Täna on laupäev. Kiire arvutus mu matefüssi klassis õpitu põhjal näitab, et olen Soomemaal pesitsenud juba 9 päeva. Hommikul meelitas päike mind ennast imetlema juba 10 ajal, kuid Unemati oli visa, sebis edasi ja mina ei suutnud teda eemale peletada. Seega tõmbasin teki veel tunnikeseks üle pea ja vajusin unemaailma. Mõnusad on need nädalavahetuse mitte kiired hommikud...

Minu õnneks säras päike oma parimaid külgi näidates taevalael ka mõned tunnid hiljem, kui ma end turistituurile seadsin. Tänase päeva eesmärgiks võtsin Helsinki suurimate turismimagentite vallutamise. Kott kokku, linnakaart taskusse, päikseprillid silmade kaitseks ja minekut. Metrooga sõitsin Kaisaniemi, kus mu kaart käes ringiluusimine algaski. Metroost väljudes jäin koheselt liuvälja näol talvemõnusid nautima. Ise ma seekord uiski alla ei pannud, aga ka teiste vaatamine pakkusin rahuldust /rõõmu. Fotokas oli mul pidevalt käepärast ja pildid panen ikka ja jälle k-arvutisalongi lehele üles ka.

Minu linnavallutus algas muidugi koheselt ära eksimisega. Ma ei mõista, kuidas mu orienteerumismeel mind ikka nii tihti alt vedada saab?!?!? Külma eest kinni mässitult kaarti puurimas tuli mulle appi üks abivalmis pensionäridest abielupaar. Küsisid viisakalt, kas nad saavad mind aidata, muidugi said. Küsisin ilusti soome keeles kuidas ma pääseks Senati välajakule ja siis saingi vastuseks, et edasi ja paremale, seda kõike naeratuse saatel. Oligi minu päev taas veel ilusamaks tehtud. Üles ma Senativäljaku koos kauni Toomkirikuga leidsingi. Mitte et ma siin varem poleks käinud, aga ehk 22 aastaselt pakuvad vaatamisväärsused rohkem silmailu kui 6, 9 või 13 aastaselt!!!

Senati väljaku ümbrus on ainulaadne uusklassitsistlik tervik. Domineerivateks on neli C.L. Engeli poolt projekteeritud hoonet: Toomkirik, ülikooli peahoone ja raamatukogu ning Riiginõukogu hoone. Üles otsisin ka Vironkatu, isegi pilti tegin. Edasi seadsin samud mere äärde, kus on saarlasele ikka see kõige õigem koht. Tuul oli muidgi valjem ja külm andis endast pisut valusamalt märku, aga Kata pildistas paate ja kordades suuremaid reisilaevu, päiksekäes veel jäätumata sillerdavat vett ja kajakaid... Muidugi vahepeal tuli mul kotist kreemituub üles otsida ja oma külmast puretud nägu turgutada, aga seejärel võis jalutuskäik endises rütmis jätkuda.

Wanha kaubahalli astudes hakkasid minu süljenäärmed oodatust kiiremini tööle. Oi kui hästi selles 1889 aastal valminud hoones kõik lõhnas. Magusate saiakeste- ja kommilette vaatasin kadestava pilguga, lihalettide juures kiskus käsi rahakoti järgi ja punast kala nähes neelatasin vist kuuldavalt... Mmmmmm!!!
Havis Amanda pronksist purskaev talvel küll ei purska kuid pilti sai selle juures teha, mille turistihakatis Kata muidugi ära kasutas.
Esplanaadi pargist, presidendilossisit, turuväljakust, Uspenski katedraalist ja kõigist muudest teepeale jäänud magnetistest said ka fotomeenutused tehtud.
Kata oli rahul, Kata jalad ei protesteerinud pika jalutuskäigu vastu, seega oli Kata viimaks taas metroos istudes rahul ja rõõmus...