laupäev, 18. oktoober 2008

Loe enne eelmist osa (sinine)

ESMASPÄEVA hommikusöögi saime süüa hubaselt küünlavalgel. Emili ema oli tõeliselt vaeva näinud:) Peale tänusõnu ja hüvastijättu võtsime suuna Allborgi. Rongipiletite hinnad on ikka hämmastavalt kallid!
Aalborgis jalutasime mööda vanalinna tänavaid ringi. Tegu on vana tööstuslinnaga ja seda on tõesti igal sammul ka näha. Ronisime kindluse käikudes, sõitsime liftiga Allborgi torni, mille tipus istudes oli tunne, justkui sõidaks praamiga...
Aalborgist pealelõunal suund Arhusele, kus Minni sõbranna rongijaama eest eesti keelt rääkivad reisihinged üles korjas ja ühikasse juhatas- kiiresti ja turvaliselt. Minni andis esmased juhised ja seejärel loovutas oma toa meie käsutusse, ise Triinu juurde minnes. Mida ühikas ikka süüakse- kiirnuudleid ja teedJ Seda tegime meiegi, väga mõnus. Õhtu veetsime tuledes linnas jalutades, jope peale loksunud kakaod sajatades, kommipoes komme valides ja hiljem neid kanali ääres pugides. Mida üks hing veel ihkab?!?!?!
Ühikas värskendav duss ja siis mõnulemine eesti ajakirju lugedes:)

TEISIPÄEVA hommikul taaskordselt kiirnuudlid, asjad kokku ja Arhuse rongijaama, kus kotid aitas pakihoidu panna tore vana onu. Ta teadis täpselt kus Eesti asub ja luges üles mitu ilusat Eesti linna, paraku on ta pisut elu hammasrataste vahele jäänud, prussakad ja muud sitikad, mis ta riietel ja kaelal ringi sebisid, ehmatasid meid üsna ära.
Terve päev Arhusel. Külastasime Bazari turgu- oma blondide juuste ja siniste silmadega olime seal ainueksemplarid. Mustad mehed, palju idamaade nodi ja puuvilju- kultuurisokk missugune.
Gamle By ehk tõlgituna Vana Linn Arhuse linnasüdames on nagu meie vabaõhumuusem, kuhu on kogutud üle 80 vana maja, mille tänavatel keeb keskaja elu-olu, mille pagaripoest saab osta soojasid suhkrukringelid ja sokolaadi/mee südameid, kus kõikides majades saab ringi kolada nagu hing ihkab ja kus aeg peatud ning hing leiab rahu!
Minnile sai seal samas võtmed tagastatud ja ühika lauale jäetud eestimaised maiustused õhustasid teda kibekiiresti ühikasse tõttama.
Arhuselt viis meie tee edasi Badborgi, kus Baktash nagu viis kopikat meid rongijaamast üles korjas, meie kotid enda õlgadele haaras ja meid autoga 100m kaugusel asuvasse koju sõidutas. Peab tunnistama, et olime Maarjaga veidi ärevuses, sest tegu on 10 lapselise afgaani perega ja me ei kujutanud endale täpselt ette, mis meid ootab...
Õnneks ei olnud seal pearätte ja usuhullu peret. Oli vaikne ja kõike hoolega jälgiv isa, ülivahva 17 aastane õde, kes tahab saada arstik või advokaadiks ning aidata afganistaani naisi; 22 aastane õde, kes hoolega inglise keelt purssis; 19 aastane õde, kes kõigi eest hoolitses; 13 aastane õde, kes kartis meid täiega; 24 aastane muhe vend, kes meiega lobises ja meie eest hoolitses.
Esimene õhtu mööduski liitrite viisi teed juues, kultuuritausta uurides ning vene keelt pursside, sest see pere on Venemaal elanud ja on seega vene keeles üsna osavad.
Magamiseks saime Baktashi toas, suure voodi ja roosade voodilinadega.

KOLMAPÄEVAL võtsime suuna Saksamaale Hamburgi. Flensburgist võtsime peale Baktashi vennanaise ja 3 aastase pisipiiga, keda ma hirmsasti nunnutada tahtsin.
Hamburgis jalutasime botaanikaaias, vaatasime pisipiigat mänguväljakul mängimas, käisime Afganistaani poodides, jalutasime tänavatel ja poodides ja sõime õhtust Afganistaani restoranis. Seega olin õhtuks üsna kultuurisokis taaskordselt. Mul ei olnud tunnet, et olen Euroopa- tänavatel oli tohutult musti mehi, pearättides naisi ja muidu pisut hirmsat kontingenti. Ei ühtegi blondi või kartulikarva juuste ja siniste/hallide silmadega inimest. Õudne. Kuhu me nii jõuame. Mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, mis juhtub Eestis, kui hakkame vastu võtma suures koguses immigrante...
Restoranis tõrkus mu parem käsi lusikaga riisi suhu toppimast. Afgaanid söövad lusika ja kahvliga, neist esimene pearemas käes, teine vasakus käes. Isegi kanakoiba pidin nii sööma või siis süüakse näppudega abiks vaid leib.
Kogu tee Hamburgi ja tagasi kuulasime Bollywood kuumemaid tantsuhitte, mida ma niipea enam kuulda ei taha. Lisaks sõitsin elus esimest korda 190km/h kiirusega, mille eest oli valmis Baktashi peale täiest kõrist karjuma. Õnneks sai ta aru, et see mulle tõesti ei meeldi ja aeglustas kiiruse 140 peale. Pidasin talle pika loengu- peab olema ju hullus sõita vihmastes ilmastikuoludes sellise kiirusega!!!
Baktashi juures vaatasime 3 tunnist Bollywoodi filmi, püüdsime Maarjaga naeru tagasi hoida... Film oli küll südamlik aga samas nii veider.
Hilja õhtul tuli inimesi veel juurde, jutustasime Eestist ja püdsime selgeks teha, et me pole osa Venemaast. Vaatasime selle pere pulma- ja kihluspidude videosid ning tegime mõlemad Maarjaga peopessa henna tatoka, mis nüüdeks vaikselt kaduma hakkab.

NELJAPÄEVA hommik kurvastas meid kohutava vihmaga, sellise ilmaga polnud mõtete Kieli sõita. Õnneks saime lõpuks siiski kodust välja ja käisime Flensburgis, mis asub Taani piirist vaid 12 km kaugusel Saksamaal. Poisid shoppasid täiega, ostsid terve uue garderoobi, trotsisime vihma ja jalutasime ikkagi Flensburgi imelistel tänavatel. Väga ilus linn!
Baktash kontrollis ja juhatas meid ikka tohutult. See muutus üsna kurnavaks. Ma ei kujuta ette, mida afgaani naised tunnevad...
Õhtu veetsime Baktash sõprade töö juures saunas ja hiljem pokkerit mängides.

REEDEL jätsime selle perega hüvasti võttes rongiga suuna Odense poole. Oi kui mõnus ja rahulik oli taas ise enda peremees olla. Maarjale oli see veel eriline kergendus!
Pealelõunal jõudsime maalilisse Odensesse, kus veetsime kvaliteetaega vaatamisväärsusi kiigates ja brändipoes ringi piiludes. See linn on H. C Andersoni kodulinn, mistõttu on seal pea kõik muinasjutuonuga seotud.
Õhtuks jõudsime ilusti kooli tagasi , kus meid ootasid ees 8 õpilast ja 3 õpetajat. Täitsa kodune tunne!!!

LAUPÄEV on möödunud rahulikult, vihma kallab nagu oavarrest. Säravam uudis- õhtusöögiks saime jäätist- USKUMATU!

Sellised lood on siin Taanimaal. Loodan, et kui lugemisega hakkama said, siis raatsid mulle mõned read vastu ka kirjutada mu e-mailile:
kadri.sar@mail.ee

Head!


Kommentaare ei ole: