Linnud laulavad, hommikul ei pea enam kaheksaks praktikale minema võib ka üheksaks minna, Kadri parema käe nimetissõrmel on haav, mis segab trükkimist, Kadri voodi ragiseb endiselt, keegi pole radikat parandamas käinud, nohupoiss tahtis külla tulla, aga Kadri ajas ta ära.

KIH, tegelt läheb hästi! Valimised vaadatud, hea meel, et reform võitis. Delfi abil hoian end Eesti poliitikamaastikul toimuvaga kursis.

Esmaspäeval sai koolis lõõgastumise loengusari läbi ja nüüd peaks mingid ainepunktid soolas olema, kodused tööd saatsin õpetajale juba ära.

Praksis ei ole nii palju rabelemist, valin endiselt ise patsiente ja täna võtsin nunnu 10 kuuse plikatirtsu ja saladusloori all võin öelda, et sain teda pisut väntsutada ka:) Minu enda süda hakkas kohe piust kiiremini põksuma ja kui ma midagi rääkima oleks pidanud, siis oleks mu suust vaid ninnu-nännu pudikeel tulnud:P Pisipiigale püüdsime retsiprookset roomamistehnikat ja käputamist õpetada, ta oli üsna usin õpilane ja nii koostöövalmis.

Vastukaaluks käisime päeva lõpus vanadekodus kodufüsioteraapiat tegemas. Soome vanadekodu on selline hubane ja soe, jätab koduse mulje. Igaühel on oma miniatuurne ühetoaline korter, asukad naerusuised ja külalislahked.

Hoopis teisel teemal jätkates leidsin Delfist mõtlema paneva kirjutise A. K sulest:

”Loomulikult ja paratamatult saame kõik ükskord suureks ja peame hakkama oma tegude eest vastutama- ei saa enam koos kursavendadega kell viis hommikul üle kaarsilla jalutada või muid rumalusi teha- pole enam aega… Ometi näib mulle, et see „prõks” meis käib liiga kiiresti ja kardinaalselt ja praeguse ilusa elu asemele tulevad vaid „oh, lõpuks on nädalavahetus, läheks välja” haledad tööpinge maandamised, enam mitte kesknädalal sõbrannaga öö läbi kõige suurematel ja kõige tähtsusematutel teemadel rääkimine, enam mitte vaimustusega lähenemine uutele teadmistele, tutvustele.

Vahel on mul tunne, et see on lihtsalt mingi eestlastele omane kompleks. Nii, nüüd ma kasvan suureks ja igasugustel lollustel on lõpp- nagu ei võikski elu enam siis midagi pakkuda. Liiga tihti kuulen kõikjalt, kuidas on imelik vanemate kulul elada, kui oled juba kakskümmend või keskkooli lõpuga võiks juba ka load käes olla või midagi muud selle taolist.

Pidevalt räägitakse meile, et peame keegi olema ja kellekski saama, end kellelegi tõestama või näitama, oma koha eest maailmas julmalt võitlema …”

Kui sul on aega olla veel laps ja tunda rõõmu väikestest asjadest, siis kasuta seda võimalust!!!

Kata