Eile õhtul käisin salsatamas. Ausalt, tegelt ma üldse ei tea, kuidas salsat tantsida, aga see ei keela sugugi hunnikul erasmukatel Hakaniemmisse laevarestorani salsaõhtule minna. Vihma ja tuult trotsides jõudsime teadjamate õpetuste abil kohale, kergitasime pisut kukrut ja peagi olime tantsuplatsil. Hispaania ja portugali tudengid möllasid täiega, nemad teadsid ju laulude sõnu ja neid oli meeleltult palju... Me ülejäänud kaasa laulda ei osanud, aga tantsu vihtusime küll;) Vahva oli, et aga hommikul värske peaga ärgata tulid Baltikumi piigad Kadri ja Katja teistest veidi varem peolt ära. Ööbussis püüdsime end jutuvadina saatel ülal hoida ja kui pea patja sain, magasin nagu nott!!!

Hommikul upitasin oma raske koti õlale ja rühkisin Katajanokka sadama poole, kus Eestist saabuvad turistid vapralt vastu võtsin. Suure koti peitsin päevaks hoiukappi. Ilm meid ei soosinud, kuigi vähemalt niipalju ilmataat halastas, et päris läbimärjaks me ei saanud. Kapuutsi leiutajale oleme me kõik neljakesi nõus Nobeli preemiat andma. Väike aga tubli!!! Tuule eest kaitses ta meie väikseid peakesi küll... Linna tähtsamad vaatamisväärsused said üle vaadatud, vanaema oli supertubli, luges trepiastmeid ja muudkui püüdis väledamate kannul püsida!!! Giid Kadri oli ajakava mega hästi paikka saanud, nii et kõik, mis vaja sai tehtud ja aege jäi veel ka lõõtsutamiseks...

Nüüd on mu turistikesed on tagasi laevas koos mu suure kotiga ja arvatavasti valivad poest paremaid komme ja lõhnu. Mina kaanin teed, et külmatundest vabaneda ja õige pea poen teki alla, sest Mati Unele on raske „EI” öelda...

Teie unine Luusi