Kaks ilusat ilma on meeleolule ja kehale väga mõnusalt mõjunud. Eile kasutasime päeva, et Svendborgis käia ja pisut poodides ning linnavahel ringi vaadata. Hiljem mõnus tukastus saunalinal koolihoovis ja õhtuks põsed punased olidki.
Õhtul sulasime koos Maarjaga poiste bändiproovis... Väga andekad vennad ja mõnus muusika, nende poolne reggevariant lugudest pani tõsiselt kuulama. Loodan neid juba järgmisel koolipeol mängimas kuulda. Trummid, basskitarr, kitarr, trompet ja laul- mmm.
Mul küll polnud plaanis eile välja minna, kook ja tee koolis kõlasid juba piisavalt ahvatlevana, kuid siis hakkas costa ricacas Hugo tegema tüdrukutele tõsist ristküsitlust ning selle tulemusena lippasime paarkümmend minutit enne bussi väljumist tubadesse riideid vahetama ja kiiret make up´i tegema. Õhtu oli iseenesest vahva. Tantsida ma ei tahtnud, küll aga seltskonda. Käisime kahes baaris. Mina suudan pidutseda ka ilma joomata, nii et minu õhtud kalliks ei lähe. Kuidas teiste rahakott sellele vastu peab, ma küll ette kui kujuta. Lõuna- Ameeriklased hakkasid alkoholi hävitama juba bussis- tequila ja pidu tõmmatigi käima!
Tulime Maarjaga koju 2.15 ööbussiga ja uni tuli loomulikult magus.

Tänane ilm on sama fantastiline olnud. Paljud suundusid koos randa, aga ma tahtsin omaette päeva, seega võtsin suuna teise randa. Kaaslaseks mu vahva nr 6 internatsionaalne ratas. Poe juures kohtasin Diogot ja Ruatahit, kes mulle end sappa haakisid ja nii me kolmekesi randa otsima asusimegi. Leidsime ranna üles- liiva oli seal küll käputäis ja ujuma ei kutsunud, kuid põõsast leitud rannatool kutsus mind väga lesima. Enne oli meil vaja väga kajakakakasel paadisillal koos pilti teha ja just seetõttu seisan pildil ühel jalalJ Poisid tahtsid edasi seigelda, nii et peale kerget kõhukinnitust ja naeruteraapiat suundusid nad direktori käest saadud laenuratastega edasi. Ma istusin ja mõnulesin päikese käes üsna kaua. Hiljem käisin jahisadamas jahte piilumas ja siis orienteerusin tagasi kooli.

Õhtul kell 16.30 võtsin kogu oma julguse kokku, ronisin välibasseini 10 m hüppetorni ja ilma vett eelnevalt katsumata ja alla vaatamata lihtsalt jalutasin sealt alla. Vabalangemise ajal pigistasin silmad kinni ja püüdsin püsida pulksirgelt pingutades kõiki lihaseid. Alla ma sealt tõesti hüppasin ja vette maandumine polnud ka väga valus. Tagumik on veel veidi punane aga see on mööduv nähtus. Mu eufooria ja uhkuse juures ei ole see mingi näitaja. Lubasin endale siia kooli tulles, et 10m hüppega saan hakkama ja nüüd on see tehtud! JEHUUUUU!
Nüüd aga sööma ja uusi inimesi kohtama, sest täna alustas POLK, ehk politseiakadeemiasse kandideerivad noored, kes 4 kuud koos meiega end eksamiteks ette valmistavad.

Vahvat uut nädalat!

Poisid ja rühmvõimlemine on väga vahva ja funny kombinatsioon. Täna see just juhtus ja nad tõesti pingutasid:)
Eile õhtul tulid poisid kelmikates retuusides ja sädelevates pluusides batuudihüppeid tegema, sest saime vanades riietes sobrada ja endale sealt meelepärast valida. Kui pildid arvutisse saan, siis panen siia üles!
Koogi ja tee õhtu taaskordelt. Ja rekordite püsitamine tuleb ka. 3 tüdrukut püüavad teha rekordi- 24h kokkuseotult hakkama saamine. Nad on hüppenööridega üksteisiega seotud ja peavad nii püsima 24 tundi... Nalja nabani.
Carmeni toapool aja mind juba nutma, see on hullem kui seapesa. Üks tüdruk ei saa nii lohakas olla:(
Paid!

Veeeeeel palju ronimistJ Täna läksime seiklusparki ronima. See on eelmiste õpilaste poolt tehtud ja kätkeb endas nii maapealset kui ka puulatvades kulgevat rada. Valisin selle kõrge variandi ja suundusin rajale teisena. Rippsild polnud midagi jubedat, sealt köiega laskumine autokummidele oli ikka väga hirmus. Edasi köiebaleriin, köiel enda edasi tõmbamine kõhuli või rippes, veel köitel kõndi, linguga laskumine, köieredelil ronimine ja viimaks hüpe 2m kaugusel olevale köisvõrgule. Kui õpetajat seal all poleks olnud, siis ma poleks hüpanud aga hetkel polnud tagasiteed ja ma hüppasin tühjusesse ja tõesti sain võrgu kätte! Need rõõmuhõisked olid megaägedad!!! Samas ma ei väsi kiitmast meie õpetajat, ta on niiii hooliv, abistav ning mis peamine JUGUSTAV!

Täna sain ka elamisloale jaatava vastuse, pean nüüd veel linna kobima ja sinna mingid allkirjad võtma.

Eile oli meil väga vahva koogi/tee ja lauluõhtu. Muusikaõpetajat polnud, seega saatsis meid klaveril üks kaasõpilane nende lauludega, mida ta mängida oskas ja üks meist, Mariano, julges kitarri kätte võtta ja meid saata. Laulmine tõesti ühendab! Eilse koogi retsepti katsun välja nuuskida ja kodus küpsetan seda HÄSTI PALJU!!!
Homme hommikul saan olla see õnnelik, kes 6.50 koolikoristusega alustab ja seda 2 nädalat iga jumala hommik teebJ Küllap harjun ka sellega.

Poisid käisid suure kambaga eile Svendborgis, et end täis juua. Nad olid löödud Anthoni pärast ja siis läksid ning jõid end veelkord täis. Osad neist pole veel kaineks saanud, kuid püüavad tundides hakkama saada, siis ei oota neid karistus.

Päikest!

Ps. Pildid on eelmise nädala reedesest ühistrennist!

Tere taas! Lühiülevaade, sest kohe hakkab lauluõhtu...
Eile olin korraks õnnetu, aga täna on taas kõik ok. See- eest olid paljud teised täna väga õnnetud, sest Anthon visati koolist välja. Ta eksis kaks korda kooli põhireegli vastu- EI ALKOHOLILE KOOLI TERRITOORIUMIL. Kahjuks pidi ta täna meiega hüvasti jätma. Selle teate edastamiseks kutsuti kogu koolipere kokku ja öeldi kõigile korraga.

Muidu pean mainima, et võimlemises hakkavad pöörded juba tulema, isegi venitamisega tegime täna algust. Taani keelt pusin hoolega, aga see on endiselt raske...
Head!

No nii. Nüüd on terve nädalavahetuse uudised vahele jäänud... Hakkame aga otsast peale.
Reedel käisime ööklubis tantsima. Sune tellis meile bussi, mis meid Svedborgi viis. Kreizy Daisysse saime kogu kambaga (70 noort) tasuta sisse ning suundusime ülemisele korrusele, mis tervenisti meie päralt oli. Happy hour oli enamusele nagu taeva kingitus. Me ei tohi ei koolis ega kooli territooriumil juua, seega jättis meie seltskond sinna klubisse suure summa raha alkoholi eest. 22.30 liitusime alumise korruse rahvaga ja vihusime tantsida. Ma eriti palju ei tantsinud, sest suured vesivillid talla all tegid põrgupiina. Tulime suht suure kambaga kella 1.15 ööbussiga tagasi kooli. Muidu oli pidu äge, aga purjus tüdrukud ei ole eriti ilus vaatepilt. Jääkuubiku mängust ja suudlemisvõistlusest keeldusime Maarjaga mõlemad- karged põhjamaa piigadJ

Laupäev oli kõigile väga uimane. Mul oli küll plaan linna minna, aga kuna terve päeva olid vihmakraanid taevast valla, siis jäi see mõte vaid mõtteks. Hommikusöögil kell 7.25 olin vapralt kohal, kuid peale seda keerasin end sama targalt taas magama ja tõusin taas alles lõunasöögiks. Ainus aktiivne tegevus sel päeval oli ujumine, saun ja pesupesemine. Bo ja ta naine korraldasid meile ka laulupooltunnikese, väga hubase ja mõnusa. Õhtul sain natuke nende 3 kuust pisipiigat kantseldada- mmmmm. Bo ütles, et neil oleks aeg-ajalt lastehoidmisel abi vaja, jookseksin neid lausa aitamaJ

Täna oli meil hiline hommikusöök, sain korralikult une täis magada. Käisin rattaga sõitmas, sõitsin lääne poole. Ilm oli ilus ja põldmarjad teeääres väga kosutavad! Sõitsin mõnuga 2 tundi ja oleks rohkemgi sõitnud, aga tahtsin hüppama ka jõuda.
Poisid õpetasid mulle hüppekeskuses edaspidi saltosid. Sain oma jalgadele maandutud ja seega kella helistada:P Peale lõunasööki hüppasime veel, mul ikka väga meeldib seal. Kätelseisu harjutasin terve tunnikese, näen seda täna vist unes ka...

Õige, täna käisid meil kooli Splashdivingu maailmameistrid oma oskusi näitamas. Nende võlu seisnes selles, et nad hüppavad 10m kõrguselt hüppetornist alla ja püüavad võimalikult palju vett pritsida. Selleks tuleb maanduda istudes või hargis, või kõhuli jne. Oi-oi kui valus vaatepilt. Nad olid üleni punased ja ma olen veendunud, et na ei saa lapsi. Muide, võistlusetsel hüppavad nad mingi 22 m kõrguselt samamoodi. PRRRR. Üks meie kooli poiss proovis ka hüpata, ta ei tahtnud pool õhtut, et keegi ta tagumikku katsuksJ

No ongi põhiline ette kantud! Ilusat ja mõnusat uut nädalat!

a

Tänased suured saavutused tegid mind eriti uhkeks enda üle. Esmalt Nature Lifes ronisin kõrge-kõrge kase otsa. Ronida saime 16 meetrini, mul jäid viimased kaks meetrit ronimata, sest lõpp oli tõesti raske. Aga superluks vaade oli sealt ülevalt. Muidugi oleme köitega turvatud, aga kase otsast ei oleks tasunud alla sadada, sest seal on nii palju oksi kuhu end puruks maanduda. Ronimispuul võtsin ette need rajad, mis eelmises tunnis proovimata jäid. Esimesest sadasin kolmandal sammul alla ja rippusin köie otsas, kuid ma ei andnud alla ja teisel katsel läks õnneks platvormile ronida. JA siis proovisin ära tühjusesse astumise ning iseenda turvamise. Platvormil panin endale varustuse külge ja siis pidin astuma vasaku jalaga ei kuhugi ning end ise köie otsas istudes alla laskma. Vägev tunne. Peale ronimist on käed täiesti nõrgad ja vässud. Aga see tund ikka tõesti meeldi mulle!
Taani keel oli vägev. Õppisime all saalis nn Ollerupi taani keelt, ehk käsklustega seonduvat ning siis õppisime kirjeldama oma tasse. Morten on tõeliselt hea õpetaja! Meil on nüüd kaks taani keele õpetajat, kes mõlemad annavad meile 2 tundi nädalas.
Võimlemistunnis tegime koos 40 minutilise soojenduse ja siis jagati meid neljaks grupis ning nendes gruppide tuuritame 4 nädalat mööda kooli proovides erinavaid alasid. See ühine soojendus oli hullem kui kõige jubedam treening mu elus siiani. 2. minutiga olin süsi ja vesi jooksis mööda selga alla. Mõned näited „soojendusest”: 32 kätekõverdust, kätelseisud, kätel kõnd (viimane küll kaaslase abiga), üksteise seljas turnimine, meeletu posu kõhu- ja seljalihaseid. Õnneks oli põhiosa lõbus, sest meie grupp suundus hüppesaali. Esimese asjana hakkasime hüppama saltosid. MA pole neid kunagi proovinud, aga sul pole suurt muud valikut kui proovida. Esimese maandusin otse näoli. Muidugi on meil pehmed matid alla, aga seest võtab veidi õõnsaks küll. Teised tulid juba tsipa paremini, aga 3x lendasin ikka veel korralikult näoli.
Suurtel batuutidel püüdsime teha paarishüppeid. Olin paaris Patricioga, kes on ikka hulga suurem kui ma. Koos hüpates lendasin ma üsna lae allaJ Hüpperajal kiikhobused ja hundirattad ja taas saltod. Aga olen täitsa kindel, et valin ikka batuudinduse võimlemise kõrvale, sest see on nii vägev. Peale tundi õppisin veel ära „kuldkalahüpped” ehk selili hüppamise poolsilda:) Jehuuu!
Eile oli meil väga väga vahva High school evening. Esmalt tantsisime OD-hallis kõik koos taani seltskonnatantse. Väga vägev, nahk oli seljas märg, aga taani poisid juhivad sind nii hästi, et sa oled nagu väike roosa kleidiga pritsess tantsupõrandal. Me kõik oleks veel tantsinud! Edasi saime põhjaliku vaate kooli ajaloost. Nendes tubades, kus me praegu kahekesi magame, oli ennemuiste 6 õpilast korraga. Oh-oh-ooo. Lisaks ajaloole ja umbes 10-le laulule loomulikult ka kook, tee/kohvi ja mahl. Muide, eile tehti algust ka kooli kooriga. MA suundusin sinna muidugi laulma ja esimese proovi lõpuks laulsime kokku kaks neljahäälset laulu:)
High school eveningule järgnes väga hubane õhtupoolik elutoas. Ärkvel oli meid selleks ajaks vähe, aga kes olid, said naerda nabani ning muljetada nii palju kui süda ihkas.

Tänane kooli valvur on õpetajatest internatsionaalide kordinaator Bo. TA võttis oma pere kooli kaasa, et õhtu nende ja meie seltsis veeta. Tal on imeilus naine ja kaks väikest rosinat. Vanem neist 2a eriti julge tirts, kes end batuudisaalis nagu kodus tundis. Selle peale õhkas Mariano, et ta oleks tahtnud ka siin koolis üles kasvada:) Teine rosinake on 2 kuune ja alles tutvub selle maailmaga. Oleks neid mõlemaid hirmsasti kantseldada tahtnud... See kool on tulvil õpetajate lapsi ja septembrist avatakse meie koolis ka lasteaed. Olen täitsa oma roosa mannavahu sees.

Akira (Jaapani poiss) kukkus eile sohvalt alla ja nihestas küünarnuki väga hullusti ära. Nüüd saab ta 6 nädalat puhata ja kipsiga ringi vurada.
Aga meie suundume nüüd linna tantsima:)
Ilusat nädalavahetust!

Eile oli meil esimene taani keele tund:) Suht võimatu "kartulikeel" on see küll, aga 3 ennast tutvustavat lauset saan juba üle huulte ja taanlastest kaasõpilased rõõmustavad meie saavutuste üle.
Eile käisime kambakesi saunas peale tunde. Meie mõistes see küll saun pole, sest 50 kraadi sooja on pigem hea soe koht kui saun. Aga siiski...
Täna hommikul saatsime Keiu tagasi Eestimaale. Ta oli kaks aastat tagasi siin õpilane ja nüüd on suviti koolis töötanud. Nii nukker oli teda teele saata, oleks tahtnud ka temaga koos rongile ja siis lennukile hüpata, et natukeseks taas kodumaal olla.
Pallimängude õpetamise tunnis, pidime rääkima oma kogemustest pallimängudega. Mainisin, et ma pisut ikka kardan palli ja olen pigem tantsutüdruku eest, aga kuna mul on palju poistest sõpru, siis ikka tean natuke kuidas võrku, jalkat või korvpalli mängida. Poistest sõprade asemel kuulsid paljud hoopis boyfriend ja said kõhutäie naerda... Õpetaja oli õnnelik, et saab algajatega ka tegeleda.

Muide öösel olid agaramad tüdrukud poiste ühikatiiva hiilinud ja ukselinkidele hambapastat pannud ja prügikotte üles riputanud. Otseloomulikult kästi neil see hiljem ära koristada.
Nature Lifes saime täna ronimispuuga tutvust teha. Esimese rajana proovisin kõige kõrgemat köisredelit. Mul oli tipuni vaid 2 pulka ja siis läks mu jala all olev pulk katki ja ma potsatasin alla. Muidugi jäin turvaköieotsa rippu, aga peale sellist ehmatust enam tippu vallutama ei tõtanud. Teisi radasid proovisin ka, enamus on hästi rasked ja eeldavad tugevaid käsi. Õpetaja muudkui julgustab, et küll need tugavamad käed tulevad ka:) Ma tunnen ennast juba üsna ahvipärdikuna...

Nüüd aga taas võimlema.

Ilusat taasiseseisvumispäeva!

Tånasest vaid luhiulevaade ja røømustage tuvastamise ule:)
1. Vøimlemisruhm jagati kaheks, seega saan nuud veel intensiivsemaid trenne ja peale tundi on vaja vahetada ka aluspesu, sest see on ligemårg.
2. Nature Life tunnis ronisime tåna siseseinal ja oppisime muidugi kogu turvavårki, køiemajandust ja sølmede tegemist. Katariina Rosaalje (mina), sai hakkama laevallutamisega:), seda kull lihtsal rajal, aga oi-oi kui røømsaks see våike saavutus mind tegi. Peame korra veel øpetajaga proovima ja siis vøime omapead ronima minna:)
3. Fusioloogias oli vøimatu end eesti-, inglise ja ladina keele vahel jagada.
Magusaid unenågusid!

Kuna sel nädalal oli nn intronädala, siis olime koolitööga seotud kogu nädalavahetuse.
Koju kedagi ei lubatud. Eile oli kolm tundi: streching, gongling ja jõusaalitreening. Esimesena pidime minema meie Põki elutuppa. Põkk on jõusaalitreener ja elutoaks nimetab ta oma uut ja ilusat jõusaali. Tegime sellele tutvustavalt tuuri peale. Otseloomulikult valis ta minu rinnaltsurumisi ette näitama, sest ma ole selles ju niiiiiii „osav”. Õnneks on see temapoolne tögamine minu suhtes sõbralik ja ta lubas, et semestri lõpuks on mul palju tugevamad käed:)
Gonglingus pidime proovima igasugu kaelamurdvaid trikke- paaris kukerpalle, mille puhul ma otse pealaele maandusin korra, teise põlvedel kätelseisu jne. Mu partneriks sai just saabunud costaricakas Hugo, kes oli totaalselt entusiasm
oli täis, et kõike proovida. No peaaegu saime kõigega hakkama ka.
Õhtul oli meil suur tutvumispidu. Plaani olid paikka pannud õpetajad, kuid kõik muu pidime ise tegema. Meid jagati kuueks grupiks ja iga grupp pidid midagi peo jaok tegema. Meie pidime näiteks lauad paikka tõstma ja need katma, ning ettevalmistama esimese nädala muljeid kajastava lühinäidendi. Seal käsitlesime põhiliselt laulmist ja suhtlemisprobleeme. Väike näide: Nils küsib Maarjalt: ”Mis su nimi on?” ja Maarja vastab: „ Jah ma olen tõesti painduv”. Või küsimus: „Kas sulle meeldib siinne toit?” ja vastus „Taanis ei ole lubatud basseini pissidaJ”. Minu ülesanne oli kõlavalt laulda taani keelset laulu. Põristasin kõiki R- tähti nii nagu jaksasin ja L- tähti mullitasin nagu segane. Saal rõkkas naerustJ (taanlased söövad ära kõik R ja L tähed).
Teiste gruppide abil oli meie saal maailmailusalt kaunistatud, meil oli eeskava, oma baar koos alkoholi ja graafikuga, kes millal rahvast teenindab, muusika, tohutult laule, rahvatants ja loomulikult ka mängud. Viimased olid õpetajate poolt meile korraldatud ja seal sai mängitud „Rootsi kunni”, kummiku viskamist, lendavat taldrikut ja rõngaste viset. Meie võistkond oli VÄGA VÕIDUKAS!
Pidu oli väga vahva ja pidulik. Poisid ja türukud olid end kõik üles löönud. Süüa saime kolmekäiguliselt, magustoiduna toodi sokolaadikook jäätisega, millele ma tormi jooksin- mmmmm. Alkoholi tarbisid enamus suurtes kogustes, kuid see oli lubatud vaid peosaalis. Igalpool mujal võeti su käest alkohol ära. Ja oma topsile tuli nimi peale kirjutada, et see ära ei kaoks, sest iga järgnev tops maksis 5 DKK. Rootslaste jaoks oli alkohol nii odav, et nemad jõid end täitsa purju. Kristoffer (norrakas) sai selle eest täna „totusärgi”, ehk oranzi helkurvesti, mida ta peab lolluse eest karistusena kandama 24 tundi ja hiljem sellele oma nime kirjutama ja hoidma hoolikalt kuni see järgmisele totule pühendatakse. Tantsisime poole ööni, kuni õpetajad meile lapid ja harjad kätte andsid ja meid saali koristama kamandasid. Kolmekümne minutiga saal taas läikis- võimas meeskonnatööJ
Mõned vaprad meist läksid veel Svendborgi „Kreisi Daisy” ööklubisse, kuid ma vajusin peale mõningast jutuajamist elutoas oma voodisse nagu teisedki.

Hommikul saime magada 9.30. 10.00 pidim olema nagu üks mees söömas ja peale seda oli meile korraldatud vabaõhuüritus „Run and Bicycle” ja selle alla oli kuulutusel kirjutatud suuremalt „Crawl and Bicycle” ehk rooma ja sõida. Ju nad siis teadsid, et jooksminee on enamusele meile pühapäeva hommikul peale pidu väääga suur väjakutse.
Mina sain esialgu ratta ja sõitsin mõnuga need 5 km alla mereäärde ära. Jooksjad olid küll üsna surnud. Mereääres ootas meid imeline vaade ja kooli veoauto kakao ja külma veega. Tagasi jalutasin, sest siis sai mu paariline sõita. Jalutasin koos Allisoniga Austraaliast, kuna meil mõlemil olid kõhud tühajad, siis sõime nii põldmarju, vilja, õunu kui ka ploome, ehk kõike, mis teeäärest kätte saime:) Ilm oli fantastiline, mõned heledanahalised kõrbesid üsna ära. Tuju oli kõigil hea, sest koolis ootas meid avatud välibassein ja saun. Sauna oli vaid 60 kraadi, aga seegi parem kui mitte midagi. Õhtuil käisin veel jalutamas, lisaks oli meil üsna ühine pesupäev, terve pesukuivatusruum oli pesusid täis ja masinad vurasid lakkamatult.

Tegevusest meil tõesti puudust pole. Suure rõõmusõnumina sai Aleksia (Uus Meremaalt) tagasi oma kohvri, mis 9 päeva mööda maailma rändas ja kadunud oli. See saabus õhtusöögi ajal ja mina avastasin selle nurgast. Alexia hüppas tooli kukkumiskolinal üles ja haaras oma 20 kilo kaaluva kohvri suure rõõmuga sülle, kogu saal plaksutas ja rõõmustas koos temaga.
Nagu meie leemiklaul ütleb: „Oh, I get by with little help from my friends!”

Olen nüüd väga pikalt oma tegemistest kirjutanud. Ärge siis unustage mulle ka kirjutada: kadri.sar@mail.ee või

International student Kadri Sarjas
Gymnastikhojskolen i Ollerup
Svendborgvej 3
Ollerup 5762
Vester Skerninge

Pikad paid ja mõnusat uut nädalat!
K

Lõkke lõhn on mönus:) Meie tänaõhtune üritus kätkes endas lõkkeõhtut ja saiakeste küpsetamist lõkkel koos jutuajamiste laulude ja mõnusa olemisega. Mmmmm...
Hommik hakkas see eest väga vara. Kell 6.09 krapsasime kõik voodist üles tuletõrjealarmi peale. Haarasin vaid pusa ja pistsime punuma. Esimene reaktsioon oli küll, et kas tõesti tulekahju, kui ma aga koridoris õpetajat nägin, siis taipasin, et tegu on õppusega. Olin seda tegelt oodanud, sest saime tuletõrjeinstruktsioonid sel nädalal, kuid eeldasin, et nad teevad selle päeval, mitte varahommikul magusa une arvelt. Igatahes olime kõik peale kahe 19 sekundiga õues ja ainus asi mida kästi jälgida oli uskte kinni tõmbamine enda järelt. Peale õppust keerasin end kül veel veidiks teki alla, kuid uni enam ei tulnud.

Peame tõusma iga päev (va pühapäev) kell 7.00. Neel kelle kord on koristada alustavad koristamist juba 7.00, seega tõusevad veelgi varem. Hommikusöök on kõigil ühiselt 7.25 ja sinna hilineda ei tohi. 8.00 peame olema hommikukohtumisel ja edasi on meie päevaplaanis 2 loengut, 12.00 lõuna, peale lõunat kogunemine ja taas 2 loengut. Õhtul mingi üritus või iseseisvad harjutamised. Täna oli meil kõigil koos tantsuklass. 130 inimest tantsivad koos, see on üsna võimas tunne. Ka lauldes on selline surin sees, sest kõla on super.

Täna jõudsin Svendborgis ka käia. Meil oli linnapeal aega täpselt tunnike ja uskuge või mitte, kuid kõik said omale esmavajalikud asjad ostetud. Nii et mul on nüüd näiteks vahvad punased põlvpüksid millega võimelda ja spreipalsam juustele, et nendega pisut lepitust leida 3x päevas juuste pesemise osasJ

Eile meil midagi eriti ägedat koolis ei olnud, kuid õhtune „high school evening” oli mega. Õpetajad olid koostanud eeskava, sõime kooki, jõime morssi ja otseloomulikult laulsime. Enamus õpetajaid oskavad siin pilli mängida ja eile üks õpetaja mängis saksofoni. Kananahk ja külmavärinad- niiiiiiiii armas ja mõnus oli!!! Ja Mariano mängib just nüüd ja praegu mu kõrval kitarril imeilusaid lugusid. Siin koolis on tohutult palju andekaid inimesi!

Päikest!

Eile jäi mul kirjutamata, sest tuppa jõudes Carmen juba magas ja mul oli ka ainsaks sooviks teki alla pugeda. Panin vihikusse vaid kirja head trenniideed ja siis uneriiki. Öösel 2 ajal nägin unes, et pean harjutusi tegema, aga samas oli mul tohutu uni, mis tähendas, et ma vähkresin voodis ja ei teadnud, kas ma peaks keset ööd võimlema või magama.
Hommikutti oleme kõik suured unekotid ja võrdleme lihaseid, mis kellelgi haiged on. Minu murekohad on hetkel kõhu põikilihased ja säärelihased, sest võimlemises oli palju küljepainutusi ja päkkadel seismist.

Võimlemistunnid Beritiga meeldivad mulle tohutult. Seal saab nalja ja palju häid ideid. Väga saamatu ma pole ja nagu Jonsale mainitud sai, olen ma teistega võrreldes üsna normaalkaalus:) Berit räägib tunnis taani keeles, aga nii õpingi ma kiiremini ja kui ma midagi ei taipa, siis teised seletavad.

Eile õhtul toimusid meil Olümpiamängud, ehk suures ID hallis jagati meid 10 tiimiks ja siis võtsime omavahel mõõtu nii ujumises (mis tähendas, et teised kandsid sind kätel ja sul oli kogu ujumisvarustsu üll), saalihokis, pimevõrkpallis, teatejooksus, pinksis.Viimane oli nii keerulise süsteemiga, et üksikud said aru, mida me tegema peameJ

Eile valikeriala tunnis sai nabani nalja. Käsipalli õpetaja on mu nime juba selgeks saanud ja siis ta kas kiitis mind nimepidi või teatas, et „Kadri, you must run” kui ma pallile järgi jalutasinJ Berit on nimede osas eriti tubli. Ta andis meile tundi esimest korda ja suutis peast öelda 24 tüdruku nimed, vaid 6 ei meenunud. Ollerupis tehakse kõigist õpilastest esimesel päeval pildid ja siis õpetajad õpivad neid õpetajatetoas ja koridoris. Ülikoolis ei tea õppejõud su nime ka 3 aastat hiljem, siin pannakse nimi ja nägu kokku vähem kui nädala ajagaJ

Ujumistund ehmatas mu täna totaalselt ära. Õpetus algas vettehüpetest jalad ees. Edasi juba 3 kordsed plaksud põlve all enne maandumist, paaris 180 kraadised pöörded, teise jala püüdmine enne maandumist jne. Ja see kõik käis hästi ruttu, vette, roni äärele, vette, roni äärele- mu põlved on täiesti sinised. Lisaks pidime istuma 3m sügavusele merepõhja ja ujuma nii, et hing pealaga kaelas. Läätsedega oli paljusid asju üsna võimatu teha ja praegugi on silmad korralikult punased.

Õhtul saime valida Hip Hopi klassi ja batuudinduse vahel. Valisin viimase ja õppisin saltosid. Lõpuks sain ka köite vahele ja proovida suure amplituudiga saltosid häääästi kõrgel lae all. VÕIMA TUNNE! Petter oli eriti kannatlik ja õpetas nii hästi, et mul hirmupoiss ei saanudki nahavahele pugedaJ
LAHE ON, VÄSITAV, AGA LAHE!!!!!!!!

Tänaseks suursaavutuseks on välibasseinis vettehüpe 3m platvormilt. Keegi teine tüdrukutest pole seda täna teha julgenud. Usinamad poisid said juba 10m platvormi kätte- prrr. Minu 3m tunne oli lahe, kuigi vabamaandumise aeg tundus hirmus pikk ja alla vaadates näed ju 9m, sest bassein ise on 6m sügav.
Täna oli meil lausa kolm praktilist tundi, seega 5x päevas pesus käia pole enam mingi haruldusJ Esmalt saime igasugu instruktsioone ja siis igaüks suundus oma erialatundi. Mina olin rythmic gymnastic´us ainus internatsionaal, ehk 1 vr 30. Enamus tunnist peeti minu pärast inglise keeles...1,5h tõelist võimlemist. Ma pole sellises tunnis kunagi varem olnud. Peale 30 min olime ligemärjad, lootusetu üritus on jääda kuivaks.
Peale lõunapausi oli laulutund, kus unustati ära, et osad meist ei saa taani keelst aru ja me lihtsalt arvasime, millise numbriga laulu nad parasjagu laulavad.
Ja siis valikspordialade näidistunnid. Ma olin juba eelnevalt üsna kindel, et valin NATURE LIFE´i. See on tund, kus oleme looduses, õpime seal ellujääma, käime rattamatkadel, teeme lõket, ronime seikluspargis 10m kõrgusel, üritame jõuda 16m kõrgusele puuotsa jne. Näidistunnis oli juba igasugu ronimist ja mulle see tohutult meeldib:) Ka vibu õpime laskma ja turvavarustust kasutama, ilma selleta meid puuotsa ei lubata. Valida saab veel võrk-, jalg- ja käsipalli ning ujumist. Arvan, et peale koolivaheaega võtan ujumise, sest pallimängud pole minu jaoks...
Kui erialatund on vähemalt 5x nädalas, siis valik on 3x nädalas. Aga homme saame kogu süsteemist parema ülevaate.
Direktor jagas täna kommi ja õhtul oli taaskordne koogi ja teeõhtu koos laulmisega otseloomulikult- „Oh, I get by little help of my friends:)”

Pilte meie avaüritusest, koosviibimistest ja 3 eesti piigat- peale minu ka Maarja ja Keiu:)

Uus katse, sest eelmise kirja lugemiseks vajate kõik luupi... SRY

Uhhh, täna saime tunda esimest korralikku taanlaste trenni. See oli mõeldud meile tutvusmiüritusena, kus olid koos kõik nii internatsionaalid kui ka põhjamaakad. Mängud olid ikka hästi kehaliselt aktiivsed- ronimine, jooks, roomamine, kükist hüpped jne. Aga tõeliselt FUN oli. Peale 1,5 tundi vajasime kõik pesemist. Kuna meie ühikatiivas on vaid 4 dussi, siis tekkis meil üsna pikk järjekord, mis aga lahenes üllatavalt kiiresti, sest söögini oli ju vaid pool tundi. Süüa saame korralikult. Hommikul 7. 25, edasi 12.00 lõuna, 15.00 refreshment ehk siis väike vahepala, kas puuviljade või magusa saia näol. Õhtul kell 6 saame õhtusöögi, kus edastatakse ka kõik tähtsad uudised ja 21.00 ajal on õhune turgutus, puuviljade või aedviljade näol. Vahel ka kook, nagu tänaJ
Nö aktusel saime lühiülevaate koolist ja laulmine on siin väga moes. Esimeseks ühiseks lauluks oli inglise keelne „What a wonderful word”J
Eile saime oma esimesed Ollerupi pakikesed, kus olid sees kiirköitja, kirjutusblokid, sinine lauluraamat ja otseloomulikult elastikside ja kaks kinnitust. Selge ju, mida me kõige enam vajame-spordikool...

Üks väga väsitav päev on seljataga, aga see oli ka väga lõbus. Tulime just koogisöömiselt ja ühislaulmiselt. Ausõna piirdusin ainult ühe tüki koogiga:)
Enne seda oli meil kooli tutvustav tuur. Igas saalis või paigas pidime tegema midagi, nt kinnistega silmadega partnerit õpetama jalgpalli rõngasse ajama, ronima üksteise külge kinniseotult üle takistusraja, tegema spagaadiketi, panema kujundeid kokku, ronima hüpperajal uksemattidel jne.
Enamus meist said täna endale ka toanaabri. Minu ROOMY (hellitusnimed toakaaslastele) on Guatemaalast adopteeritud tüdruk Carmen, kes nüüd elab juba aastaid Taanis. Lühikest kasvu ja erialana valis ka tema rythmic gymnastic´u.

Kokku on meid siin 130, neit 28 on internatsionaalid ja õpetajaid on üle 20. Enamus elab neist kooli territooriumil, kes oma majas, kes koolis eraldi nö korterites. Väga äge süsteem on see. Õpetajaid on koolis pidevalt ja paljudel neist on pisikesed põnnid, kes mööda kooli ringi roomavad või tuterdavad- ülinuntsikudJ Noorim on 4 päevane!!!

Kõik tänaseks, uni kutsub!
Tehke trenniJ
K

Uhhh, täna saime tunda esimest korralikku taanlaste trenni. See oli mõeldud meile tutvusmiüritusena, kus olid koos kõik nii internatsionaalid kui ka põhjamaakad. Mängud olid ikka hästi kehaliselt aktiivsed- ronimine, jooks, roomamine, kükist hüpped jne. Aga tõeliselt FUN oli. Peale 1,5 tundi vajasime kõik pesemist. Kuna meie ühikatiivas on vaid 4 dussi, siis tekkis meil üsna pikk järjekord, mis aga lahenes üllatavalt kiiresti, sest söögini oli ju vaid pool tundi. Süüa saame korralikult. Hommikul 7. 25, edasi 12.00 lõuna, 15.00 refreshment ehk siis väike vahepala, kas puuviljade või magusa saia näol. Õhtul kell 6 saame õhtusöögi, kus edastatakse ka kõik tähtsad uudised ja 21.00 ajal on õhune turgutus, puuviljade või aedviljade näol. Vahel ka kook, nagu täna:)
Nö aktusel saime lühiülevaate koolist ja laulmine on siin väga moes. Esimeseks ühiseks lauluks oli inglise keelne „What a wonderful word”:)
Eile saime oma esimesed Ollerupi pakikesed, kus olid sees kiirköitja, kirjutusblokid, sinine lauluraamat ja otseloomulikult elastikside ja kaks kinnitust. Selge ju, mida me kõige enam vajame-spordikool...

Üks väga väsitav päev on seljataga, aga see oli ka väga lõbus. Tulime just koogisöömiselt ja ühislaulmiselt. Ausõna piirdusin ainult ühe tüki koogiga:)
Enne seda oli meil kooli tutvustav tuur. Igas saalis või paigas pidime tegema midagi, nt kinnistega silmadega partnerit õpetama jalgpalli rõngasse ajama, ronima üksteise külge kinniseotult üle takistusraja, tegema spagaadiketi, panema kujundeid kokku, ronima hüpperajal uksemattidel jne.
Enamus meist said täna endale ka toanaabri. Minu ROOMY (hellitusnimed toakaaslastele) on Guatemaalast adopteeritud tüdruk Carmen, kes nüüd elab juba aastaid Taanis. Lühikest kasvu ja erialana valis ka tema rythmic gymnastic´u.

Kokku on meid siin 130, neit 28 on internatsionaalid ja õpetajaid on üle 20. Enamus elab neist kooli territooriumil, kes oma majas, kes koolis eraldi nö korterites. Väga äge süsteem on see. Õpetajaid on koolis pidevalt ja paljudel neist on pisikesed põnnid, kes mööda kooli ringi roomavad või tuterdavad- ülinuntsikudJ Noorim on 4 päevane!!!

Kõik tänaseks, uni kutsub!
Tehke trenni:)
K

Ps. Pildid: vaade ühele ühikatiivale ja söögisaal.

Rohkem infot ja pilte kooli kohta: http://www.ollerup.dk/

Videod koolis õpitavast: http://www.youtube.com/ ja otsingusse Ollerup

Nagu paljudele teist lubatud sai, panen ka seekord oma tegemisi ja toimetusi jõudumööda kirja, et huvilised end asjaga kursis hoida saaksid. Hetkel olen Taani Kuningriigi territooriumil, saarel nimega Fyn, Ollerupi alevikus, mille lähimaks suuremaks linnaks on Svendborg.
Tulin siia täna hommikul (9.08.2008) esmalt lennukiga, edasi juba rongi ja bussidega. Reisikaaslaseks oli Maarja, ilus blond hiidlaneJ. Reis läks viperusteta ja vastu võeti meid koolis soojalt. Mis me siin täpsemalt tegema hakkame, ei kujuta me veel ise ka hästi ette, aga mõlemad teame, et see peab olema LÕBUS!!!

Täna on küll väga sisutihe päev olnud. Lisaks 4 söögikorrale, tegime tervele koolikompleksile tuuri peale. Tegu on 1920 aastal Niels Bukh´i poolt asutatud võimlemiskooliga, mis nüüdseks on oma õpetamisvaldkonna laiendanud mitmekülgselt spordile. Kooli motoks on „Learn for Life, not for the School”! Koolis on tehtud uuendusi, kuid peamaja on säilitatud suhteliselt muutumatul kujul. Meie ühikatoad on leebelt öeldes päevi näinud. WC/ vannituba tuleb otsida koridori pealt ja see ühika olukord võttis mind päris siiralt tunnistades esmapilgul tummaks. Õnneks harjub inimene kõigega ja küllap sean end siinsesse pessa ka ilusti sisse. Kompleks on ise tohutu ja vaadata/kogeda meeletult. Täna näiteks mängisime juba saabunud internatsionaalidega (see on minu õpigrupp) rannavõrkku, seejärel lõbustasime end välibasseinis, kust ma sain batuudilt vette hüpata ja kindlasti tahan nii 5 kui ka 7 m hüppeplatvormidelt seda proovida. 10 ja 11m platvormid tunduvad esialgu liiga hirmuäratavad. Õhtu sisustasime aga juba batuudisaalis, mis on tõeline iludus. Oskajate abiga sain selgeks istestpöördhüpped ja minisalto. Lahedaks kombeks on see, et kui keegi uue elemendi omandab, siis läheb ta seinal oleva kella juurde ja annab sellega teistele oma saavutusest märku, mis võetakse vastu sooja aplausiga. Seega sain ma täna korra ühe aplausi osaliseks. Batuudinduses olen ma tõeline algaja, aga õpihimu on meeletu:)

Aga nüüd hüüab mind uneriik. Homme on ju päris esimene koolipäev!
Pikad paid!!!