Kaks ilusat ilma on meeleolule ja kehale väga mõnusalt mõjunud. Eile kasutasime päeva, et Svendborgis käia ja pisut poodides ning linnavahel ringi vaadata. Hiljem mõnus tukastus saunalinal koolihoovis ja õhtuks põsed punased olidki.
Õhtul sulasime koos Maarjaga poiste bändiproovis... Väga andekad vennad ja mõnus muusika, nende poolne reggevariant lugudest pani tõsiselt kuulama. Loodan neid juba järgmisel koolipeol mängimas kuulda. Trummid, basskitarr, kitarr, trompet ja laul- mmm.
Mul küll polnud plaanis eile välja minna, kook ja tee koolis kõlasid juba piisavalt ahvatlevana, kuid siis hakkas costa ricacas Hugo tegema tüdrukutele tõsist ristküsitlust ning selle tulemusena lippasime paarkümmend minutit enne bussi väljumist tubadesse riideid vahetama ja kiiret make up´i tegema. Õhtu oli iseenesest vahva. Tantsida ma ei tahtnud, küll aga seltskonda. Käisime kahes baaris. Mina suudan pidutseda ka ilma joomata, nii et minu õhtud kalliks ei lähe. Kuidas teiste rahakott sellele vastu peab, ma küll ette kui kujuta. Lõuna- Ameeriklased hakkasid alkoholi hävitama juba bussis- tequila ja pidu tõmmatigi käima!
Tulime Maarjaga koju 2.15 ööbussiga ja uni tuli loomulikult magus.

Tänane ilm on sama fantastiline olnud. Paljud suundusid koos randa, aga ma tahtsin omaette päeva, seega võtsin suuna teise randa. Kaaslaseks mu vahva nr 6 internatsionaalne ratas. Poe juures kohtasin Diogot ja Ruatahit, kes mulle end sappa haakisid ja nii me kolmekesi randa otsima asusimegi. Leidsime ranna üles- liiva oli seal küll käputäis ja ujuma ei kutsunud, kuid põõsast leitud rannatool kutsus mind väga lesima. Enne oli meil vaja väga kajakakakasel paadisillal koos pilti teha ja just seetõttu seisan pildil ühel jalalJ Poisid tahtsid edasi seigelda, nii et peale kerget kõhukinnitust ja naeruteraapiat suundusid nad direktori käest saadud laenuratastega edasi. Ma istusin ja mõnulesin päikese käes üsna kaua. Hiljem käisin jahisadamas jahte piilumas ja siis orienteerusin tagasi kooli.

Õhtul kell 16.30 võtsin kogu oma julguse kokku, ronisin välibasseini 10 m hüppetorni ja ilma vett eelnevalt katsumata ja alla vaatamata lihtsalt jalutasin sealt alla. Vabalangemise ajal pigistasin silmad kinni ja püüdsin püsida pulksirgelt pingutades kõiki lihaseid. Alla ma sealt tõesti hüppasin ja vette maandumine polnud ka väga valus. Tagumik on veel veidi punane aga see on mööduv nähtus. Mu eufooria ja uhkuse juures ei ole see mingi näitaja. Lubasin endale siia kooli tulles, et 10m hüppega saan hakkama ja nüüd on see tehtud! JEHUUUUU!
Nüüd aga sööma ja uusi inimesi kohtama, sest täna alustas POLK, ehk politseiakadeemiasse kandideerivad noored, kes 4 kuud koos meiega end eksamiteks ette valmistavad.

Vahvat uut nädalat!