HEI!

Ollerupis rõõmsalt tagasi ja väljakutse suurem kui oleks arvata osanud.
Tuba on seekord suur ja ilus, lausa viie aknaga ning kauni vaatega, idatiiva viimane häärber, mis eelmisel semestril oli kasutusel õpetaja magamistoana. Toanaabreid kaks, Line ja Signe, mõlemad taanlased, aga klapp on siiani hea olnud.
Intronädal on meid kõiki totaalselt ära kurnanud. 10 kuu õpilased on pisut mornid ja hämmingus. Teadsime küll, et meid 244 olema saab, aga et päris nii hullumajaks läheb ei eeldanud keegi. Söögisaal on puupüsti täis, kõik toad ja külalistemaja on kasutusel ning kooli võimalused on viimase võimaluseni mängu pandud.

Intonädalal oleme eelkõige õppinud tundma üksteist ja õpetajaid, saanud ülevaate meid eest ootavatest ainetest ja semestriplaanist, mänginud, võimelnud ja ka grupid on nüüdseks paigas. Au ja kiitus õpetajatele, kes meiega varavalgest hilisõhtuni mässavad ning seejuures veel naeratada suudavad.

Õpetajaid on 10 uut, minul 2 vahvat võimlemistreenrit juures. Esimesed tunnid nendega meeldisid väga, huvitav lähenemine ja mõnus liikumine. Uue õpetajana on meil ka USA-st Alan, kes annab tantsutunde ja tema kogemustepagas on meeletu. Ta ütles kohe esimesel tunnil tantsijatele, et ta on homoseksuaal ja sa tõesti loed selle igast ta liigutusest ja sõnast välja. Veel teatas ta rõõmsalt, et tantsija alkoholi ei joo, sest see teeb paksuks ja tantsia ei OLE PAKS!!! Vot nii. Mul pole temaga veel tundi olnud, kuid eilsel peol oli mul temaga väga huvitav jutuajamine. Ta on vahva, armastab eesti keele kõlaJ Ta on Taanis olnud vaid nädala, seega on ta meie kui internatsionaalide suur liitlane hetkel ja hakkab meiega koos ka keeletunides olema. Kuna sel semestril on kõigil võmlejatel kord nädalas ka tantsutund, siis ootan ta tundi suure põnevusega!

Kurvaks teeb aga fakt, et kõik ongi taani keeles. Vaid meie internatsionaalne õpetaja võtab meid taas kokku ja jagab teateid, et me end liiga kaotsiläinuna ei tunneks. Paraku grupitööd ei edene, sest üks internatsionaal ikka 30 taanlase vastu ei saaL Ükskõik kui väga sa end ka kuuldavaks teha püüad. 10 kuu tudengid aitavad nõu ja jõuga, aga uutega on meil probeeme. Tahame ju ka olla osa koolist ning olgem ausad, meil on juba kogemusi, mis neile kasuks tulevad. Tundides polegi nii hull, sest kehakeel on üldmõistetav ja sealt korjame juba üles meile tuttavaid taanikeelseid sõnu, kuid osad tunnid saavad ikka tõeline piin olema. Võimlemises olen ainus internatsionaal 119 taanlase vastu (muide see semester on võimlemine suurima grupiga, mis vajas lausa neljaks jagamist ning mis määras ka kogu muu tunniplaani). Ka spordiainena valitud võrkpallis olen ainus ja seega saan korraliku keelekooli. Mu ainus lohutus on õpetajad, kes meist tõeliselt hoolivad...

Olgugi, et püüame taanlastega võimalikult palju lävida, hoiame ikkagi pigem omaette, sest meie suhtlusvajadus tahab rahuldamist ja pinged maandamist.

Lumi sulas ära, hetkel on ilus päiksepaisteline ilm.
Olge vahvad!!!