Tahaksin olla veel helesinistes tunketes tuugalt pähe tõmmatud mütsiga kollase labidaga kruusa kühveldav väikene inimene nagu hetkel see ligi 3 aastane mu akna all. Ma vaatan teda ja mõtlen kui vähe on naerul näoks vaja. Kuidas suuremast kruusahunnikust saab natuke pisem selle kõrval ja kuidas ta seda kõik suurema hoole ja armastusega teeb kui paljud meist oma igapäevatööd!!! Sest mäng on ju väikeste inimeste töö... Ma ei mäleta enda tegemistest selles vanuses just palju, seega ei oska vaagida ka oma tollaseid muresid. Ehk olid need midagi sülle saamise ja emme/issi kaissu pugemise vahepealset. Aga tema tundub küll hetkel nii muretu ja muhe. Lihtsalt läheks ja kallistaks teda aga siis saaksin vist lapse ahistamise süüdistuse kaela... Tema ei pea muretsema kellegi enesetunde või hakkama saamise pärast, ei mõtle ta ka tühjeneva pangakonto või otsas laevapiletite peale. Mina seda teen ja arutlen oma ette, kas ma kõike mitte liiga südamega ei võta ega üle ei mõtle. Mina ei tea!!! Aga ma tahaksin olla tema asemel või siis vähemalt tunnikese KOOS temaga seda kruusa siin akna alla kühveldada ja mitte millegile muule mõtelda...

Paari viimase päeva jooksul olen õppinud natuke ratastoolisporti, võitnud ratastoolikorvapallis T-särgi, püüdnud käsijalgratast ohjata, ratastooli vibuheidet harjutanud, mõned uued manuaalsed oskused omandanud, närviteste õppinud ning Pilatses tunnis nõrgad kaelalihased avastanud... Eriti sisutehedad need päevad polnud, aga ega kõik ei peagi ju alati nii kiire ja organiseeritud olema.

Eile õhtul saatsime Julia tagasi Saksamaale, tema ei tahtnud veel minna... Tutvusin ühe vahva soome tüdruku ja prantsuse posiga.

Täna hommikul püüdsin küll magada und rahulikult täis aga kui sa jagad korterit kreeka tüdrukutega, kes on otsustanud hommikul 9.30 mööblit lohistama ning nõusid kliristama hakata ja kes oma poisssõbra kõnesid eiravad neid ka 10. korral vastu võtmata, siis sa EI SAA magada. Mina ei saanud.

Käisin linnas, ilm oli ilus. Püüdsin mingisse vaatetorni minna, aga kuna seal tegutses sellel kõrgemal korrusel baar ja kõik lauad olid akna all täis, siis ma ei näinudki midagi. Stockmani hulludel päevdel käsin ka aga see pole minu jaoks. Mina ei tunne end rahvamassis ja tunglemises hästi ja hinnad olid ka ikkagi kallid, lasin sealt ruttu jalga. Nüüd saabus meile hetke 3 kreeklasele teine sama palju juurde, nii et varsti ma hullun siin kreeka keele ja kreeka intriigide keskel!!!!

Ehk siis Katal pole täna just parim tuju...