Märtsikuu kahekümnes päev sai vääriliselt värvikas ja väärtuslik!

Kella 9-15.30 veetsin mõnusalt Synapsia neurorehabilitatsioonikeskuse seltsis. See on ülimoodne, kõrgtasemel ravi pakkuv asutus, mille sisemaailmaga oli mul au täna Hollandi füsiotudengite abil tutvust sobitada. Patsientideks põhiliselt lülisambavigastuse, insuldi ja ajukahjustusega inimesed, nii noore kui vanad. Nägime ratastooli käsitlemise õpetust ja saime isegi „nokatõmbamist” proovida. Hea, et see mingilgi määral lapsepõlves rattal praktiseeritud on, raske oli see niikui nii, aga hakkama sain. Ilma turvamiseta poleks ma muidugi takistusrada läbinud, aga ega see polnudki eesmärk omaette...

Peale praksipäeva asusin kultuuriprogrammile, sest ma tahan ju Helsingit väga hästi tundma õppida!!! Jalutuskäik tuli 3,5 tunnine, ilm oli super!!!
Töölönlahtis otsisin Sibeliuse pargist üles Eila Hiltuneni loodud Sibeliuse monumendi, mis avati aastal 1967. Park nimetati aga Jeani järgi aastal 1945, kuulsa helilooja 80nda juubeli puhul. Säras ja sätendas see 600 terastorust koosnev monument päiksese käes nii ahvatlevalt-lausa lust! Kahju vaid, et samal ajal Sibeliuse kuulsat Finlandiat nautida ei saanud.

Edasi jalutasin regatilahe juurde, tahtsin tribüünidele ronida, aga värvad olid ees. Samas oli ka see vaatepilt piisavalt hurmav. Pargis leidsin päikese käes puulehtede varjust terve trobikonna lumikellukesi, kükitasin nagu väike sotu keset parki pildistades ja nuuskides neid kauneid valgeid õisi. Ja siis on mul veel ettepanek nimetada Helsingi loomasõbralikuks linnaks, sest nii palju jänkusid, oravaid ja parte kui siin, pole ma varem kuskil näinud. Kõik on nad suht inimsõbralikud ja julged. Jänkud panevad vahel kiiresti plehku ka, aga ma arvan, et see on pigem nende peitusemänguvajadusest, kui nende argpükslikus iseloomust:) Igatahes on siin jänkusid suuri/väikesi ja nad kõik on ülinunnud!

Helsingi olümpiastaadion oli mu teine vallutusobjekt. Tribüünid ja olümpiatorn olid nii veetlevad, et mu jalad lihtsalt viisid mu sinna. Kompleks valmis aastal 1952 ja on sellest ajast saati olnud suurte tunnete ja saavutuste näitelavaks. Olgu mainitud, et Helsingi funktsionalistlikku olümpiastaadionit, mille projekti koostasid Lindegren ja Jäntti, peetakse maailma üheks kauneimaks olümpiastaadioniks. Olümpiatorni sai 2 euro eest ja ligftiga sai sõita 11 korrusele. Edasi tuli veel korrus jala minna. Kokku 72 meetrit-vau! Minu adrenaliiniannus on küll tänaseks kätte saadud! VÕIMAS!!! Vaade oli mega, ma tuuritasin seal üleval taevalaotuses uhkes üksinduses kohe mitu vaateplatvormi ringi, otsisin juba tuntud objekte ja veel vallutamist ootavaid kohti. Tuul puhus, aga mõnusalt, ta ei olnud külm, oli sõbralik! Mulle meeldis, staadionid tundusid sealt ülevad ka suured, seega tegelikkuses on nad ikka meeletud. Spordimuuseumi uksed olid paraku tänaseks juba suletud nagu ka talveaia uksed.

Mööda Töölönlahe kallast keskuse poole jalutades möödusin Alvar Aalto projekteeritud Finlandia paleest ja 1990ndate alguses valminud Rahvusooperist. Imetlesin vastaskaldal olevaid vanu puitmaju ja vee ääres paterdavaid pardikesi. Nostalgimaiuseks leidin üles parginurgakese, kus mõned aastad tagasi avalikult esinemise jaoks riideid vahetatud sai ja lava, millel ihukarva kostüümis soome tädide/onude rõõmuks Saaremaa valssi keerutatud sai. Mälestused!!!

Soome rahvusmuuseumiga läks õnneks. Piletiraha sai jätta oma rahakotti, väga õige ajastuse tõttu. Täna oli muuseum kõigile tasuta.Tubli Kadri!
Läbi juhuse kohtasin seal Eftichiat ja Katerinat ja koos me selle kauni juugendstiilis majaga tuttavaks saimegi. Ekspositsioonid tutvustasid Soome ajalugu eelajaloolistest aegadest tänapäevani. Mida korrus kõrgumale seda rohkem-„AAHisid” kostus. Hästi põnev oli. Mulle meeldis! Kahju ainult et torni ronida ei saanud. Nagu juba usinamad lugedjad mõistavad on mul pidev vajadus kuhugi kõrgele ronida;) Oh mind küll. Silmi ja kõrvu oleks mul täna veelgi jätkunud, kuid tühi kõht nõudis endast välja tegemist ja nii ma siis lõpuks kella seitsme paiku end metroole sättisingi.

Ise olen endaga hästi rahul, kultuuri täis:)

Kadri