Kevadehakul tunneb Luusiste ennast taas hästi. Täna käisime „Hojskole pa kanten” nädala raames (see küll algab järgmisel nädalal) õpetajal abis onnide ehitamiseks ettevalmistusi tegemas. Mis oleks veel parem laupäeva veetmise viis kui värskes õhus linnulaulu saatel palke koorida ja taani-inglise segakeelest üllatavalt palju juba aru saada. Seejuures süüa õpetaja naise poolt küpsetatud kodusooja saia koduse põldmarjamoosiga ning pugida kodust kooki. Kõik nn kodused hetked on siin Taanimaal nii meeldejäävad ja mõnusad- vahel piisab tõesti nii vähesest.

Kasvõi sellest kiisumiisust, kes mulle palki koorides vägisi sülle ronis ja nurrudes oma pea mu käe alla pressis. Kiisu, kes mulle 15 minutit oma suurte silmadega otsa vaatas ja pingsalt paisid lunis:) Lumikellukesed ja krookused on pea kõikjal ja see teeb mu uue nädala ootuse veelgi suuremaks.

Vahva, kui kõik kuivkäimla peale itsitavad ja puuküttega ahjul toidutegemist kunsttükiks peavad, tunnen end natuke erilisena... Mu puukoorimisoskuse peale küsis õpetaja täna, kas ma olen seda varem teinud--mhmh ja üsna märkimisväärses koguses.

Eile käsime Gregori sünna puhul linnas bowlingut mängimas. Mu isiklik treener on Eestimaal, mistõttu oli mu mäng veidi lüklik, kuid mis peamine, Marianole, kes igas palimängis k..i osav on, sain ma pähe tehtud. Õhtu oli vahva- bowlingukuulid veeresid õhtu edenedes aina rohkem koos poistega, sest nad ei saanud märgukese rüüpamisel enam õigel ajal kuulist lahti lastud:)

Eesti laulu valikuga jäin rahule ja usun, et uni tuleb täna värskest õhust tingituna magus!