Väiksed imed toovad sära ja külmajudinad hinge ning ihule. Veider UNI õpetaja kiivalt hoitud rasedusest ja lokkis juustega pisipiigast, mis hiljem nelja silma jutus osutub hämmastavaks reaalsuseks- vähemalt titaootuse osa sellest. Alison Kraussi õrn ja voolav „When you say nothing at all”, mida ketraks ikka ja jälle vaatamata hilisest õhtutunnist.

Paitav päike, mis minu ja Aleksia põsed lõunapausil mõnusalt roosalt maalib. Valged lumikellukesed, mis oma nina vapralt lumega kaetud mustast maapinnast päikse poole upitavad. Pisike seebimull katkise otsaga pesugeelipudelist, mis vannitoa hämaras valguses vapralt sädeleb ja hõljudes end elul hoiab.
Märka & oska märgata pisikesi rõõmukillukesi...