Heips!
Tulemas on igasugu uudiseid, põrutavaim neist- oleme meistrid ninaluu purustamises:) Aga sellest pisut hiljem.
Eile saime koolimullist välja ning käisime õppereisil Odenses, mis on Taani suuruselt kolmas linn ning mis kannab jalgrattapealinna nime, ning kus on sündinud H. C Andersen. Hommik muidugi hakkas sellega, et väljumise ajaks istus bussis vaid 7 inimest. Argentiina aja järgi on kell 8.00 hoopis 8.23. Tüütu on pidevalt samade inimeste järgi oodata ja nad saabuvad bussi nii süüdimatult...
Muidu oli reis kena. Alustasime Jens Galschiot workshop/kunstigaleriist. Ta on kuulus skulptor, kelle tööd ülemaailmset vastukaja saavad, sest viitavad ühiskonna valupunktidele ning seda salaja üleöö (kellel huvi võib piiluda www.aidoh.dk). Edasi kohustuslikku H. C Andersein muusemisse ning siis lõunapaus. Eriti tore oli uisutamine jäähallis, kuhu meid sõidutati taksodega. Paljudele oli see totaalset uus kogemus, pole nad ju jäädki näinud, rääkimata selle peal liuglemisest. See eest kanadakas Franc tundis end nagu kodus, kui keegi sust vuhinal möödus siis oli see kindlasti just tema. Gregor (Sloveenia), arvas, et edaspidi uisutamine on pisut igavavõitu ja proovis pöörde paelt tagurpidi uisutama hakata, kuid esimesel korral juba nii õnnetult, et nüüd paari päeva pärast ninaopile suundub... Tegelt oli see õnnelik õnnetus, sest esialgselt kardetud uisuga näkku sõitmist ei olnud ja peapõrutus jäi ka diagnoosimata:) Igaljuhul oli kogu jäähalli pealtvaatajate poolne jää verega kaetud, sest seda tuli nina pealt ja ninast. Õpetajatel hakkas kiire- üks läks vetsu verd ohjama ja teine uuris, kas keegi nägi õnnetust. Mõned minutid hiljem kui G uisud jalast saime, suundusid nad haiglasse. G nina nähes polnud mingit kahtlust, et temast järgmine õpetaja Theis saabJ Õnneks on ta ise roosa ja rõõmus, ütleb, et valu ei ole ja magas täna öösel ka nagu beebi. Tänu õpetaja Bo tutvustele, olid nad haiglast peagi tagasi ja ühinesid meiega Lõuna-Taani Ülikooli külastusel. Nägime sealseid sporditeaduskonna tingimusi, need on head, aga koolis olles oli tunne, et elad mutimulllaaugus. Pime, kõle, siseviimistlusse pole sentigi investeeritud. Kõik on hall, vaid viidad on sinised ja tuletõrjekapid punased.
Sealne kammerkoor, mille dirigent oli argentiinakas, tervitas meid väikse kontserdiga, mida ma ei suutnud kuulata, sest üks onu ja tädi seal kooris ei teadnud, mis on koorilaul.
Sõime ühiselt õhtust ja rääkisime endast ning maailmast, ning õhtuks tagasi kooli, kus G uudis levis nagu kulutuli.
Hetkel tulime just lõunasöögilt, mille uudisterubriigis teatati taaskord, et koolis levivad täid ja palun kontrollige ennast. Mind ajab täitsa marru see juba. Alates septembrist muud polegi olnud, kui kord kuus täide teade. Inimesed ei võta ka õppust, et paneme juuksed kinni ja ärme ameleme vahetpidamata üksteise otsas. Nagu lasteaias oleks.
Muidu hästi, võimlemises püüan olla tubli, aga vahel ajab siiani vere keema, minu erinevus teistest.