Tänased suured saavutused tegid mind eriti uhkeks enda üle. Esmalt Nature Lifes ronisin kõrge-kõrge kase otsa. Ronida saime 16 meetrini, mul jäid viimased kaks meetrit ronimata, sest lõpp oli tõesti raske. Aga superluks vaade oli sealt ülevalt. Muidugi oleme köitega turvatud, aga kase otsast ei oleks tasunud alla sadada, sest seal on nii palju oksi kuhu end puruks maanduda. Ronimispuul võtsin ette need rajad, mis eelmises tunnis proovimata jäid. Esimesest sadasin kolmandal sammul alla ja rippusin köie otsas, kuid ma ei andnud alla ja teisel katsel läks õnneks platvormile ronida. JA siis proovisin ära tühjusesse astumise ning iseenda turvamise. Platvormil panin endale varustuse külge ja siis pidin astuma vasaku jalaga ei kuhugi ning end ise köie otsas istudes alla laskma. Vägev tunne. Peale ronimist on käed täiesti nõrgad ja vässud. Aga see tund ikka tõesti meeldi mulle!
Taani keel oli vägev. Õppisime all saalis nn Ollerupi taani keelt, ehk käsklustega seonduvat ning siis õppisime kirjeldama oma tasse. Morten on tõeliselt hea õpetaja! Meil on nüüd kaks taani keele õpetajat, kes mõlemad annavad meile 2 tundi nädalas.
Võimlemistunnis tegime koos 40 minutilise soojenduse ja siis jagati meid neljaks grupis ning nendes gruppide tuuritame 4 nädalat mööda kooli proovides erinavaid alasid. See ühine soojendus oli hullem kui kõige jubedam treening mu elus siiani. 2. minutiga olin süsi ja vesi jooksis mööda selga alla. Mõned näited „soojendusest”: 32 kätekõverdust, kätelseisud, kätel kõnd (viimane küll kaaslase abiga), üksteise seljas turnimine, meeletu posu kõhu- ja seljalihaseid. Õnneks oli põhiosa lõbus, sest meie grupp suundus hüppesaali. Esimese asjana hakkasime hüppama saltosid. MA pole neid kunagi proovinud, aga sul pole suurt muud valikut kui proovida. Esimese maandusin otse näoli. Muidugi on meil pehmed matid alla, aga seest võtab veidi õõnsaks küll. Teised tulid juba tsipa paremini, aga 3x lendasin ikka veel korralikult näoli.
Suurtel batuutidel püüdsime teha paarishüppeid. Olin paaris Patricioga, kes on ikka hulga suurem kui ma. Koos hüpates lendasin ma üsna lae allaJ Hüpperajal kiikhobused ja hundirattad ja taas saltod. Aga olen täitsa kindel, et valin ikka batuudinduse võimlemise kõrvale, sest see on nii vägev. Peale tundi õppisin veel ära „kuldkalahüpped” ehk selili hüppamise poolsilda:) Jehuuu!
Eile oli meil väga väga vahva High school evening. Esmalt tantsisime OD-hallis kõik koos taani seltskonnatantse. Väga vägev, nahk oli seljas märg, aga taani poisid juhivad sind nii hästi, et sa oled nagu väike roosa kleidiga pritsess tantsupõrandal. Me kõik oleks veel tantsinud! Edasi saime põhjaliku vaate kooli ajaloost. Nendes tubades, kus me praegu kahekesi magame, oli ennemuiste 6 õpilast korraga. Oh-oh-ooo. Lisaks ajaloole ja umbes 10-le laulule loomulikult ka kook, tee/kohvi ja mahl. Muide, eile tehti algust ka kooli kooriga. MA suundusin sinna muidugi laulma ja esimese proovi lõpuks laulsime kokku kaks neljahäälset laulu:)
High school eveningule järgnes väga hubane õhtupoolik elutoas. Ärkvel oli meid selleks ajaks vähe, aga kes olid, said naerda nabani ning muljetada nii palju kui süda ihkas.

Tänane kooli valvur on õpetajatest internatsionaalide kordinaator Bo. TA võttis oma pere kooli kaasa, et õhtu nende ja meie seltsis veeta. Tal on imeilus naine ja kaks väikest rosinat. Vanem neist 2a eriti julge tirts, kes end batuudisaalis nagu kodus tundis. Selle peale õhkas Mariano, et ta oleks tahtnud ka siin koolis üles kasvada:) Teine rosinake on 2 kuune ja alles tutvub selle maailmaga. Oleks neid mõlemaid hirmsasti kantseldada tahtnud... See kool on tulvil õpetajate lapsi ja septembrist avatakse meie koolis ka lasteaed. Olen täitsa oma roosa mannavahu sees.

Akira (Jaapani poiss) kukkus eile sohvalt alla ja nihestas küünarnuki väga hullusti ära. Nüüd saab ta 6 nädalat puhata ja kipsiga ringi vurada.
Aga meie suundume nüüd linna tantsima:)
Ilusat nädalavahetust!