Ehk siis kooli:)

Teine päev on olnud samuti suhteliselt sisutihe. Päev algas tavatult vara, öine uni jäi ragiseva voodi ja uue keskkonna tõttu suhteliselt kesiseks, aga üles ma sain ja õigeks ajaks olin valmis ühikast välja astuma.

Eile õhtul olin endale reisiplaneerijaga marsruudi paikka pannud. See reisiplaneerija programm on nagu taeva õnnistus. Ilma selleta ei oskaks ma siit Kivikkost kuhugi minnaL Metroojaama jõudsin ilusti ja kuna siit kõik minevad metroorongid suunduvad vaid kesklinna, siis õige liini peale istumisega õnneks probleeme ei tulnud. Valisin igal pool istekohad, kus ma näeksin peatuste nimesid tablool ning saaksin vajadusel ruttu välja hüpata. Olen nutikas-ennast kiitmast ma ei väsiJ

Metroosõit läks ilusti, ligikaudu18 minutit ja olingi Kamppi keskuses. See on üks suuremaid ehitisi siin Helsingis. Edasi tuli liikuda bussiga, aga ma arvan, et ka kõige parem orienteeruja ei oleks esimesel korral 7 minutiga vajalikku bussipeatust leidnud. Tülitasin möödujaid ja küsisin abi, aga asjatult, see liin oli neile tundmatu. Vahepeal oli juba väga täbar tunne ja meel kiskus vägisi kurvaks, kes tahaks esimesele kohtumisele õppejõududega hilineda??? Leidnud infopunkti juhatati mind siiski õigesse kohta. Ja muide, siin on lood nii, et kui teeviidal nool näitab alla ja iga loogiliselt mõtlev inimene suundukski selle peale trepist alumisele korrusele, siis tegelikult tuleb hoopis otse edasi minna. Selle sain täna selgeks.

Minu õnneks liiguvad siin bussid veidi tihedamalt kui Tartus, seega sain ma siiski bussile. Lausa fantastiline kui abivalmid ja mõistvad siin inimesed on. Keegi ei trügi bussi, mis sest, et siseneda saab vaid esiuksest. Keegi isegi mitte ei lähe tagumistest ustest, olgugi, et need lahti on. Kõigil on sõidupiletid ja keegi ei hakka enne peatust trügima närviliselt väljapääsu juurde.

Õnneks jõudin ma punkt kell 09.01 oma vastutava õppejõu (VÕ) kabinettiJ Oi kui uhke ma enda üle olin, et sellest „totally lost” olukorrast puhta nahaga pääsesin!!!
Meie VÕ Aune on väga sümpaatne vanem naisterahvas. Ta oli kohe hundirinnal valmis meie eest võitlema, kui kuulis et meid Sikuga eraldi elama pandud on ja kui ma kaardilt talle näitasin, kus ma elan. Ta oli sokis... Igatahes tutvustas ta meid oma kolleegidele ja õpilastele, näitas meile STADIA koolimaja. Millised võimalused, millised ruumid?!?!?! Kui ma kaks aastat sellistes tingimustes õppinud oleksin, siis oleks mul palju rohkem närvirakke alles—päriselt. Massaazilauad olid igas klassid, mulaazid, ratastoolid, suur spordisaal, jõusaal, bassein, elektriravi kabinetid jne, ma ainult ahhetasin!

Õnneks saame me vähemalt osakest sellest kogeda, sest meil lubatakse lisaks praktikale osaleda tundides ja me võime kasutada raamatukogu. Ehk siis õppetöö koha pealt mul igav ei hakka. Plaanides panime paika 3 esimest nädalat, edasi arutame järgmisel nädalal. Loodan, et kõik laabub.

Siku läks peale kooli koju, mina tutvusin pisut linnaga. Sõitsin Kamppi keskusse, külastasin poode (hetkel on allahindluste periood, aga ka siis on hinnad meie mõistes liiiga kallid). Tahtsin ka linna jalutama minna, aga kuna vihma hakkas sadama, loobusin sellest ideest. Istusin hoopis metroose ja vurasin Idakeskusse. See on teine suur shopingcenter mu koduteel ja nüüd on see ka suures osas läbi kõnnitudJ Kivikosse jõudes püüdsin vihma trotsides leida lühemat teed ühikani, aga see oli suht läbipääsmatu------ seega jään esialgu juba tuntud tee juurde.

Täna võtsin siin ühikas suurpuhastuse käsile, pesin kappe ja seinu, pühkisin põrandaid, sättisin oma asju kappidesse, tegevust jagus. Nüüd õhtul kuulsin kuskilt muusikat ja otsustasin asju uurima minna. Mis ma siin üksi ikka konutan. 3 korrusel on pidu. Seal elab Eduard (18), kelle jutust ma sain aru, et ta on Filipiinidelt ja samuti vahetusüliõpilane. Ta võttis mind kaasa ja tutvustas oma osadele sõpradele. Seal oli nii meeletult rahvast, et raske oli liikuda: tumerohelised, helerohelised ja kollasedJ (Eduard ise on ka tumerohelineJ) Leenaga lobisesime pikemalt, kõik on nad paraku aga suht noorukesed 16-18. Minu vanust kuuldes jäid neil karbid lahti... aga pidu on täies hoos ja ma vähemalt ei ole enam nii üksi. VOTJ

Ootan kirju ja joonistusi!!!
Üksindust trotsiv Kata