Kas teate, et Kata pole kohe mitu päeva kirjutanud. Noup, ma pole laisk, lihtsalt kõike muud oli vahepeal vaja teha. Hetkel pugin ma kahe suu poolega hammaste külge kleepuvaid lagritsaid, joon mõnnat piparmünditeed ning võtan aja maha, et kirjutada. Ja olgu ette hoiatatud, et seekord siis üsna pikaltJ
Neljapäev möödus nagu ikka praktika tähe alla, ainult et päev kestis kella 19.00-ni. Pidime peale tavapraktikat osalema veel Futuuri klubi üritusel. See on tund, kuhu kogunevad puudega lapsed. Esmalt tunnikeseks kuni 11 aastased ja hiljem vanemad kui 12a. Muidugi arvasid soome füsiod, et me oleme selliseid lapsi palju näinud ja lülitasid meid tööle. Teate kui kurb vaatepilt see oli???? Meie Sikuga pidime hoolitsema plikatirtsu eest, kes ei räägi sõnagi, ei mõista meie öeldut ja ei tohi vaatamata oma halvale tasakaalule kukkuda, sest sellel oleksid katastroofsed tagajärjed... Tõsti, oleks tahtnud kuhugi peitu pugeda-sügavale, kauaks. Nii kahju ja hale oli... Aga me mängisime nendega koos mänge ja püüdsime naeratada/neid naerma panna. Nad naudivad oma koosolemist ja võimalust adapteeruda. Kuna me tunni algul pidime end kõik tutvustama üksteisele, siis tunni lõpus tuli üks pisike ratastoolis asjalik piiga meie juurde ja küsis, millised on vahetusüliõpilased... Ma ei osanud talle ei musta ega valget öelda. Millised ON vahetusüliõpilased? ? ?
Suuremate lastega oli pisut kergem. Nemad on juba ise õppinud endaga hakkama saama. Lennutasime lendavat taldrikud (see oli küll pehme variant) ja mängisime taas erinevaid mänge. Koju jõudes olin vässu ja veidi rusutud meeleolus... Arvan, et mõistate isegi!
Reedel kogesime pisut vaheldust tavalisele praksile. Nimelt külastasime ”Kaisla” päevakeskust oma juhedaja ja kahe vahetusüliõpilasega. Külastuse eesmärk oli hinnata ja mõõta selle päevakeskuse vanurite olematut tasakaalu... Bergi tasakaalutest oli mõõtmise aluseks. Kogemus oli küll uut laadi ja hariv, kuid pisut raske oli seal olla. Nimelt meelitati neid vanaonusid teise tuppa testi sooritama veidi nõmedal viisil, ehk siis öeldi, et sa saad olla üksi kahe noore kauni piigaga. Soome tüdrukud said selle peale lausa pahaseks... Abistamist läks vaja rohkem kui küllaga ja lõpuks me ei saanud enam aru, kas nende onuda tasakaal oli tõesti nii hull või nad kasutasid vaid võimalust hoida meist igal võimalikul viisil kinniL Igatahes ÕNNEKS saime me oma päevanormi suht ruttu tehtud ja sealt varvast lastaJ
Reede õhtut ootasin ma lausa pikisilmiJ Päev kulus veel õppimiseks ja iluprotseduurideks ning õhtul seadin oma sammud Katajanokk terminali, et Jonnile ja Kaia-Liisale vastu minna. Muidugi vedas mu orjenteerumismeel mind taas alt ja ma suutsin 2 korda ära eksida. Aga siin piisab vaid kaardi otsimisest kotist kui keegi juba sulle teed juhtama tõttab. VAHVA! Oi –oi milline rõõm oli neid kahte rõõmsat nägu näha!!!!! Ja niiiiiiiiiiii palju kallisid saada. Kristjan tuli ka sadamasse ning siis pakkisime endid kõigile kompsudele lisaks autosse ning alustasime reisi leidmaks Kata ühikat. See polnud nii lihtne. Keegi peale minu pole seal varem käinud ja mina sõidan sinna ju maa all metroogaJ KIH! Otsisime Kata põhjatust kotist kaardid ja püüdsime kuidagi auto nina õigesse suunda seada. Nalja oli nabani, Kristajn tegi kiireid manöövreid ja Kaia oli super hea kaardilugeja. Peale üsna pikki vaidlusi ja teeotsinguid, vales suunas sõitmisi ja lõpututid peale ja mahasõite märkasin äkku Alepa poodi ja siis oli asi kontolli all. Kohale me jõudsime ja Kaia/Kristjan aitasid Kata suured kompsud üles tuppa ka vedada. Ja siis nad läkid ära, läksid otsima sellest tundmatust kohast teed oma pessa.
Meie Jonnuga jäime kahekesi, Jonnu surfas netis, mina püüdsin asju kappidesse mahutada ja jäätunud toitu külmikusse peita. Emme oli mind varustanud üsna korraliku koguse purgisuppide ja jogurtitega, ise olin kotti peitnud riideid ja õppevahendeid. Emme oli muidugi ülepakkimisega ka tegelenud, aga pole hullu midagiJ Olgu mainitud, et viinerikarbi kiskusin momentaalselt lahti ja toppisin kohe 3 vinkut korraga põske. MÄMMMMMMMMMA! Ja kodused kommid... Jonnu ainult naeris mu üle vaadates kuidas ma kahe suu poolega Kasekese komme suust alla ajan. Ma olengi imelik, armas ja imelik!!!
Ja kaissu pugemini oli vääriline tasu kõigi põhjamaa külmade vintsutuste eest. Lobisesime päris kaua, kuni lõpuks Joni suust vaid „mhmh” ja „mhm” kostus. Ta oli niiiiii väsinud ja unemati/kati ei andnud enam asu.
Hommikul põõnasime poole lõunani, uni oli magusam kui mesi. (Paraku aga mul hetkel mett pole, sest ega mul ju ühtegi tuttavat mesinikku peres pole....) Aga see selleks, unustamine on inimikJ
Kui me kõhud punni olime söönud manna pudrust ja pehmest saiast, pakkisime oma asjad, et Erasmuse väljasõidule minna. Nimelt korraldati meile jääkülmas vees ujumise päev. Sõitsime Helsingist välja Vantaasse, Kuusijärvi puhkekeskusse, kus meid ootas mõnus saun ning jääääääääääääkülm järv. Rahvast oli mõnusalt bussitäis, meeleolu ülev ning suhtlusteemasid rohkem kui küll. Enamus vahetusüliõpilasi on siis soojadest maadest ning nendele on juba jää nägemine omaette elamus, mis me siis sellises järves ujumisest räägime. Saun oli meestele ja naistele eraldi. Paraku. MA ei mäletagi enam millal viimati sauna laval mõnuleda sain... Kui ihu ja hing olid soojaks köetud, võtsin kogu julguse kokku, ajasin triksi selga ja leekisin järve poole. Ma enam ei mõelnud ka, hüppasin karsumm vette ja püüdsin ülihelikiirusel tagasi trepini ujuda.... Oiiiiii kui külm, hinge lõi kinni, hambad plõgisesid hullupööra. Soome vanatädid patsutasid mulle õlale, naeratasid ja ütlesid: „It is ok, it is over now, breath!!!” Ma küll proovisin hingata, aga see polnud nii kerge. Mõnus oli, mõnusam kui saunast lumme kargamine. Lumes on nõelravi tunne, külmas vees aga olid nõelad palju leebemad. Varbaid hakkasin muidugi taas tundma alles saunas, seetõttu oli ka varbavahe plätude jalga saamine omaette ooper... Jon oli esimesel korra end kui kala vees tundud, terve suure rigi konna ujunud mõeldes, et miks ta küll külm pole. Kui ta siis järsku avastas, et ta oma varbaid ja sõrmi enam üldse ei tunne, oli temal ka väääga kiire sauna tagasi saamisega. Saunas soojenemine võttis paraku omajagu aega. Nimelt need soojamaa inimesed ei kannata leili ja jooksevad leili viskamise peale koheselt saunast välja, sellega läks ka hea leil ukse taha dusiiruumi peituL Aga no nende elamusi arvasse võttes olime kõik väga tolerantsed. Järves käisin 3 korda, alles kolmandal korral avastasin, et tegelt lähevad mul jalad põhja!!! Oh mind vaprat hiirt küll, ma ju püüdsin kogu hingest külmas vees ujuda, aga ma olin ikka super uhke enda üle!!! Peale sauna ja järveskäike oli hoopis uue inimese tunne. Väsimus oli käega pühitud, eluvaim sees. Ühe grillvorstikese asemel oleksin olnud võimeline neid terve paki kerre keerama, aga grillida ei viitsinud ja rohkem neid vorste polnud ka. Tõesti mõnus oli, rahvas vahetas lõkke ääres vorstikesi pugides ja kuuma siirupit kõrist alla kulistades äsjaseid muljeid kuni oligi aeg tagasi Helsingisse pöörduda.
Bussis võtsid aktiivsemad jutimise oma õlule ja seeläbi said Kontula elanikud valutult kiiresti koju. Jon võeti „vahetusüliõpilasena” omaks ja ega me ei seletanud ka, et ta tegelikult seda pole-KIH!
Õhtul seadsime oma sammud veel Espoose Kristjani sünnipäevapeole. Mina tegin taas bussijuhi ees haledat nägu ja palusin, et ta meid õiges peatuses maha paneks, sest me ise pimedas võõras kohas õiget peatust üles ei leia. Tõesti need bussijuhid on super abivalmid. Õige maja ja korteri leidsime hõlpsalt peomelust tulenevate häälte järgi üles. Rahvast mahutas see ühikas palju ja Kaia-Liisa suutis meile Joniga laua äärde kohad organiseeridaJ On mul alles lahe sõbranna!!! Kristjan pakkus kohe pead ringi käima ajavaid jooke, alustasin valge veiniga. Süüa ja juua oli suurtes kogustes. Ühe poisi küpsetatud soe ja pehme sai sai minu vaieldamutuks lemmikuks ning Kaia/Kristjani pitsa viis lausa keele alla. Springelsi krõpsud, küpsised ja Geisha kommid olid ka vaid minu pärusmaa. MÄMMA! Aga jah, mitut alkohoolset jooki samal peol manustada ei ole õige tegu. Aastaid selle teadmiseks on mul juba küllaga, aga näe ikka unustan selle fakti ära... Ja samas kuidas sa ütled sünnipäevalapsele, et sa temaga sampa klaasi ei kõlista või pitsi ta terviseks ei joo...prrrr...
Rahvaga saime jutusoonele, Kaia täitis ühe mu suure soovi, sebis mulle ühe mustanahalise, kellega koos pilti sain teha ja no Joonasel läheb see sulandumine kohe eriti libedalt. Muidugi veri on ikka paksem ka kui vesi! Lõpuks kolisime peo alla suurde saali, kus tantsu vihtusime ja kooki sõime. Kooki oleks täna tahnud veel saada, aga eile enam rohkem ei mahtunudL Kaia-Liisa ja Kristjan näitsaid meile oma suurepäraseid salsa oskusi ja nad olid lihtsalt niiii mega nunnud seal tantsuplatsil! Õnneks ei ole palju vaja... Kahju ainult, et me Joniga nii vara bussile kiirustama pidime. Kristjan ja ta korterinaabrid lubasid meile küll madratsi organiseerida, et ma ööseks sinna jääda võiksime, aga noh oma voodisse tahaks ikkagi!
Koju jõudsime Joniga normaalselt. Mina püüdsin kõikvõimalike vahenditega Matit eemale peletada ja peatusi lugeda, Jon puhkas kõrval istmel silmi. Õigel aja sain ta siiski äratatud ja bussist maha aetud. Ja kodus tuli uni lepase reebaga, ainult veepudeli mõistsin veel voodi kõrvale panna. Küll ma olen tark plikaJ
Hommikul olin mina unisem kui Jon. Siiski seadsime sammud linna, jalutasime hästi palju. Mulle see meeldis, Jonile mitte eriti. Kinno tahtsime minna, aga kõik filmid hakkasid liiga hilja. Kodus keerasime end veel korraks kerra ja üsna pea oligi aeg sadamasse lipata. Kaia ja Kristajan tulid ka. Sain veel porstu kallisid, siiski mitte piisavas annuses ja tuligi partnerite vahetus teostada- Joni andsin Kaia-Liisale, vastu sain Kristjani, kassatädi muigasJ
Jah, ega see kerge pole. Ilusad ja armsad nädalavahetused mööduvad alati hästi kiiresti!!!
Tulebki taas uus nädal vastu võtta. Vähemalt on tuju hea ja soojus hingesJ
Tubli, kui romaani lõpuni lugeda suutsid! Teen sulle pai!!!
Kata (Kreeka tüdrukud ei oska seda öeldaJ)
Neljapäev möödus nagu ikka praktika tähe alla, ainult et päev kestis kella 19.00-ni. Pidime peale tavapraktikat osalema veel Futuuri klubi üritusel. See on tund, kuhu kogunevad puudega lapsed. Esmalt tunnikeseks kuni 11 aastased ja hiljem vanemad kui 12a. Muidugi arvasid soome füsiod, et me oleme selliseid lapsi palju näinud ja lülitasid meid tööle. Teate kui kurb vaatepilt see oli???? Meie Sikuga pidime hoolitsema plikatirtsu eest, kes ei räägi sõnagi, ei mõista meie öeldut ja ei tohi vaatamata oma halvale tasakaalule kukkuda, sest sellel oleksid katastroofsed tagajärjed... Tõsti, oleks tahtnud kuhugi peitu pugeda-sügavale, kauaks. Nii kahju ja hale oli... Aga me mängisime nendega koos mänge ja püüdsime naeratada/neid naerma panna. Nad naudivad oma koosolemist ja võimalust adapteeruda. Kuna me tunni algul pidime end kõik tutvustama üksteisele, siis tunni lõpus tuli üks pisike ratastoolis asjalik piiga meie juurde ja küsis, millised on vahetusüliõpilased... Ma ei osanud talle ei musta ega valget öelda. Millised ON vahetusüliõpilased? ? ?
Suuremate lastega oli pisut kergem. Nemad on juba ise õppinud endaga hakkama saama. Lennutasime lendavat taldrikud (see oli küll pehme variant) ja mängisime taas erinevaid mänge. Koju jõudes olin vässu ja veidi rusutud meeleolus... Arvan, et mõistate isegi!
Reedel kogesime pisut vaheldust tavalisele praksile. Nimelt külastasime ”Kaisla” päevakeskust oma juhedaja ja kahe vahetusüliõpilasega. Külastuse eesmärk oli hinnata ja mõõta selle päevakeskuse vanurite olematut tasakaalu... Bergi tasakaalutest oli mõõtmise aluseks. Kogemus oli küll uut laadi ja hariv, kuid pisut raske oli seal olla. Nimelt meelitati neid vanaonusid teise tuppa testi sooritama veidi nõmedal viisil, ehk siis öeldi, et sa saad olla üksi kahe noore kauni piigaga. Soome tüdrukud said selle peale lausa pahaseks... Abistamist läks vaja rohkem kui küllaga ja lõpuks me ei saanud enam aru, kas nende onuda tasakaal oli tõesti nii hull või nad kasutasid vaid võimalust hoida meist igal võimalikul viisil kinniL Igatahes ÕNNEKS saime me oma päevanormi suht ruttu tehtud ja sealt varvast lastaJReede õhtut ootasin ma lausa pikisilmiJ Päev kulus veel õppimiseks ja iluprotseduurideks ning õhtul seadin oma sammud Katajanokk terminali, et Jonnile ja Kaia-Liisale vastu minna. Muidugi vedas mu orjenteerumismeel mind taas alt ja ma suutsin 2 korda ära eksida. Aga siin piisab vaid kaardi otsimisest kotist kui keegi juba sulle teed juhtama tõttab. VAHVA! Oi –oi milline rõõm oli neid kahte rõõmsat nägu näha!!!!! Ja niiiiiiiiiiii palju kallisid saada. Kristjan tuli ka sadamasse ning siis pakkisime endid kõigile kompsudele lisaks autosse ning alustasime reisi leidmaks Kata ühikat. See polnud nii lihtne. Keegi peale minu pole seal varem käinud ja mina sõidan sinna ju maa all metroogaJ KIH! Otsisime Kata põhjatust kotist kaardid ja püüdsime kuidagi auto nina õigesse suunda seada. Nalja oli nabani, Kristajn tegi kiireid manöövreid ja Kaia oli super hea kaardilugeja. Peale üsna pikki vaidlusi ja teeotsinguid, vales suunas sõitmisi ja lõpututid peale ja mahasõite märkasin äkku Alepa poodi ja siis oli asi kontolli all. Kohale me jõudsime ja Kaia/Kristjan aitasid Kata suured kompsud üles tuppa ka vedada. Ja siis nad läkid ära, läksid otsima sellest tundmatust kohast teed oma pessa.
Meie Jonnuga jäime kahekesi, Jonnu surfas netis, mina püüdsin asju kappidesse mahutada ja jäätunud toitu külmikusse peita. Emme oli mind varustanud üsna korraliku koguse purgisuppide ja jogurtitega, ise olin kotti peitnud riideid ja õppevahendeid. Emme oli muidugi ülepakkimisega ka tegelenud, aga pole hullu midagiJ Olgu mainitud, et viinerikarbi kiskusin momentaalselt lahti ja toppisin kohe 3 vinkut korraga põske. MÄMMMMMMMMMA! Ja kodused kommid... Jonnu ainult naeris mu üle vaadates kuidas ma kahe suu poolega Kasekese komme suust alla ajan. Ma olengi imelik, armas ja imelik!!!
Ja kaissu pugemini oli vääriline tasu kõigi põhjamaa külmade vintsutuste eest. Lobisesime päris kaua, kuni lõpuks Joni suust vaid „mhmh” ja „mhm” kostus. Ta oli niiiiii väsinud ja unemati/kati ei andnud enam asu.
Hommikul põõnasime poole lõunani, uni oli magusam kui mesi. (Paraku aga mul hetkel mett pole, sest ega mul ju ühtegi tuttavat mesinikku peres pole....) Aga see selleks, unustamine on inimikJ
Kui me kõhud punni olime söönud manna pudrust ja pehmest saiast, pakkisime oma asjad, et Erasmuse väljasõidule minna. Nimelt korraldati meile jääkülmas vees ujumise päev. Sõitsime Helsingist välja Vantaasse, Kuusijärvi puhkekeskusse, kus meid ootas mõnus saun ning jääääääääääääkülm järv. Rahvast oli mõnusalt bussitäis, meeleolu ülev ning suhtlusteemasid rohkem kui küll. Enamus vahetusüliõpilasi on siis soojadest maadest ning nendele on juba jää nägemine omaette elamus, mis me siis sellises järves ujumisest räägime. Saun oli meestele ja naistele eraldi. Paraku. MA ei mäletagi enam millal viimati sauna laval mõnuleda sain... Kui ihu ja hing olid soojaks köetud, võtsin kogu julguse kokku, ajasin triksi selga ja leekisin järve poole. Ma enam ei mõelnud ka, hüppasin karsumm vette ja püüdsin ülihelikiirusel tagasi trepini ujuda.... Oiiiiii kui külm, hinge lõi kinni, hambad plõgisesid hullupööra. Soome vanatädid patsutasid mulle õlale, naeratasid ja ütlesid: „It is ok, it is over now, breath!!!” Ma küll proovisin hingata, aga see polnud nii kerge. Mõnus oli, mõnusam kui saunast lumme kargamine. Lumes on nõelravi tunne, külmas vees aga olid nõelad palju leebemad. Varbaid hakkasin muidugi taas tundma alles saunas, seetõttu oli ka varbavahe plätude jalga saamine omaette ooper... Jon oli esimesel korra end kui kala vees tundud, terve suure rigi konna ujunud mõeldes, et miks ta küll külm pole. Kui ta siis järsku avastas, et ta oma varbaid ja sõrmi enam üldse ei tunne, oli temal ka väääga kiire sauna tagasi saamisega. Saunas soojenemine võttis paraku omajagu aega. Nimelt need soojamaa inimesed ei kannata leili ja jooksevad leili viskamise peale koheselt saunast välja, sellega läks ka hea leil ukse taha dusiiruumi peituL Aga no nende elamusi arvasse võttes olime kõik väga tolerantsed. Järves käisin 3 korda, alles kolmandal korral avastasin, et tegelt lähevad mul jalad põhja!!! Oh mind vaprat hiirt küll, ma ju püüdsin kogu hingest külmas vees ujuda, aga ma olin ikka super uhke enda üle!!! Peale sauna ja järveskäike oli hoopis uue inimese tunne. Väsimus oli käega pühitud, eluvaim sees. Ühe grillvorstikese asemel oleksin olnud võimeline neid terve paki kerre keerama, aga grillida ei viitsinud ja rohkem neid vorste polnud ka. Tõesti mõnus oli, rahvas vahetas lõkke ääres vorstikesi pugides ja kuuma siirupit kõrist alla kulistades äsjaseid muljeid kuni oligi aeg tagasi Helsingisse pöörduda.
Bussis võtsid aktiivsemad jutimise oma õlule ja seeläbi said Kontula elanikud valutult kiiresti koju. Jon võeti „vahetusüliõpilasena” omaks ja ega me ei seletanud ka, et ta tegelikult seda pole-KIH!
Õhtul seadsime oma sammud veel Espoose Kristjani sünnipäevapeole. Mina tegin taas bussijuhi ees haledat nägu ja palusin, et ta meid õiges peatuses maha paneks, sest me ise pimedas võõras kohas õiget peatust üles ei leia. Tõesti need bussijuhid on super abivalmid. Õige maja ja korteri leidsime hõlpsalt peomelust tulenevate häälte järgi üles. Rahvast mahutas see ühikas palju ja Kaia-Liisa suutis meile Joniga laua äärde kohad organiseeridaJ On mul alles lahe sõbranna!!! Kristjan pakkus kohe pead ringi käima ajavaid jooke, alustasin valge veiniga. Süüa ja juua oli suurtes kogustes. Ühe poisi küpsetatud soe ja pehme sai sai minu vaieldamutuks lemmikuks ning Kaia/Kristjani pitsa viis lausa keele alla. Springelsi krõpsud, küpsised ja Geisha kommid olid ka vaid minu pärusmaa. MÄMMA! Aga jah, mitut alkohoolset jooki samal peol manustada ei ole õige tegu. Aastaid selle teadmiseks on mul juba küllaga, aga näe ikka unustan selle fakti ära... Ja samas kuidas sa ütled sünnipäevalapsele, et sa temaga sampa klaasi ei kõlista või pitsi ta terviseks ei joo...prrrr...
Rahvaga saime jutusoonele, Kaia täitis ühe mu suure soovi, sebis mulle ühe mustanahalise, kellega koos pilti sain teha ja no Joonasel läheb see sulandumine kohe eriti libedalt. Muidugi veri on ikka paksem ka kui vesi! Lõpuks kolisime peo alla suurde saali, kus tantsu vihtusime ja kooki sõime. Kooki oleks täna tahnud veel saada, aga eile enam rohkem ei mahtunudL Kaia-Liisa ja Kristjan näitsaid meile oma suurepäraseid salsa oskusi ja nad olid lihtsalt niiii mega nunnud seal tantsuplatsil! Õnneks ei ole palju vaja... Kahju ainult, et me Joniga nii vara bussile kiirustama pidime. Kristjan ja ta korterinaabrid lubasid meile küll madratsi organiseerida, et ma ööseks sinna jääda võiksime, aga noh oma voodisse tahaks ikkagi!
Koju jõudsime Joniga normaalselt. Mina püüdsin kõikvõimalike vahenditega Matit eemale peletada ja peatusi lugeda, Jon puhkas kõrval istmel silmi. Õigel aja sain ta siiski äratatud ja bussist maha aetud. Ja kodus tuli uni lepase reebaga, ainult veepudeli mõistsin veel voodi kõrvale panna. Küll ma olen tark plikaJ
Hommikul olin mina unisem kui Jon. Siiski seadsime sammud linna, jalutasime hästi palju. Mulle see meeldis, Jonile mitte eriti. Kinno tahtsime minna, aga kõik filmid hakkasid liiga hilja. Kodus keerasime end veel korraks kerra ja üsna pea oligi aeg sadamasse lipata. Kaia ja Kristajan tulid ka. Sain veel porstu kallisid, siiski mitte piisavas annuses ja tuligi partnerite vahetus teostada- Joni andsin Kaia-Liisale, vastu sain Kristjani, kassatädi muigasJ
Jah, ega see kerge pole. Ilusad ja armsad nädalavahetused mööduvad alati hästi kiiresti!!!
Tulebki taas uus nädal vastu võtta. Vähemalt on tuju hea ja soojus hingesJ
Tubli, kui romaani lõpuni lugeda suutsid! Teen sulle pai!!!
Kata (Kreeka tüdrukud ei oska seda öeldaJ)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar