Hei! Munadepühad on nüüd värviliste munadega selja taha jäänud ja Kata on omadega tagasi Helsingi valges, punaste rõdudega ühikas. Hommikune ilm meenutas küll pigem tusast vihma näkku pritsivat külma ja tuulist sügist, kui kevade kohalolekut, kuid nüüdseks on taevas pilvitu ja hele-hele sinine;)

Pühad said veedetud pere ja sugulaste keskel Ilusmäel, kus kamina ees diivanil vedelemine, hea parema pintsilisse pistmine, saslõki vintsutamine, Muhkliga möllamine ja kaisumine minu päevi sisustasid. Vapramad meist tegelesid puude langetamise, aia riisumise ja muude heakorratöödega, kust mina jube külma tuulega ilma tõttu eemale püüda hiilisin. Kui päike end näitas, siis aitasin minagi pisut muruääri tasandada, kuid lõviosa ajast tegelesin targu Muhkiliga:) Neil vapratel töötegijatel oli õhtuks külm nii kontides ja nahavahel, et ka pudelite viisi sisse joodud veinid ja pits konjakit ei aidanud ning alles saun aitas soojal võitu saada. Munad said värvilise rüü laupäeval, kui terve suguvõsa aktsioonis oli. Looduslikult värvitud munad on alati ilusad ja avastamisrõõmu jätkus kauaks. Pühapäeva hommikusöögil said tugevamad munad ja parimad koksermeistrid välja selgitatud!!!

Ülejäänud pühapäeva veetsi Mari uhkes häärberis, kus ise perenaine olla sain, sest Maril oli Unematiga tegemist. Jon tuli ööhakul mulle sinna järgi ning viimased poolteist päeva sain tema seltsis veeta. Esmaspäeval oli minul pühade raames veel vaba päev ja ega poisid ka üles saanud, vaid magasime kõik nagu kotid. Mõnus oli! Poolest päevast läksime natukeseks linna ning sealt tulles jäi issi Kalle külmkapp pitsa võrra vaesemaks, meie kõhud selle võrra rikkamaks ning roheline diivan oli justkui loodud pikutamiseks. Õhtul käisime minu algatusel Tabasalu pangal, kus tähistaevas ning kuuvalgel sillerdav meri oivalist vaatepilti pakkusid. Kunderisse jõudes olin nii väss, et vajusin jala pealt voodisse- uni sai minust võittu!

Teisipäeval pidin Soome tagasi tulema, kuid see on alati raske... Rosellal oli muidugi taas hordide viisi soomlasi, püüdsin kolme tundi sisustada päeviku kirjutamise ja soome keele õppimisega. Õnneks tuli mulle aja sisustamisel appi üks vahva eesti mees, kellega koos soomlaste karaokehullust kirutud sai ning mõeldud, miks neil purupurjus inimestel on vaja mikrofoni röökima minna!?!?!? Vestluse käigus selgus taas, et Eesti on väike ja tema parim sõber on Hannese toanaaber, nii et juttu jätkus kauemaks:) Igatahes läks aeg nii ruttu ja lõbusalt. Linna oli meil ühine tee, seega otsustasime koos minna. Olin nagu turvatud pritsess: oma kohvrit ma ise tassima ei pidanud, paksude purjus soomlaste eest kaitsti mind nagu kuldmuna, kõnniteel sain käia ohutumas servas ja kõik uksed avati minu eest. Politseid on lahedad:)

Ühikasse saabudes võttis mind vastu ligi 60 aastane mees, ma ei saanud üldse aru, mis toimub!!!! Siis tuli Eftichia ja tutvustas meid, tegu oli Efti poiss-sõbra Pabisega. Ma olin nagu nii sõnatu kui veel olla sai, pole nagu viisakas külalise ees küsida ka, et kle sa pidid 30 olema?????? No muidugi tõmbasid nad mind harki ja said mu pikaks veninud näo üle lahinal naerda, sest poiss-sõbra asemel oli meile külla saabunud hoopis Efti äiapapa, kes ametilt on õpetaja ja üsna muhe sell. Päris hea vahetus, või mis te arvate!??!!! Nii me siis siin elamegi.

Täna käisin väga toredas proteesikeskuses, kus meid taas soojalt vastu võeti ning 2 sisutihedat tundi pakuti. Mälestuseks saime kaasa väga hinnalised materjalid ning vahvad nokkmütsid:)

Nii palju siis minu tegemistest, aga väiksed laiskvorstid, ma tuletan teile meelde, et ma OOOOOOOOTAN KIRJU!!!!!

Kata