. Kui ikka sprint ka päkasirutusega tuleb ja sõrmed viimseni sirutatud on, siis pole õpetajal enam midagi lisada.
Igatahes pidid täna Hugo ja Rafa peale soojendust endale võistkonnad valima. Hugo lasi Rafal enne valida, kes muidugi osavate jalgadega liikme sai. Hugo aga teatas särasilmil- Maarja ja teisena Kadri. Kõigil olid suud lahti. Valima peaks ju ikka tugevaid... Hugo aga, tema tahab meid õpetada ja näidata kuidas see mäng käib. Ta on meiega nii hädas aga hoolib meist väga:) Imetlusväärne! Me naerame ennast selle tunnis alati pooleks:)

Midagi vahvat vaatamiseks:
http://www.youtube.com/watch?v=HcgUaGlFddI

Palun vabandust, et nii pikk paus on sisse jäänud. See nädal oli minu jaoks külalistenädal, kuigi tegelikult peaks kõik külalised hoopis järgmine nv saabuma.

Teisipäeval tuli meile Maarjaga külla Ingrid, kes meid siia Taani saatis. Tema rõõmus meel ja sära silmades pani meid ka taas tegutsema. Teisipäeva õhtul käisime kogu kooliga teatris inglise keelset muusikali vaatamas/kuulmas, mille esimese kolme taktiga kananahk ja külmavärinad mõnust mind vallutasid!

Neljapäeval saabusid kodused ja palju- palju eesti komme:) Nüüdseks oleme läbi kolanud Svendborgi, Oolerupi, muinajutulinna Odense ja turisti kohustusliku osa Kopenhaageni. Vanaema oli eriti vapper ja jalutas koju Kadri koostatud programmi läbi, arvan nüüd, et ta kolm nädalat enam kodus jalutama ei lähe.

Mulle oli see nii töö kui puhkus!

Muide, kõik kolm käisid vapralt batuutidel ära ja issi sai isegi saltoga hakkama! Hästi koolitatud:)

Hääd!