Vajad pisut aega, et seda kõike lugeda:)

Pisut tühi tunne on... Meripihka praktika sai ka läbi ja seda just siis kui kõik nii omaseks ja mõnusaks saama hakkas. Kui patsiendid juba meid omaks võtnud olid ja meist hoolisid, kui me õppisime igasugu masinaid kasutama ja teadsime kuhu rätikuid riputada... Ja just siis kui meist füsioterapeutidele abi hakkas olema, pidime asjad kokku pakkima ja sealt ära tulema.
Praktika lõpetamine oli hästi armas ja soe. Istusime ümarlaua taha: mina, Siku ja meie juhedajad Mari ja Mimmu. Eelnevalt olime täitnud eesmärkide lehe ja omandatud oskuste lahtri ja siis saime mõlemad sõna, mida õppinud oleme, mis meeldis, mis mitte ja mis me üldse asjast arvame... Edasi rääkisid nemad ja ausalt me ei kuulnud nende suust ühtegi halba sõna. Saime kiita aktiivsuse, pealehakkamise, täpsuse ja julguse eest. Õppimine oli kahepoolne, koostöö suurepärane;) Ühesõnaga kahju oli ära tulla:(

Õhtul käisin ühel sünnipäevapeol, aga see polnud midagi erilist. Sünnipäevalaps ise saabus alles mitu tundi peale peo algust... Võite järeldused ise teha. Rahvast oli palju, uusi nägusid nii meeletult, et mul hakkas silme ees kihama. Kaua me seal polnudki, ei viitsinud rohkem.

Laupäev algas mõnusa voodis lebamise ja soome keele sõnakaartide lappamisega. Siis aga helistas Helsingisse saabunud Kaia-Liisa ja kutsus mind grillima. Ainuüksi Kaia-Liisa hääle kuulmine tegi juba tuju heaks!!! Ajasin riided selga ja Kaia uue märguande peale lippasin Kampisse, kus me kokku saime. Kaia-Liisal ja Kristjanil oli selleks ajaks shoppamisest nii villand, et võtsimegi suuna Otaniemisse riiete vahetamiseks ja edasi grillima minekuks. Vahepeal toimus veel aktsioon Kaia-Liisa telefoni leidmiseks. Õnnelikult leidime selle õuest auto kõrvalt lumelt lebamas. Vedas!!! Autos said kõik kõige tähtsamad uudised vahetatud, Alepas laadisime Kristjani ostukorvi head ja paremat täis ja siis me Ate GPRS-i järgi Nuuksiosse (Espoosse) orienteeruma hakkasimegi. Loodus oli super ja teedevõrgustik hästi arendatud. Suured kivikaljud, osad veel jäätunud, said meie imetlusobjekstideks ning üles-alla-üles-alla maanteed panid õhkama. Kõhust käib see naljakas tunne läbi kui auto nina taeva poole on ja mäeharjalt veel ei näe kui järsk on järgmine laskumine... Ühe suusa/laua lumise nõlva leidisme ka, mina sealt alla poleks tulla julgenud, see oli mega järsk!!!

Peale pisukest otsimist leidsime õige koha üles, parkisime auto, võtsime pagasnikust moonakotid ja asusime libedal matkarajal tasakaaluharjutusi sooritama. Kaia-Liisal ja Kristjanil olid mõlemal nii libedad jalanõud, et tippimine ja libisemine käisid käsikäes. Teekonna parim osa oli aga enne grillimiskohta jõudmist ronimist eeldav järsk ja libe mäeke. Saime kõht kõveras naerda kui me sealt üles ronima hakkasime. Kaia-Liisa läks esimesena, ikka üks samm üles ja 2 sammu tagasi alla libisemist;) Suundusime küll puude vahele teerajast eemale, et järsku lume peal ja puujuurte abil on kergem üles saada, aga mitte just eriti:9 Vaene Kristjan, tal oli veel mõlemas käes kilekott söögimoonaga, roni siis käte abita üles... Nalja sai ja üles saime ka. See oli justkui test, kas väärid grillvorstikesi või ei... Väärisime!!! Enne meid oli seal juba suht palju inimesi, Kristjani rahvusvaheline seltskond grillihoos. Lauad olid söögist, joogist lookas ja meie tõime veel lisa. Ate ja Kaiaga meisterdasime valmis värske salati, Kristjan päästis vorstikesi (neil oli liiga raske nimi, et ma seda mäletaks) kõrbemise eest ja muudkui laadis meie taldrikuid uutega. Kõht sai ruttu täis, aga me sõime ikka ja veel, sest tudengi kõht saab harva sellist lihanaudingut.

Kaia-Liisa Eestist toodud siidrid/ginid jõime kahekesi kiidusõnade saatel ära. Rumeeni viinakoktelid meisterdati meile ka. Märjukese rüüpamise tagajärjel tuli meil muidugi jalutuskäike pisut kaugemale teha, et loodust avastada ja kiruda, miks naised nii palju vaeva põie tühjendamiseks nägema peavad:) Kõige muu juures muudkui lobisesime ja lobisesime ja lobisesime ja laulsime trios „veidi veel aega minna on sellel teel...”! Osa seltskonnast suundus hiljem poolkülmununa sauna, kuna meil aga puudus saunatamiseks ka elementaare varustus ja vahepeal oli grillima veel rahvast lisandudnud, jäime meie neile seltsiks ja loobusime soojast saunast.

Kui pisut külm hakkas, siis pugesimegi poiste vahele tule juurde sooja. Kristjan oli õnnelik mees- kaks jalga, mõlemil neist üks plika istumas, sest tal tuli ju nii oma tirtsu kui ka sugulase tirtsu eest hoolitseda;) Nii oli kõige soojem (meil Kaia-Liisaga muidugi)!!!
Lõpuks pakkisime asjad ja suundusime tagasi linna. Mäest alla tulek oli oma ette ooper. Ate ja Kristjan leiutasid kohe mooduse, et lebomati peal istudes saab ehk kõige kiiremini ja paremini, läksidki!!! Me Kaiaga püüdisme siiski esialgu jalgadel tulla, aga mitte õnnestunult. Kaia-Liisa kükitas lõpuks lihtsalt maha ja hoog viis ta alla, see sama hoog muutus aga nii kiireks, et pidurdamiseks tuli pepu maha panna:) ja Kristjan pidi ta poole mäe peal kinni püüdma. Minule tuldi ka vastu ja kästi rongi istuma minna, et siis ikkagi kõik koos alla minna. Teate kui naljakas see oli!!! Hoog oli megakiire, Kristjan püüdis rongi koos hoida ja Ate seda mitte vette juhida, sest mäe jalamil voolas ojake. Alla me saime, küll märjade tagumike ja katki läinud lebomatiga...aga tühja sest!!! Matk autoni toimus kottpimedas metsas, meie Kaiaga ees, 2 teist Eesti pilkat, 2 Rummenia poissi ja Kristjan meie kannul. Me Kaia-Liisaga lootsime vaid, et ühegi metsloomaga kokku ei jookseks.

Parklas jagasime end ilusti kahte autosse. Kristjan lülitas istmesoojendused sisse ja koorimine võis alata. Kaia loobus eespingil märgadest püstest ja saabastest, mina saabastest ja jopest, ligedad püksisääred keerasin üles. Otaniemis jooksime tuppa ruttu riideid vahetama. Joni kingitud helesinisest sallist, mis päeval täitis kaelasoojendus funtsiooni sai kõige popim miniseelik üldse. Õnneks oli mu aluspesu kuiv, erinevalt Kaiast, kes totaalse riietevahetuse tegi. Küll me oleme ikka armsad!!! Edasime suundusme Ate juurde, kus meid ootas autos Kristjani ja Ate kihlveo tõttu Krisjani poolt võidetud punane vein. Tegelt oli neid veine lõpuks kolm!!! Piknikust ülejäänud toidumoona laotasime lauale laiali ja Ate „pure health” korrutuste saatel sõime enamuse sellest ära. Mingit rumeenia kodust ploomiviina degusteerisime ka, aga ma otsustasin siiski veini juurde jääda. Juttu jätkus kauemaks ja seltskond oli vahva!!!

Värske õhk oli paraku oma osa võtnud, me Kaia-Liisaga olime nagu võiksed unekotid lõpuks, lootes vaid magamada saada. Enne tuli meil aga Kadri kojusaamise küsimus lahendada. Küll mulle pakuti Kristjani diivanit ja Ate voodit ja madratseid, aga mina mõtlesin ikkagi, et tulen koju ära. Vahetasin veel ruttu riided, ütlesin kõigile sauka, sain Kaia-Liisalt kallistuse ja orientuurumine võis alata. Õnneks olen selle tee korra Joniga juba läbinud, seega polnud tegu pea ees vete hüppamisega. Laias lumesajus jooksmise abil sain bussid omavahel ilusti klappima ja teise bussi uksed sulgusid täpselt minu bussi astumise järel.

Mõnus päev oli, super mõnus!!! Lõkke lõhn mu juustel ja riietel levis üle kogu toa. Sees oli samasugun tunne, mis iga aastal peale esimest Käänul veedetud täispikka kevadpäeva... Hing rõõmustas!!! Kaia-Liisale saatsin veel sõnumi, et jõudsin ilusti koju ja siis saime mõlemad, üks Kivikkos, teine Otaniemis uneriiki peituda.

Tänane hommik üllatas mind ülikevadise päiksepaistega ja +7 soojakraadiga, mille kutsel ma üliheli kiirusel riided selga ajasin ja õue tormasin. Juba 30 meetrit hiljem kogesin „mats ja maa ühendust”, mis mind aga üldse ei kõigutanud ja vaid laulusõnad ”kui käpp on maas siis tuju hea!!!” huulile tõi:) Helesinised püksid võtsid veidi tumedama ja porisema varjundi nagu ka helesininsed potased, kinnud oli märjad, aga Kata tuju rohkem kui hea;) Jalutasin lirtsuva metsa all terviserajal kuni ka minu jalad potaste see lirtusid ja uue portsu külma vee lisandumisel vaid muie näole tuli. Pildistasin kõike vahvat ja kevadist, oli see siis porine vesi, voolav ojake, mäed, või rohelised murulibled... Ronisin kividel, imetlesin esimesi leitud pajukiisusid, peesitasin päikse käes ja üleni poriseid lapsi nähes mõtlesin, et ega ma neile eriti all ei jää:) Paratamatult kerkis mälusopist ülesse emme/issi igivana küsimus: „Ei tea kas tasubki teid puhtaks pesta, kergem on vist uued teha!”. Näed, siiani on issi/emme leppinud oma juba suureks kasvanud ja tavaliselt enam mitte nii väga hullude porikäkkidega:)Lõpuks suundusin üleni kevadet täis ühikasse tagasi teed jooma ja Kalevi küpsiseid pugima.

See ei loe mida keegi arvab ja näeb,
see ei loe mida ütleb mõistuse hääl...

Kadri