Mina ei saa aru, lihtsalt ei saa aru..... Vahel on neid „miks”- küsimusi peas nii palju, et kõige targem ei oskaks ka enam vastata. Tunnete virr-varr lõi lõkkele peale vestlust Joonasega ja kestab ja kestab ja kestab... Peab uskuma ja lootma!!! Ma usun ja loodan, usun ja LOOOOODAN!!!
........

Ilmad on fantastiliselt soojad, inimesed paterdavad juba plätudes ringi, ise tahaks ka, aga üks tark mõte peas ikka veel keelab. Põhjamaainimeste soojavajadus... Minul ka! Hommikul tõustes piilun kohe ribikaardinate vahelt õue, kas päike teeb mulle pai või ei, 3 viimast päeva on ta kohe palju paisid teinud... Mingigi lohutus. Kuna selle nädala esimesed päevad koolist priid olid, siis magasin hommikul une rahulikult täis, sõin hommikust ja püüdsin väga ühepoolselt Dimitrisega suhelda. Ma tõesti usun seda tema väidet, et ta magas inglise keele tundides. Tõesti magas, sest sealt tunnist pole tal just eriti palju külge jäänud. Pole hullu, õnneks mõistan ma teda ka nende väheste sõnadega, mis ta inglise keeles öelda oskab ja nende sekka lisab ta kreeka keelseid ka. Igatahes eile, kui ma küsisin, kus ta töötab, siis vastus kõlas nii: „I, big house, näpuga osutamine mööblile ja köögitehnikale, kreeka keeles vist töötama, help”. Sellest ma järeldasin, et ta töötab suures kaubanduskeskuses saalitöötajana inimesi abistades. Katerinalt hiljem aru pärides sain jaatava vastuse. Ma arvan, et ega ta minust vist eriti aru ei saa ka, kuigi ma nii püüan lihtsaid ja selgeid sõnu kasutada ja lühikesi lauseid moodustada.

Igatahes on vahelduseks päris tore, et mees majas on ja hoolitsetud mees pealekauba. Et meie korterisse astudes tungib ninna mehe lõhnaõli ja õhtul on kuulda mehe häält. Katreiina on nagu väike päike, nägu naerul, suunurgad kõrvuni...

Päeval õpin hoovis, loen oma matrejale päikese valguse ja soojuse käes. Nii saab mõnusa ja vajaliku ühendatud. Trenni olen ka teinud, tunnised kepikõnnitamised tahaks juba 1,5 tunniseks venitada, aga siis hakkavad lihased minuga riidlema, siinne maastik on ju mäest üles/alla. Pepulihased paar päeva olid mu peale pisut tigedad, aga nüüd oleme vaherahu sõlminud;)

Kui ma oma laua õue tuulevarjulisse kohta viia saaksin, arvuti pikendusjuhtmega stepslisse ühendada võiksin, siis kirjutaks ma oma lõputööd ka õues. Olude sunnil, aga olen seda nüüd mitu õhtut toad teinud ja midagi olen ikka valmis ka saanud. Eks paistab, mis Doris mu esmastest jõupingutustest arvab... siiski pikk-pikk tee on veel ees...

Segaduses ja lootuses Kadri