Maratonnädal 43 on nüüdseks lõpusirgel. Julgen väita, et see oli meile, internatsionaalidele kõige väljakutseterohkem nädal. Kolmel hommikul oli meie vedada hommikuassamblee, lisaks sisustada kogu laupäev. Eilsel ennelõunal korraldasime 6 workshopi, kus õpetati erinevaid enesekaitsetehnikaid, Germanwheeliga trikitamist, tantsu ja Uus Meremaa Haka-Kapat. Ma sain oma uudishimu rahuldada saksa rattal. Sellega tegutsemine on omamoodi pisut hirmus aga ka tohutult põnev. Tunni lõpuks sain iseseisvalt ringid tehtud:)
Muide reedeses ujumistunnis põgenesin õpetaja eest ära. Meil on praegu asendusõpetaja, kes on umbes 60 aastane. Muidugi väga vahva, aga ei saa aru, et inimestel võivad omad hirmud olla. No nüüd saan juba pea ees vette laskumisega hakkama, aga enne seda ma saltot küll teha ei soovi. Reedel pidime aga enne vette jõudmist ära tegema tagurpidisalto. Ta ei ülnud seda enne kui ma juba hüppelaua tipus seisin. Ma siis teatasin, et ma tõesti ei julge ja äkki ma võin lihtsalt selg ees hüpata, aga ei, ta üritas mind juba saltosse lükata ja see sekund kui ta korraks näo ära pööras, ma põgenesin basseiniäärele. Ta oli veidi kuri ja püüdis mind ikka hüppelauale tagasi saada, aga ma teatasin posti tagant, et Estlandi pole siin praegu:)
Peoks ettevalmistamine nõudis suurt energiakulu. Kuna dekoratsioonigrupi juht kuigi usin ei olnud, siis sain tegeliku juhatamise enda kaela. Kaunistada ja valmis sättida kaks suurt ruumi ja juhtida 20 pealist gruppi ei ole just kergete killast ülesanne. Õnneks saime ilma suuremate viperusteta hakkama ning usun, et kõik jäid peoga rahule. Vähemalt eile öösel kell 3 kuuldud tagasiside oli, et see on siiani olnutest parim pidu. Sõime toite erinevatelt maadelt ning esinemise kahe tantsuga. Poiste tants oli eriline naljanumber-väga armasad ja tublid! Bändiga sai ka taas laval oldud, mõnus tunne.
Muide meie peo teemaks oli „Kanna mida julged” ning originaalseid lahendusi oli meeletult palju. Peaauhinna said Kirsten ja Lise, kes olid vastavalt delfiin ja tema kasvataja. Delfiinist Kirsten liikus ringi ratastega pisikesel laual, ning Lise toitis teda kaladega.
Koristamine läks ka üsna normaalselt. Siiski ei saa me Maaraja aru siinsest võrdõiguslikkusest. Maarja ja meie naisõpetaja Kris tõstsid kaheksi suuri õllekaste samal ajal kui terve poistekamp ja 2 meesõpetajat käed taskus seisavad... Ma sain ka ikka mitu korda poisse paluda, enne kui nad end liigutasid. Suur raudjalgadega laud pratsatas eile öösel Kata jalale, sest tüdruk, kellega seda kandsin lasi lihtsalt oma otsa lahti. Kiiresti külm peale ja täna on valu palju rohkem kannatatav.

Muide päeval sain pisut hoida meie taani keele õpetaja 6 kuust pisipõnni, kel on tumepruunid simad, plikrussis juuksed ja tõmmu jume. Tahtsin õpetajatetoast kääre ja niipea kui sisse astusin, ajas see pisipõnn käed laiali ja nõudis seeläbi süllesaamist. Kui teda taas diivaline panna üritasin, siis vajusid lapse suurnurgad alla nii ma siis pisike sokolaadipoiss süles mööda koolimaja ringi jooksingi:)