Mitte head uudised. Väike armas Alison hüppas ja maandus täna viimases tunnis nii õnnetult, et väänas väga-väga pahasti välja mõlemad hüppeliigesed. Haiglas said nad oma järjekorda oodata üle 5h. Isegi süles kandmine on talle praegus valus, mis me siis sidumisest või asendimuutustest räägime. Täna öösel kannab Pato teda vajadusel vetsu, kuid homme proovime talle ratastooli saada. See on koolis küll olemas, kuid keegi ei tea, kus on selle luku võti. Meie koolis olnud paraku teavad, kui võimatu selles koolis ratastooliga ringi liikuda on, aga siis saaks ta vähemalt dussi alla või vetsu. Mul on temast nii kahju, ainult 4 nädalat on jäänud ja ta ei saa midagi teda. Ta jääb kõrvale ka järgmise nädala 3 esinemisest ja isegi kõige lihtsamaid hüppeid ei saa ta veel niipea teha.
Tema oli ka see, kes lubas mind aidata spottingu praktiliseks testiks valmistumisel, sest imekombel sain ma teoreetilisest testist läbi.
Meie ujumisõpetaja just ütles, et selles koolis õppimine pole tervise koha pealt kuigi hea teguJ

Muidu on hästi. Olen siiski mures Alisoni pärast, kuid vaatame, mis homne päev toob...
Eile oli meil see-eest ülilahe õhtu. Käisime Alexia sünna puhul bowlingut mängimas, enamus internatsionaale ja siis mõned taanlased. Olin esimeses mängus täitsa osav, sain meister Baktashi järel teise koha. Eelmainitud mees viskas lihtsalt üksteise järel Strike!!!
Osadel läks õhtu veits käest ära. Bussijuht pidas koduteel bussi kinni ja teatas, et kui Sarah korra veel bussis pudelisse pissida üritab, siis ta viskab selle piiga välja. Oh meid pisut hulle. Täna muljetasime terve hommikusöögi ja pool päeva takkaotsa. Eilses workshop bändiproovis mängisime kaks lugu kokku, nii et mõlemad õpetajad jäid väga rahule ja mul jooksid mõnujudinad üle keha!
Ujumises hakkasime treenima vetelpääste testiks, see on parasjagu raske.
Võimlemises on kahe esinemiskava harjutamine. Mulle on veidi võõras, et saime kava just valmis ja nüüd lavale, aga harjutan nii kaua, et julgen ikka minna.
Etsu –Petsu on kõige usinam kirjakirjutaja- aitäh talle!
Aaa, Hugo, meie profivõrkpallur kutsuti ühte Taani parimasse tiimi mängima. Oleme ta üle kõik nii uhked!

Ongi vist kõik tähtsam öeldud...
Ööd!