Eile ja täna olid koolis spordipäevad, kus võtsime mõõtu teiste Taanis spordikoolidega. Maja oli rahvast täis ja igal pool oli keegi eksinud. Aga korraldamine möödus viperusteta. Paljudes koolides on just pallimängud esikohal nagu meil na võimlemine, seega on üsna raske nende võistelda, kuid poiste võrkpallis olime võidukad ja triatloni panime ka kinni.
Mina ei võistenud, vaid osalesin workshoppidel (hüppamine, rütmika ja ronimine). Viimases olin pigem õpetaja assistent, sest neid, ke sronimist varem proovinud ei ole, on hästi palju ja siis ma olin ju kohe väga osav:)

Meie omadest on nüüd paar taas karkudel, kuid ühel suurel mehemürakal kuskilt mujal koolist läks päris halvasti. Ta väänas oma põlve nii õnnetult, et rebenensid mõlemad põlve külgsidemed, mis tähendab, et ta põlv on täiesti ebastabiilne. Peale seda matsu minestas ta ära ja 8 samasuurt kuju oli vaja et teda platsilt ära toimetada. Ülejäänud päeva veetis ta kanderaamil palliplatsi kõrval. Lõpuks oli nende võistkond käsipallis esikoha vääriline ja autasustamisele toodi ta ka raamiga kohale, see oli armas- apaus oli võimas! Nüüdseks on ta arvatavasti operatsioonil juba ja üsna pikaks ajaks tuleb tal spordiga head aega öelda.

Kogu selle rahvasumma seest õnnetus mul leida ka kaks eesti last- Kadri ja Tõnn, kes õpivad Viborgis. Tore oli taas omasid kohata.

Skandinaavi mehed on ühed kõige ebaviisakamad, keda kohanud olen. Uskumatu, milline suhtumine ja mis olematu kasvatus seal taga peab olema. Igatahes võib siin piiga 7 meetrist redelit tassida, vaatamata sellele, et kõrval on 3 vaba poissi, käes puusas...

Köögitoimkond hakkab läbi saama, koristustoimkond algab arvatavsti neljapäevast. Ei ole vahva!
Tublidust!