Ma tean, et iga lõpp on uus algus, lahkumiskoorem on ikkagi raske. Kogu tänane päev on selline ilmelik rõõmuskurbrõõmuskurb tuju olnud, nii et ma ise ka ei saa lõpuks aru, kas olen siis rõõmus või kurb...

Loobuda ühika võtmetest, püüda oma nasvärki kohvrisse mahutada, koristada ja kraamida, küpsetada ja tuju üleval hoida... Ometi tead, et see on viimane päev, otsuseid lagetada, mida jätta, mida ei, teate kui raske see on??!!??!

Aga ometi on ka üks hea asi. Ma lähen siit ennem kui teised, mul on saatjaskond, kes mind teele saadab. Olen lõputult tänulik Efticiale, Katerinale, Anastassiale, Jennyle, Jarkkole, Georgeosele ja Modestasele, et nad mu viimase õhtu nii lõbusaks ja naeruseks tegid. Efti tegi mulle prantsuse maniküüri, soengu ja meigi, kuulasime veel Kreeka muusikat, sõime Jarkko poolt meisterdatud kooki koos Georgeose toodud jäätisega, tegime fotosessioone ja kirjutasime märkmikuisse aadresse.

Ometi on veel nii palju inimesi, kellele tahaks „Head aega” öelda... Nii vapper olin, pisarad silma ei tulnud, kallide pagasi sain hästi suure kaasa ja ma tean, et 12 tunni pärast olen tagasi Eestis, kus mind ehk veelgi suurem kalliralli ees ootamas on.

Kõik, kel teil võimalus välismaale minna on, MINGE!!! Ma ei kahetse, et ma siia tulin. Kõik vahepealsed segadused said lõpuks klaaritud ja selge see, et uues keskkonnas võib üksildus kergelt nahavahele pugeda. Ma olen keelt õppinud, teadmisi kogenud ja mis peamine KARASTUNUD!

JÄÄN MUIGEIL SUIL MEENUTAMA JA IGATSEMA!!!

Kadri