Neuroloogiline füsioteraapia hakkab minu huviorbiidis aina rohkem võimust võtma. See on põnev ja raske, kurb ja rõõmus üheaegselt. Nähes kõiki neid õnnetuid ja juba rõõmsamaid juhtumeid, teades, et sa ei saa just palju teha, aga proovima peab, et tulemused võivad tulla alles aastaid hiljem, aga nad tulevad!!!

Isegi kui silmanurgas väreleb pisar, sest sellest puha noorest vingest või juba elukogenud inimeset on niiiiii KOHUTAVALT kahju. Elu tetrapleegiaga on tõsine katsumus, su võimuses on vaid liigutada lõuaga nupukest, mis elektriratastooli juhib, kõik muu on sõltuvuses kõrvalabist.

Täna demonstreeriti meile, kuidas taolises situatsioonis 2 füsioterapeudiga patsienti tavalisse Volvosse tõsta. Hakkama said!!! Mulle tundus küll jube raske, kuid Paula ja Tommi kinnitasid, et kui raskust normaalselt jaotada, siis on üsna kerge. Tahaks loota!

Ratastooli käsitlemise õpinguid jätkasin ka täna. Ma eelistan ikkagi neid selg ees minekuid ja alla tulekuid, sest see on lihtsam ja valutum. ”Nokatõmbamine” nõuab harjutamist ja ikka meeletult head kehakontrolli, minus saab enne hirm liidripositsiooni, kui rattad vajalikule astmele upitan. Aga harjutamine pidavat meistriks tegema:) Ehk olen tulevas töös pisut parem õpetaja oma patsientidele, kui nüüd ja praegu põhinipid omandan. Tommi ise suudab ratastooliga kõike teha, ka treppidel liikuda, on vast osavus!

Jõusaaliga saime tuttavaks. Siin Soomes on üks vahva firma HUR, mis koostöös Synapsiaga lõi ratastoolikasutajatele mõeldes neile vajalikud treeningmasinad, ehk siis istmed on eemaldatavad ja jõudu saad teha oma toolis istudes. Lihtne ja loogiline, ometi aastani 2002 teostamata.
Mägironimine jäi kahjuks instruktorite kiire-kiire graafiku tõttu proovimata, ma küll niiiii tahtsin...

Unekata