Ilm on vesine, lörts ja lombid, saabastel valged randid ja varbad märjad. Eestis on valimised, tähtis päev, hoian pöidlaid pihus...

Eile (laupäeval) sain vahelduseks praktikal tuuritamisele end korralikult välja elada ja rahvusvahelises seltskonnas elurõõme nautida. Erasmuse päevana välja kuulutatud üritus algas ühest päeval kui me Kaisaniemi uisuväljakul kokku saime ja end 5 liikmelistesse seltskondadesse jagasime. Minuga ühes grupis olid Siku, Burhan Hollandist, Emily USA-st ja Marta Hispaaniast. Ülesandeks oli kaardi abil orienteeruda 4 erinevasse paikka ning leida tuutor. Jube vahva oli, tuutorid olid kohati peitu pugenud ja nende leidmisks tuli näiteks ooperiteatrile ring peale joosta. Ning kui lõpuks tuutor leitud saime ülesande. Esmalt siis lühinäidend, kus sees sõnad „tuutor”, „kirik” ja „sa oled nii kuum”. Tuutorid said paraja portsu naerda kui Katale korsett selga haagiti ja Burhan kõige süngemat kirikuõpetajat mängis, aga võitlus käis ju mõisa peale;)

Järgmises punktis, mis asus oivalises Helsingi talveaias pidime piltide järgi ära arvama Soomele iseloomulikke asju ja kuulsaid inimesi ning lisaks vastama Soomet puudutavatele küsimustele. Mõtlesime kavalad olla ja sealsete külastajate käest pisut aru pärida, aga ämber seisnes selles, et esimese küsimusena unustasime paarikese käest küsimata, kas te olete soomlased... Me küsisime kõike muud ennem ja saime vastuseks vaid. „ We do not know that!”. Kolmandas vahepeatuses pidime iseäralikul moel talverõõme nautima, ehk siis kõik koos viiekesi mäest alla tulema „kelkudena” kasutuses kilekotid, pappkastid ja lume asemel suurelt jaolt lirtsuv lörts. Mhmh, pepud saime märjaks ja naeruteraapia peetud, heliefektid olid vägevad:)
Ning lõpp-punktis veel maavõistlus pesapallis. Siis lirtsusid mu jalad saabaste sees juba üsna korralikult ning ainsa mõttena mu peas vasardas kuum duss...

Ühikas ma selle võtsingi, kõtu sain makaronidest lihaga täis, tegin end ilusaks ja metrootasin linna tagasi. 20.00 suundusime ühise sumiseva mesilasperena „Helsink club-i”, mis oli üle ootuste normaalne koht. Vahetusüliõpilasperes oli meid vist ligi 70, nii et „Hello, what is your name? Nice to meet you!”-tamist jätkust mitmeks tunniks. Näod vahetuvad kiiresti, kevadsemestri omad on nüüd enamuses kohal ja seega leidsime üles ka osad uued füsiokad- hispaanlased, hollandlased ja ma arvan, et viimased kaks olid portukad. Mnjaa, mõnus oli, kohati kõrvad küll protesteerisid seal sumina sees olemast, aga igal heal on ka omad vead!

Minu ja Siku tuutor oli seekord peol, ning meid nähes oli tema rõõm üüratu ning ta väljendas seda meile drinkide väljategemisega. See polnud küll tavaline drink, kõigepealt tuli klaasi tsäksiga soojendada, siis jook põlema panna, käega tuli summutada (mille tõttu Siku käe ära kõrvetas) ning siis see kuum vedelik kurgust alla valada tõmmates viimase tilga ninna! Puhhh, nii palju kui me ka selle viimase osa peale protesteerisime, ei õnnestunud meil ikkagi pääseda. Samas oli tore oma kukrus eurosid säilitada ja kellegi teise rahakotis pankrott korraldada... Tuomo ise jäi õhtu edenedes suht joogiseks ja käristas paljudele välja, minagi pidin veel ühe salmiakki koksile päkkasid näitama. Tantsu vihtusime üsna mehesti, kirusin vaid kõrgeid kontsi, mille tõttu mu jalad pidevaid istumispause anusid.

Rahvas oli heatujuline, Claraga jutustasin pikemalt. Clara on pärit hispaaniast (hispaanialasi ongi siin kõige rohkem) ja õpib pianistiks, seega võite ette kujutada, et jututeemasid oli meil rohkem kui küll. 1.00 ajal hakkasin koju ihkama ja Timothee ning Burhan võtsid mu sappa. Lisaks veel 2 limalakku täis tsikki, kes mul karvad turri ajasid. Poisid olid jube tublid, et nende koju saamise nimel mässata viitsisid ja kes nüüd arvab, et see oli vaid ühel kindlal eesmärgil, siis eksite. Lihtsalt inimlik hoolitsus! Aga jah, kaldun arvama, et nii mõnedki vahetusõliõpliastest plikad on siin pideva laksu alla ja selline käitumine ei saa olla tingitud vaid alkoholist... Ma ei mõista neid tüdrukuid, kuid pole ka minu asi neid nii odava käitumise ja eluviiside eest hukka mõista. Lihtsalt paha vaadata ja mõelda, et nad on tütarlapsed.

Efti ja Katerina olid selleks ajaks juba kodus, soojendasid fööniga;P jalgu ja kulistasid sooja teed. Tänaseks hommikuks köhivad mõlemad nagu hobused ja pole siiani midagi asjalikku peale kreeka kohvi joomise teha suutnud. Pühapäev olevatki nende maal selline lebo. Mina ei oska käed süles istuda, see on võõras, seega olen 3 masinat pesu pesnud ja terve elamise ära koristanud ning pisut soome keelt õppida pusinud.

Nii ma siis siin Erasmuse kihavas peres elangi ja siniste silmade eest pidevaid komplimente kuulan.

Olge mõnnad!!!
Kata