Olen tubli olnud, esimene kolmandik praksist on õnnelikult seljataga ja kõik vajalikud paberid esitatud. Hommikusel koosolekul jõime koos kakaod, mille õpetaja välja tegi ning sõime komme, koogikesi, küpsiseid, mille ise kaasa olime võtnud. Niimoodi mõnusalt matsutades sai praktika kokku võetud, omandatud asjad üles loetletud ja enesetäiendust vajavad valdkonnad ausalt üles tunnistatud. Mõnus oli, õhkkond oli vaba, keegi ei jätnud midagi mainimata kartuses, et selle arvelt vähendatakse hinnet või vaadatakse talle ülevalt alla. Meil peaks Eestis ka praks ikkagi hindevaba olema! Mina sain ka sõna, pidin kirjeldama, mis mulle meeldis, mis mitte, mida soovitaksin teisiti teha...

Tänane päev oligi selline suht lebo. Laiali minnes soome tüdrukud kallistasid mind ja küsisid kas ma ikka tulen veel kooli tagasi ka ja kas ma ei tahaks nendega kohvikusse minna??? Nukker oli neist lahkuda, sest koos oli nii lõbus.

Aga eilsest peost ka paar sõna, oli mul ju klubituur plaanis. Teiste vahetusüliõpilastega kohtusime raudteejaamas ja koos suundusime Feverisse. Paraku pidi minu klubikülastus väga lühikeseks jääma, sest turvamees, kes mu isikutunnistust näha soovis, viskas mu ID-kaardi mulle tagasi ja teatas, et selle lipaka alusel küll klubisse sisse ei pääse. Mu hämming oli üüratu... Mul on ametlik ID-kaart, mis on võrdväärne passiga, ma saan selle pisikese magnetkaardi abil ületada riikidevahelise piiri ning tulla 3 kuuks Soome õppima, aga see kaardike pole piisav, et pääseda Helsingi linna ühte madalaimasse klubisse?!?!?!?

Püüdsin onklile seletada, et mu pass on Eestis, sest ma ei vaja seda. Tema teatas mulle, et ma hoian järjekorda kinni ja käskis lahkuda. No jah, saare naise hing on visa! Kutsusin meie rahvusvahelise koordinaatori ja tema andis siis endat parima, et mind sisse saada, seletades, et see on EESTI ID-kaart. Kahju turvamehest, kes nii imetillukese silmaringiga on ja nii kalk, et endale häbi teeb. Kui ID-kaart oli juba poolte klubi töötajate käes käinud ja Kati (koordinaator) ning veel üks soome neiu olid turvade poolt p....sse saadetud, lasti mind lõpuks siiski sisse, kuid ähvardati veel politseiga igaks juhuks... Polnud just ilus algus... Kui VIP-nimkirjas mu nime taha linnuke märgiti, siis tädike küsis, aga sa oled ju varem siin käinud, kuidas sa siis sisse said--- hallooooo, sama magnetitükikesega!!!

Aga edasi oli pidu õnneks tore. Tutvusin taas paljude uute inimestega. Kahe nädalaga oli päris palju uusi nägusid lisandunud. Tantsisime Timothee, Burhan´i, Backo´ga. Timothee on eriline rõõmsameelne prantsuse diskopepu, ta aina tantsiks:P Ja lisaks tänu temale ma vist üldse sellesse rahvusvahlisse perre sisse olen elanud. Jaaaa, maailm on tilluke. Vetsus kohtusin soome võimlejate Noora ja Meritiga, kellega juba aastaid läbi käinud oleme ja kes minu juures Saaremaal ööbinud on.

Hiljem vahetasime klubi ja jooksime pakast trotsides Onnelasse. See polnud küll pikk maa, aga õues oli niiiiiiiiiiiii külm, et mu pepu jäätus ära! See oli tõesti juba hoopis teise maiguga peopanemise koht. Palju rahvast, erineva muusikaga saalid. Taas tants ja trall. Kell 1.10 jooksis terve Kontula kogukond ööbussile, kus edasi lauldi ja fotosessioone peeti. Vahva oli. Küsisin koju jõudes, mis Katerina ja Eftichia peost arvasid. Nad olid pisut pettunud. Ja nüüd siis Kreeka ja Eesti erinevused:

1.Kreekas minnakse klubisse juba 8 ajal, nauditakse drinke, suheldakse
2.Flirtimine käib silmade ja jutu abil, keegi ei tule sind lihtsalt käperdama
3. Kreekas ei ole inimesed klubis nii purjus, et nad ei suudaks rääkida—see oli tüdrukute meelest kõike jubedam!!!
4. 28 aastased mehed on siin liiga lapsikud

Püüdsin neile seletada, miks meil kõik teisiti on, aga tegelt ei ole sellel seletust, kui keegi sind lihtsalt ahistama hakkab. Mina jäin ka eile esmalt mingite limalakkus sõjaväenolkide huviorbiiti, nad muudkui jälitasid mind püüdes mu tähelepanu saada ning Onnelas, enne ära minekut piirasid mingid 6 kutti mind ümber, ega lasknud enam oma piiramisrõngast välja. Õnneks Timothee ja Jarkko päästsid mind sealt välja.

Vahejuhutmisi ikka oli, kuid peoga jäin siiski rahule ja eesti keele õpetamine teistele, kes täpitähti hääldada ei oska, treenib paremini kõhulihaseid kui Butterflyabs :) Pildil: mina, Katerina (kreeklane), Burhan (türklane, kuid elab Belgias) ja Eftichia (kreeklane)

Aga olgem positiivsed!

„Kui probleemi on võimalik sõnastada, on seda võimalik ka lahendada.” (E.H. Land)

K