Aeg lendab linnutiivul!!!---- Olen Soomemaa pakasega tutvust sobitanud juba 3 nädalat ja ta üritab ikka veel endast märku anda. Täna hommikul vahetasin viimasel minutil tavapüksid talvepükste vastu, sest 19 kraadine pakane on ikka krõbe küll!

Eile ma ei kirjutanud siia ridagi, sest ma olin pahur, õnnetu ja kaklesin inhottava päänsärky-ga. JUBE! See vasardamine mu peas algas 12 paiku praktikal. Algul olin vapper ja kannatasin hambad ristis. Koju jõudes võtsin ruttu valuvaigistit, laadisin taskud komme täis ja suundusin metsarajale jalutama. Värske õhk on üks parimaid abimehi selliste olukordades. Lihtsalt ekslesin mööda metsateid, nii kaunis päikeseloojang terendas taamal ja mina muudkui kõmpisin kuni avastasin end keset metsi totaalses üksinduses. UPS, siis hakkas pisike kartuseuss nahavahele ronima, sest pimeda ajani ei olnud enam kaua jäänud. Algul mõtlesin tagasi minna juba tuldud rada pidid, aga naiselik uudishimu tahtis ikka ja jälle tead saada, mis on järgmise künkakese või metsatuka taga. Kui minust siis järsku üks kepikõnnitaja hoogsal sammul möödus, võtsin end tema sleppi, kiirendasin sammu ja püüdsin turvalisuse huvides ta kannul püsida. Jõudsime mingite majadeni ja minu loogika ütles, et ma ei tohiks ühikast kaugel olla vasakule hoides. Paraku aga pööras tädike paremale ja mina olin taas rusuvas üksinduses. Võtsin siin oma julguseraaskukese kokku ning lihtaslt marssisin edasi lootes mõnda tuttavat kohta leida---aga mida polnud seda polnud. Loodus oli lummavalt ilus, kuid totaalselt võõras, suured ronimisradadega kivirahnud ahvatlesid mind, kuid kaine mõistus käskis kodu enne pimedat üles leida. Lõpuks leidsinki siiski sildi:”METRO 1.2 km” Olin hämmingus!!! Enda teada pidin kodu lähedal olema- aga eriti vist mitte:S Küsisn siis ühelt mööduvalt tädilt, et milline metroojaam sinna poole jääb. Ta hakkas naerma ja ütles Kontula. Ehk siis mina olin oma peavalu „lummuses” jalutanud ligi 4 km ringi ja kodust ikka veel 2.4 km kaugusel.

Jap, seekord läks orienteerumine õnneks ja tagasi koju jõudes vajusin peale teise peavalutableti võtmist lihtsalt voodisse. Issi tütrena mul aga päeval magamine ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures ja kui pea valutab siis ikka täiega... Nii ma siis külmetasin oma kahe teki all, varbaid enam ei tundnud, nina läks tuuleiilidest kinni, peas keegi vasardas ja sõba silmale ei saanud. Peale 2 tundi silmad kinni lihtsalt voodis lebamist tõusin üles ja hakkasin asjalikuks õppides ja trükkides. Viimast tehes olin juba ülilähedal kinnaste kasutamisele, sest mu näpud olid jääpurikad. Meil vahetati siin ühikas mingid ventilatsioonifiltrid ära ja nüüd tuleb neist puhuritest kogu külm õhk läbi:( PRR, lõpuks kasutasin kreeka plikadega sama taktikat, eirasin ohutusnõudeid ja tõmbasin masinale kilekoti pähe...

See oli siis plaanitust pikem isikliku elu kirjeldus. Praksis on mul homme viimane päev. Täna ja eile pidime meie Sikuga andma basseinitunde. Muidu on see suht käkitegu, aga soome keel tegi meie meele pisut mõruks. Õnneks on siin inimesed suht tolerantsed ja heatahtlikud, naeratasid vaid meie keeleprohmakate peale ja jumpasid hoolega edasi. Peale mõlemat tundi saime nii palju kiita, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks see minu ninast küll sisse sadanud...:) Tuju läks heaks. Tädid kiitsid, et me uusi harjutusi tegime ning ise kaasa võimlesime, paberite pealt ei spikerdanud, rõõmsatujulised olime ja harjutusi igast suunast näitasime. Eile tuli üks tädi lausa küsima, kas ma olen varem ka treeneritööga tegelenud. No eks ma natuke olen jah ja Katre kui sina seda siin loed, siis AITÄÄH SULLE, et mu sinna Miina Härma peeglisaali õpetajate ette vedasid!!!
Nüüd peale nii paljusid postitiivseid kommentaare mõtlen ikka tõsiselt, et peaks endale treeneripaberid ikka ära tegema. Kuid kes see tark küll on, kes ütleks millises valdkonnas!??!?!?!

Hetkel aga lõpetan, et end taaskordsele Erasmuse peole club „Fever´isse” sättida. Lähen koos Eftichia ja Katerinaga ja loodan, et meil saab vahva olema.

„Head mõtted on pool tervist!” (jugoslaavia rahvatarkus)

Mõelgem siis vaid häid mõtteid:)

Luusi