Tuju on natuke parem, kuid mitte veel kiiduväärt. Muredel on selles oma osa, aga ehk röövivad mu tuju ka pisut liiga temperamentsed külas olevad kreeklased ja pidev kaos meie ühikas, mis juba tund peale minu koristamist mustusest röögib... Mulle ei meeldi nii!!!

Eile leidsin lõpuks jalutades lennuvälja ülesse. Ma poleks oodanud, et see mulle nii lähedal on- läbi metsa vaid ligi 3 km, siis hakkab tuledemeri tähelepanu köitma ning kivimägedel istudes võid jälgida mitmeid maandumisi ja õhkutõuse. Muidugi pole tegemist suure Vantaa rahvusvaheline lennuvälja, vaid pisemate lennukite ja kopterite kodukohaga. Eile ma eriti asjalik polnud, lugesin pisut lastefüsioteraapia materjale, otsisin netist infot praksipaikkade kohta, tegin trenni ja lebotasin.

Täna käsime Respectas, mis on Soome suurim meditsiiniliste abivahendite keskus. Nii põnev oli!!! Meiega tegelev Timo oli valmistanud lühikese slaidiettekande, kus tutvustati ajaloolist tausta ja numbreid ning siis viidi meid maja ringkäigule. Sealses poes oli nii palju imeleiutisi, ei esialgu ei osanudki kõigele funktsiooni määrata, õnneks saime kõik endale suured kaustad, kus pildid ja funktsioonid sees;)

Ortooside ja proteeside valmistamiskeskus lõhnas nagu ehtne kingsepa töökoda. Lisaks kipsikottidele, jäid silma igasugused kruvikeerajad, mutrid, noad, viilid, erinevate nahavärvustega kummilõigud, rihmad, möödulindid- tõsine töökoda ja uudistamist rohkem kui küll. Ka jalatsitöökojas käisime, kus tehakse ortopeedilisi jalanõusid, mis enamuses on pisut kõrgema hüppeliigese osa ning paelte asemel kärtsudega. Jalajäle võtmise karbikesi nägima ja hästi palju käsitöömeistreid ka.

Ausalt ma ei tea, kas Eestis üldse on võimalik ortoositehnikuks õppida, aga omamoodi põnev oleks küll päevad läbi kipsiga möllata, voolida, värvida, mõõta ning maalida... Ning sellise käsitöö tegijatele makstakse siin ka päris ilusaid summasid. Abituriendid, pange pead tööle;)

Soomes hakkab vist taas talv saabuma, nii külm on...