Elu Ollerupis kulgeb üsna rahulikult ja kopsupõletikuliselt. Tüdrukuid ja poisse, kes on penitsiliini- või morfiiniravil on meil nüüd küllaga. Olgugi, et uusi haigestumisi on vähemaks jäänud on tüsistused aina hullemad. Mu rütmikagrupis on paar tüdrukut, kelle olemasolu pole ma siiani märganudki, sest nad on koguaeg haiged olnud...
Tunnid jooksevad oma rahulikku rada, õpime ja harjutame, lõigume voodilinu, et eesootavaks peoks Sparta kostüüme teha. Südametunnistus kripeldab, aga kambavaimu vastu ei saa.
Internatsionaalid on nagu üks suur pere, hoiame ja hoolime. Akira läheb varsti koju, juba praegu on kõigil kurb... Väiksemaid intriige on koolis otseloomulikult ka, aga muidu olekski me mull liiga mull!
Olge mõnusad!