Eile peale õnnetu oleku omandamist, otsustasin õhtuse sünnipäevakutse vastu võtta, et vähegi meelt lahutada ja mõtteid mujale viia. See õnnestus, sest Hanna (hollandlane, füsio) sünna oli just mõnusalt väikse seltskonna ja muheda meeleoluga. Mu juhtmed olid küll kohati pisut pikad, aga kõik andsid mulle selle andeks. Seda suudlemise kommet ma küll veel näo ja kultuuri järgi kokku ei pane ning seetõttu saab antud teemal nalja veel nabani... Ja kui viimase metroo tõttu sealt ära tulema pidin, siis lippasin siin Kivikkos veel Jorjose sünnale, et talle ka õnne soovida ning tema südamerahuks suure tüki kooki näost sisse ajasin.

Täna hommikul tervitasid mind -6 külmakraadi ja mütsi kaasa haaramine oli väga õige tegu:) Veetsin selle päeva Ruskeasuo koolis puuetega laste seltsis. Nagu ma eeldasin, käiski seal terav valu südamest läbi... Kohe hommikul „tervitas” meid südantlõhestavalt nuttev piiga, kes esimest korda kooli ööseks jääma pidi... Nii kahju oli!!!

Meie juhendaja Mari võttis mind esmapilgul kavalalt muigama. Ta on vanem sale naisterahvas, kes kandis roosat poolvarukatega kortsus pluusi ning selle peal suurte siniste lilledega nabatoppi, juuksed lipsuga sõlmes, jalas üleskääritud säärtega teksad, neoonsinised sokid ja plätud... FÜSIOTERAPEUT??? Ja siis 9. klaasi õpetaja, kes oli umbes sama veidralt riides ja käitus ka veel veidralt... mul oli imelik! Aga iga minuti möödudes, tekkis mul nende vastu aina suurem ja suurem sümpaatia. Sellises asutuses peavad ja saavad töötada ainult SUURE südamega parimad inimesed. Mari teretas kõiki lapsi, nii enda hoolealuseid kui ka teisi. Ta teadis nende tegemisi, pani nad naeratama ja tõi sõna otseses mõttes nende päeva päikese. Tema kannatlikkus ja funktsionaalsus on imetlust väärt. Füsioteraapia ei tähenda sellises asutuses 30 minutit kepiharjutusi vaid kõike, mida vaja teha on, ehk siis algvõtteid kuidas riidesse panna, peas mõtte loomist, et saapa saab jalast ära vaid paelad lahti tehes, harjutused on loomingulised ja kõigel on oma väike eesmärk. Siinsed füsiod aitavad lastel isegi vetsus käia, sest selle käigus saab treenida tasakaalu, tagasamme, külgsamme, siirdumist, keharaskuse kandmist kätele, ühe käega keha hoidmist, treenida lihaseid, õpetada igapäeva eluks vajalikke oskusi ning olla lapsele toeks. Aga Eestis me karjume vaid: „Hooldaja!!!!”.

Ühesõnaga oli tänane päev nii põnev ja täis funktsionaalset teraapiat. Muidugi on nendele lastele ikka toredad võimalused loodud ka, abivahendid on kättesaadavad, kooliprogramm vastavalt võimetele kohandatud. Lapsed võivad elada kooli juures asuvas „kodus”, või treenida nädalas paaril päeva iseseisvust. Samas on need paar ööd võimalus ju lapsevanematele olla kahekesi, nautida teineteist, koguda pisut uut energiat... Minu meelest lihtne ja tõhus... Päeva lõpus nägime basseinitundi, kus igal lapsel on individuaalne ujumispäevik, kuhu Ruskeasou koolis 25 aastat töötanud ujumistreener igal aastal edusammude kohta märkmed teeb. Teate kui tähtis on väikese edu saavutamine laste motivatsiooni tõstmiseks!!?!?! Vot seda kõike nimetaks ma tõeliseks rehabilitatsiooniks- sinnani tuleb meil jõuda...

Seda peab oma silmaga nägema, et mõista ja USKUDA!

Alati ei peagi kõik olema selge,

pole tarvis teada, mis edasi saab.

Kõik ei ole nii, et on must ja valge,

ainult iseenesest mõistetav...

Paid Kadrilt