Nädalavahetused mööduvad liiga kiiresti. Eile oli koolis rekordite päev, kus kõigil on võimalus lüüa vanu rekordeid või püstitada mõned uued. Rekordeid oli palju, üks kreisimaid -Max kandis püstiseisvat Tami õlgadel ja nad kõndisid nii 2,4 km ümber koolimaja territooriumi. Natalia ja Fernanda tegid omavahel kokkuseotud jalgadega 106 spagaaditiiru. Mariano hoidis trompetil üht nooti 53 sekundit. Daniel hüppas 5 minuti jooksul kõhukaid. Kristoffer hüppas paigalt kõrgust 160 cm. Robin tegi 8 kordse horisontaalpöörde batuudil jne.

Päeva lõpetasime ühise rekordiga, milleks oli pikim lusikarivi. Selleks heitsime ID-halli põrandala külili, hoolega üksteise kehakõverustesse. Minu "Võileivapolleteks olid Dennis ja MAriano, ehk tuba number 35, kes arvasid, et nemad paevad olema need õnnelikud, kes eesti piiga enda vahele saavad. Kui rivi valmis, andis õpetaja meile käsu selles rivis 2m liikuda. Proovige, saate kõhutäie itsitada...
MUUSIKAPIDU
Algas 18.30 ühise õhtusöögiga. Edasi kolisime kella 21.00 elutuppa, mis oli muudetud pooliku vaheseinaga baar Bursteniks ja ööklubi Greizi Daisyks. Väga vahva lahendus ja väike ruum lõi hubase meeleolu. Kooriga laulsime ühe laulu. Olin sellele juba eos vastu aga teised ikka väga tahtsid esineda. Laul kukkus välja rohkem kui jube, sest paljud ei oska nooti hoida ja kohe alguses hakkas kamp plikasid valju häälega itsitama. Tahtsin häbi pärast läbi põranda vajuda...
Üks õpetajatest üllatas meid saksofonilugudega. Lühikeja lööv esinemine väga võluval pillil. Taani poisid tõid lavalaudadele kurikuulsa „Ecuador´i”. Kitarr, basskitarr, trummid, 2 poissi klaveril nimetissõrmega 3 nooti toksimas ja 2 tantsu”türdukut”. Itsitada saime oi-oi kui palju. Ning siis jõudis kätte meie internatsionaalbändi kord. Valmis olime meisterdanud 5 lugu. Esimene neist taani keelne Linedanser, kus mina sain hoolega klaverit mängida ja mille ajal mu parem jalg klaveripedaalil ainult värises. Kaks õpetajat seisid lihtsalt klaveri kõrval ja vaatasid kuidas mu näpud liiguvadJ Edasi juba rokk ja regge ja taas rokk. Rahvas elas usinalt kaasa ja laulis ka kaasa, tunne oli võimas! Kui minu kord laulda oli, siis olin täitsa rahulik, sest teadsin, et mul on nii tugev seltskond seljataga (Rua trummidel, Diogo basskitarril, Mariano kitarril ja Nina taustalaul), polnud üldse hirmus. Ja kui lõpuks minu kord basskitarri mängida oli ja me pillide vahetuse tegime, siis 4 poissi mu kõrval teatasid valju häälega, et nad tahavad seda näha. Nägid ka:) Aplaus oli meeletu ja hilisemad kiitussõnad tõid naeratuse huulile.

Edasi tants ja trall poole ööni. Arvan, et kõik jäid rahule, kuigi kuulsime Maarjaga umbes 7 korda kui hullud eesti piigad ikka on. Olemegi, mis siis...

Täna magasin une ilusti täis ja siis käisin jalutamas ning hüppamas. Mõnus puhkus!