Saabumine

Hei!!!

Ja olengi vahetanud ajutiselt elupaika. Aega kulus terve päev, kuid asja sai ja see on peamine. Hetkel olen veel roosa ja rõõmus ning loodan, et see nii ka jääb.

Kuidas mul see päev siis kulges?
Hommikul tõusin enne kukke ja koitu, pakkisin veel viimased toidumoonad, kontrollisin dokumentide olemasolu ja reis võis alata. Õnneks oli mul väga kallis ja tubli abiline, kes mu kotikoorma reisisadama A- terminali aitas tassida ning mind moraalselt toetas nõu ja jõuga. Chek –in kulges ladusalt ja juba ma seisingi passikontrolli järjekorras, sealt edasi läks raskeks. Kiired kallistused (millest ikka veel küll ei saanud) ja hopsti koormaeeslina passikontrollist läbi. Järgnevat 200 m loen ma oma reisi kohutaivamaks osaks. Minust mööduvad mehed mainisid vaid, et maailmast ei ole tugevad naised veel kuhugi kadudnudJ Jah, tõsi, ma saingi laeva ja palun vabandust kõigi inimeste käest, kes mu kottidega vastu reisi või sääri said. Mul oli vaid üks siht silme ees--- tahan need kotid pakihoidu panna ja edasi vaadata mis saab. Pakihoidu kui sellist minu pettumuseks ei eksisteerinud. Olemas olid vaid pisikesed hoiukapid, kuhu ma suure vaevaga jalaga lükates oma spordikoti ja läpaka sisse mahutasin. Selle eest rööviti mult mitu eurotL Aga vähemalt tundsin end taas inimese, mis peamine- tütarlapsenaJ
Edasi otsisin mugava diivani kuhu end sisse seadsin. Üsna varsti saabusid ka mu reisiklaaslased. 3 tunnine merereis sai veedetud kartidelt maanteid ja tänavaid puurides ja kokku sobitades ning viimaseid muljeid vahetades. Laevast maha sain hõlpsamalt kuna ühe koti sokutasin auto peale.
Helsingisse jõudes kohtusin Katajanokka terminali ees oma tuutoriga, kelleks oli meeldiv varsti isaks saav 28 aastane automehaanikat õppiv Tuomo. Esimesed viisakused vahetatud, pakkis ta minu kompsud oma Volkswagen põrnikasse ja me jäime Siku komando saabumist ootama. Kui kõik vajalikud osapooled kohal olid, siis suundusime linna bürokraatiatuurile.
Tuomo oli end külmetanud ja kuna ta kartis, et homme võib asi hullem olle, siis võtsime kohe esimesel päeval kõik vajalikud kontorid ette. Ehk siis olen ma nüüd Helsingi linna elanik, mul on üliõpilaspilet ja sööklakaart, ühiskondliku traspordi 3 kuu kaart, telefonikaart jne... Väga sisukas päev oli seega. Õnneks ei läinudki selle paberimajandusega üle mõistuse kaua aega. Mu magu oli küll selleks ajaks end juba lõplikkult seedinud, teksad vajusid alla, sest kõhtu enam ei eksisteerinud, jalad saabaste sees olid lumes sumpamisest tüdinud (üllataval kombel on soome kõnniteed palju masendavamas korras kui eesti omad) kuid ma ise olin veel optimistlikJ
Uskumatu, aga paberid saidki korda ja seega oli lõpuks aeg minna oma uusi elukohti vaatama. Esmalt külastasime oma kooli, kuhu me homme hommikul omal käel saama peame ja edasi kulges meie tee Siku ühikasse. See on suhteliselt laheda koha peal, linnale ja koolile lähedal. Aga nali on selles, et Sikul tuleb oma ühikaboksi jagada 4 mehega;) Kaks neist olid ühikas ja nendega saime me tuttavaks, väga meeldiva esmamulje jätsid. Tuomo muidugi mainis neile ka, et vaadake, et te tüdrukutele liiga ei tee ja WC ära koristate, muidu ta tuleb oma pesapallikurikaga... Siku maha pandud, suundusime minu pesa otsingutele. Edasi kirde poole tuli sõita üle 12 km. Asun seega Kontulas, mille maine Tuomo sõnade järgi just eriti kiita pole. Õnneks olevat siiski aastatega asi paremuse poole liikunud. Vahepeal autos sain veel õpetussõnu, et hispaania poistega suheldes tuleb ettevaatlik olla!!!:)
Ja oh ime, ka minu kodu sai lõpuks leitud. Siin ei ole sellist suurt ühikat vaid on 4 korruselised ühe trepikojaga majad. Minu tuba asub teisel korrusel. Kahjuks olen ma siin oma „korteris” hetkel täitsa üksi. Viimased elanikud on välja kolinud 19. detsembril, aga ma väga loodan, et minule lisaks saabub siia ikka veel toredaid üliõpilasi. Tuba on suht tilluke, aga kõik vajalik on olemas- voodi, kapp, riiulid, laud, sahtlid. Isegi 2 tekki leidsin. Korteris on eraldi WC ja vannituba, lisaks kööginurk ja elutoa nurk diivaniga aga ei mingit telekat. Hetkel on siin pisut külm ja kõle, aga kui ma end sisse sean, siis muutub olemine kindlasti hubasemaks. Pabereid uurida/puurida on palju, koristada ka, nii et tänane õhtu on mul sisustatud. Õnneks on siin WIFI, püsiühendust ma oma mõistusega veel käivitada pole suutnud aga proovin veel. Vot nii, hetkel teevad kõik väiksed asjad rõõmu- SMS-id, telefonikõned, kodune mesi ja isegi kiirnuudlid. Püüan sisse elada ja mitte muretseda. Homme kuulen kooli kohta täpsemalt ja siis oskan edasi orienteeruda.

Palju kallisid!!!
Kata