Meie hetke praktikariietuses tunnen end nii ebamugavalt ja koledalt, et lausa tuju rikub ära. Minu meelest on see kurb, kui mingi erafirma oma töötajatele korralikku tööriietust ei muretse... See roheline kulunud ürp, kuhu 3 Kadrit korraga sisse mahuks, on lihtsalt hirmus. Ja nimesildid oleks ka ikkagi teretulnud nähtus. Meil Sikuga käib päev läbi suur puzzle kokku panek, kes on kes ja kelle käest küsida, et järgmist patsienti näha... Täna nägime rohkem kui eile, aga kuna tudengid saavad vaadata vaid uusi kliente ja harjutusteraapiat ning meid on seal hetkel neli, siis teebki see päevas vaid mõned konkreetsed korrad, kus midagi asjalikku näed. Kahju! Samas ma arvan, et kui ma ikka 800 oma kukrust 40 minutit kestva vastuvõtu eest välja olen käinud, siis ma ei tahaks üldse, et mingi tudeng minu teraapiale tuleb. Aga no jah, meie õnneks on need kliendid siiski meile vastu tulnud;)

On sul kunagi olnud nii, et keegi võõras inimene meenutab sulle nii totaalselt kedagi sinu enda tutvusringkonnast. Ma tean, et Etsul on see kogu aeg nii;), aga teistel... Mina kogesin seda tunnet täna taas täiel rinnal. Terapeut kellega koos teraapiasse läksin oli nägus 30ndates viks ja viisakas onu. Treenitud, suure kehaehituse ja korralike riietega, raseeritud ning lõhnastatud. Absoluutselt kõik temas meenutas mulle üht vahvat inimest ja kõige naljakam oli see , et isegi lõhnavesi on neil sama--- rääkimata kõnemaneerist... MMM, näete nüüd kuidas Kadri praksid mööduvad;). Aga oma oskustelt oli ta küll super, uurimine käis kiirelt kuid põhjalikult, minu õnneks oli veel tegu inglise keelse patsiendiga, keelega sai ta megahästi hakkama ja teraapia ajal oli tal minu nägu nähes muie näol;) Nemad oskavad ju manuaalteraapiat ja täna seda meest raksutas ta ikka täiega... Kui ta kaela liigesliikuvust suurenda, siis see järsk pööramine tõi mulle lausa kananaha ihule... Aga nii põnev oli! Ma tahaks ka kõike seda osata, samas tunnistan ausalt, et meestel on paremad eeldused: rohkem julgust, jõudu, suuremad käed ja veenmisoskus...

Hmm ja siis sain täna proovida üht lahedat seljavenitusaparaati, kus kõlgud pea alaspidi vaid jalad konksudega toru küljes. Peale mind tuli sinna üsna kogukas mees, kes seda masinat korduvalt varem kasutanud on... Ma ei näinud külll seda momeni kui kukkumine toimus, aga kui ta juba pea peal maas oli, seda nägin küll. See palju testitud ja kasutatud aparaat läks keskelt lihtsalt pooleks siis kui ta pea alaspidi rippus. Õnneks midagi hirmsat ei juhtunud, vaid ehmatus ja sokk tudengitele, kes temaga tegelesid, sest suured metalltorud murdusid piisavalt aeglase tempoga, onu jõudis käed enne maha panna kui pea... süüdistada pole kedagi, masin ütles lihtsalt üles, aga miskipärast PEAB see alati tudengitega juhtuma...

Meil on märjad meeleolud...

PS: pildid on veel Suomenlinnas olekust;)
Kadri